Iidne tarkus, moodne maailm, Dalai-Laama (0)

Iidne tarkus, moodne maailm
Dalai -Laama
Õnn
Moraalselt võttes oleme kõik inimesed ja meil kõigil on sama õigus - õigus olla õnnelik.
See mis teeb ühe õnnelikuks, võib olla teisele kannatuste allikaks.
Kindlasti on palju neid, kellel on elus olnud vähem õnne. Dalai-laama selgitab, kuidas õnnetunne on seotud vaimse seisundiga. Tuleb hoida ja arendada meeleseisundeid, näiteks lahkust ja kaastunnet , mis aitavad õnnetunnet hoida ning hoiduda nendest , mis seda hävitavad, nagu vihastamine ja kadedus .
Me oleme ühiskondlikud olevused. Meie ellujäämine sõltub teistest ja seega tekib ka suurem osa meie õnnetundest suhetest teistega .
Dalai Laama- õnn on seisund, mis jääb kestma hoolimata tõusudest ja mõõnadest. Tõelist õnne iseloomustab sisemine rahu. Sisemist rahu ei saa arsti käest osta. Tuleb vältida tegureid, mis seda takistavad ja arendada omadusi, mis sellele kaasa aitavad.
Eeltingimuseks sisemise rahu saamiseks on hoiak. India õpetlane ŠANTIDEVA- jalgade kaitsmiseks okaste eest pole vaja niipalju nahka, mis kogu maa kataks. Piisab nahatükist, millega jalatallad katta .
Me ei saa alati muuta välist olukorda endale sobivaks , küll aga saame muuta oma hoiakut.
Kui õnnelik olla on nii lihtne, miks on siis meile nii raske? Me ei ohjelda oma negatiivseid emotsioone ja mõtteid. Raiskam vägapaju aega mõttetuks tegevuseks. Tunneme sügavat kahetsust pisiasjade üle- nagu näiteks raha kaotamine ja jätam vähima süümepiinata tegemata selle, mis on tõeliselt oluline. Hoidume teistele mõtlemast, põhjendades seda oma liigse hõivatusega. Kohelge kõiki, nagu oleksid nad teie sõbrd. Kui te mingil põhjusel ei saa teisi aidata siis ärge neile vähemasti halba tehke.
Meie igal sõnal, teol , mõttel, kui tahes tühine või tähtsusetu see ka ei paista, on tagajärjed nii meie endi kui ka kõigi teiste jaoks. Seetõttu peame arvestama teistega, kui soovime ise õnnelikud olla.
Stefistiani mõte. Enne kui midagi ütled, lase see läbi kolme värava. Esimese värava juures küsi, kas need sõnad on tõde?. Kui on, siis mine väravast läbi järgmise värava juurde . Teise värava juures küsi, kas need sõnad on vajalikud? Kui on , siis mine kolmanda värava juurde. Seal küsi , kas need sõnad teevad head. Kui oled kõigist kolmest väravast läbi saanud, alles siis võid need sõnad öelda.
KAS RAHA ON ÕNN, VÕI ON SEE ÕNN, MIDA SAAME RAHA EEST OSTA.
Mis saab siis, kui me ei ole rahul omaenda eluga või kui leiame, et oleme ülepeakaela probleemidesse uppunud.
Meil kõigil tuleb elus aeg-ajalt ette perioode , kus senine vaikselt sujuv elukorraldus võib hetkega muutuda ja kena pilvitu tuleviku asemel paistab ees tume silmapiir. Kuid elu oma olemuselt ongi mitmekesine nähtus ning pidev kohanemistreening käib sellega kaasas.
Sel puhul soovitab Dalai-Laama teha kõik endast olenev, et oma tuju tõsta. Näiteks tuleks meenutada, kui hästi meil on läinud. Kas meil on keegi, kes meid armastab , on meil mõni anne või hea haridus . Kui me ei suuda oma tuju tõsta, on meil oht veelgi sügavamale võimetusseisundisse langeda. See võib panna meid uskuma, et me ei suuda millegi heaga hakkama saada. See loob soodsa pinnase meeleheitesse langeda. Siis võib enesetapp tunduda ainsa lahendusena. Muidugi võib olukord ilma teiste kaasabita tunduda lahendamatu. Sellisel juhul tuleb lihtsalt abi paluda .
Kui käima õppiv laps kukub , siis ta ei heitu, vaid tõuseb ja proovib uuesti ja uuesti, kuni ta on saavutanud käimise kunstis meisterlikkuse. Nii on ka vaimse teega. Ära luba näilistel ebaõnnestumistel takistada oma edenemist vaimsel teekonnal. Kui Sa kukud, siis lihtsalt tõuse ja proovi uuesti. Ära rahuldu maaslamamise ja enesehaletsusega, öeldes, et Sa ei suuda jätkata ning elu on liiga raske. Su seesmine hoiak olgu täielik kindlus , et kui Sa kord oled oma jala vaimsele teele tõstnud, siis Sa jõuad lõpuks ka sihile, ükskõik, milliseid takistusi sel teekonnal ka ei tuleks ületada. Sa märkad, et omaette oldud aeg laeb Sind vaimselt ja aitab Sul hakkama saada kõige eesootavaga tagasi kohkumata, takerdumata.
Meie peame seejuures hoolitsema, et raskustes inimesed tunneks end abitutena, tõrjutute või kaitsetutena .
Dalai-Laama kujutab meele loomust ette kujutada järveveena. Lohutamine aitab hirmu hajutada. Deprasiooni võib kergendada nõu andmise ja kiindumuse väljendamisega. Igale kavatsetud teole peab eelnema mõtte- või tundeakt. Tihti määrab meie tegude kõlbelise sisu just see, kuidas ja mil viisil me sündmustele ja elamustele reageerime. Kui me reageerime negatiivselt, teisi eirates, on meie teod ka negatiivsed ja ebaeetilised. Meie mõtted ja emotsioonid on nagu valitsuskabineti ministrid. Mõned neist annavad head nõu, teised halba. Teadvus ise on valitsusjuht, kes peab suutma otsustada, kes annan head ja kes halba nõu ja vastavalt ka tegutsema.
Kui olukord on lootusetu, siis võib olla lohutuseks usk.
KAS KUSKIL ON TEE; KUS VÕIKSID TAGASI MINNA JA UUEL KÄÄNAKUL TEISITI TEHA:
Kaastunne
Elusolend on tavaliselt see, kes on võime valu tunda ja kannatda. Võib lausa öelda, et teistega seob meid just kannatuste tunne. Kastunne on empaatia . Võime teist kannatutesse sisse ela ja neid teatavas ulatuses jagada. Tekib lähedustunne kõigi teist elusolendite vastu, s.h ka nende vastu kes meile halb soovivad. Budistlikus kirjanduses võrreldakse seda ema armastusga oma ainukese lapse vastu. Kastundlik inimene pühendab ennast täielikult teist abstaisel, et nad saaksi üle nii kannatusest kui ka selle põhjustest. Kaastunne kuulub igasse tegevussfääri, sh ka töö juurde. Kaastunne on see, mis annab meie elule mõtte.
Sõbralikkuse ja kaastunde definitsioonide puhul pole kunagi vastakaid arvamusi tekkinud, need on jäänud samaks kogu budismi ajaloo vältel .
„Sõbralikkus tähendab annetada kõik hea teistele. See põhineb võimel näha teiste meeldivaid külgi ning selle tulemus on pahatahtlikkuse ja kurjuse vaibumine.
Kaastunne tähendab hoida teisi halvast , suutmata taluda nende kannatusi. See põhineb võimel näha kannatustest ahistatute abitust ning selle tulemus on teistele pahategemisest hoidumine.”
Nii sõbralikkus kui kaastunne on tarvilikud vastumürgid vihkamisele, mis meie meeleoludes väga olulist osa mängib. Vihkamine tuleb ahistusest, kui me ei saa seda, mida tahame. Tavaliselt ootame ja nõuame elult palju rohkem, kui see meile pakkuda võib. Igasugune ahistus tekitab meis viha ehk „agressiivsust”, mis peale selle, et otsib võimalusi teistele halba teha, takistab ja lämmatab oluliselt meie enda vaimset arengut. Varjatud vihkamine, mis on meis tekkinud mitmesuguste pettumuste tagajärjel, käivitab omakorda nii vaimse kui kehalise enesemürgitamise. Ühtlasi pimestab ta meid ja nõnda meil ei õnnestugi näha kaasinimeste voorusi ja meeldivaid omadusi ega kannatuste raskust, mida neil tuleb taluda.
Sõbralikkuse ja kaastunde kasvatamine võib kaasa tuua muutusi meie suhtumises teistesse, avada silmi teiste voorustele ja probleemidele, ajendada õrnust kõige suhtes, mis elab, ning juhtida meie vihkamist teiste inimeste pealt ära. Kuid kogu selle vihkamise allikaks on arusaam, et igaüks on omaette isiksus, ning seda ei saa välja juurida ühiskondlike tunnete kasvatamisega. Need iseenesest ei saa teha midagi muud, kui asendada isiklikku egoismi kollektiivse egoismiga, aga see tee ei vii rahule.
Viha
Üks suuremaid takistusi kaastunde arendamisel teiste vastu on vihkamine. Tavaliselt arvatakse, et negatiivsed emotsioonid on meele loomupärane omadus. Nüüd aga on uurimuste tulemusena selgeks saanud, et osa emotsioone avaldab tervisele halba mõju. Seetõttu on vaja neid emotsioone täielikult analüüsida, et mõista, millised neist on meile kasulikud, millised kahjulikud.
Tihti oleme seisukohal, et viha kaitseb meid. Probleemide või traagilise olukorra ees seistes või kui keegi meid ära kasutab, tärkab meis viha, mis kaitseb ja aitab meid, annab lisaenergiat, annab julgust juurde, ja me leiame, et see on hea.
Lähemalt analüüsides näeme aga, et vihast saadud energia ja julgus on pime. On raske öelda, kas see energia on konstruktiivne või destruktiivne . Vahel, kui tärkab liiga suur viha, võib see viia enesehävituseni.
Kui me oleme vihased, siis tunnevad seda nii inimesed kui ka loomad ja püüavad meid vältida. Kui me valame oma viha teiste peale välja, siis elame välja omaenda kannatusi. Peamine, mis eristab tavalisi emotsioone rahurikkuvatest on nende kognitiivne komponent . Hetkelisest nukrusest ei saa üleni halvavat südamevalu, kui me sellest kinni ei hoia ja negatiivseid mõtteid ja kujutluspilte ei lisa.
Negatiivsed emotsioonid ei eksisteeri teistest nähtustest eraldiseisvalt, siin on oma osa ka esemetel ja sündmustel, millega kokku puutume. Nende allikaks ei ole üksnes vaenlased, vaid ka sõbrad ja kõige kallimad asjad, koguni meie ise. Seega negatiivsete emotsioonide vältimiseks, peaksime vältima olukordi , toiminguid, mis neid tavaliselt põhjustavad.
Meie meelerahu ohustavad seestpoolt kõik negatiivsed mõtted ja emotsioonid: viha, uhkus, iha, ahnus , kadedus jne. Need emotsioonid on nii tugevad, et kui me nende vastu midagi ette ei võta, siis võivad need viia meid sellist äärmusteni nagu hullumeelsus ja enesetapp. Negatiivsed emotsioonid ja mõtted on ebaeetilise käitumise juur. Negatiivsed mõtted ei kahjusta mitte ainult meie meelerahu vaid kahjustavad ka meie tervist. Tiibeti meditsiinis peetakse viha paljude haiguste esmapõhjustajaks: unetus, kõrge vererõhk jne. Vihastades ei ole me enam kaastundlikud, armastavad, helded, sallivad, ega kannatlikud. Nõnda jääme ilma just sellest, millest õnn seisneb. Kui painavad emotsioonid muutuvad harjumuseks, siis võime olla kui tahes haritud, rikkad või võimsad, end teised väldivad meid ikka.
Kui neid negatiivseid mõtteid analüüsida, siis saame aru, et just need takistavad meil saavutada meie peamist eesmärki: olla õnnelik. Painava emotsiooni mõju all olles, on meie peamiseks hooleks üksnes meie endi huvid ja on meie iseka ja vägivaldse käitumise põhjustajaks.
Iga positiivse ja negatiivse tegude mõju jätab jälje meie sisse.
Vähe on neid , kes ei ole kogenud, kuidas vaidlus läheb sinnamaani, kus vähemalt üks pool hakkab teis sõimama, mis näitab ilmselgelt tema positsiooni nõrkust.
On palju erinevaid mõtteid ja emotsioone, mõned neist on väga positiivsed, teised äärmiselt negatiivsed. Dalai-Laama soovitab õppida nende vahel vahet tegema ja seejärel vastavalt sellele tegutsema.
Kannatlikkus
Sallivuse ja kannatlikkuse abil suudab inimene end valitseda ja sellest on palju kasu ka igapäevaelus. Kannatliku inimese meelerahu ei häiri ka pingeline elukeskkond.
Inimlike kannatuste kohta selgitab dalai-laama, et neid tuleb tunnistada elu parandamatu tõsiasjana -- kõik me haigestume, vananeme, sureme. Oma kannatusi ja probleeme ausalt teadvustades, neile otsa vaadates suudame nendega paremini toime tulla.
Kannatlikkuse harjutamine tuleb asetada igapäevaelu keskpunkti . Rasketesse olukordadesse sattudes teaksime, mida ette võtta, isegi siis kui peame selleks spetsiaalseid pingutusi tegema. Kannatlikkus on andestuse allikas. kannatlikkus on parim vahend, et kaitsta iseennast sisemise viha hävitava mõju eest. Rikkus, haridus, õiglus, kuulsus ei kaitse meid viha eest. Meel või hing ei ole füüsilised. Seda ei saa katsuda ega otseselt kahjustada. Üksnes negatiivsed mõtted ja emotsioonid võivad talle halba teha.
Ebaõnn pole mitte niivõrd meie meelerahu ohustaja, kuivõrd vahend kannatlikkuse õppimiseks. Sellest lähtuvalt on need, kes meile halba soovivad, mõnes mõttes kannatlikkuse õpetajad. Nad õpetavad meile seda, mida me kellegi jutust kuulates iialgi ei õpiks. Ebaõnne tuleks võtta väljakutsena ja sellele konstruktiivselt vast hakata.
Usk
Tõeliselt usklikuks teeb meid üksnes tõsimeelne püüd iseend hingeliselt muuta. Üksnes mingisse usku pöördumine ei tee kedagi veel paremaks inimeseks , st distsiplineeritumaks, kaastundlikumaks ja südamlikumaks. Inimene peaks keskenduma enda vaimsele muutmisel, arendada endast ohjeldatust, voorust ja kaastunnet. Religiooni eesmärk on levitada armastust, kaastunnet, sallivust, alandlikkust, andestust jne. Kui me neid omadus ei arenda, ei ole usuvahetusest mingit kasu.