Iga kirjanik on looja. Ta loob oma maailmu. (Albert Camus) (0)

Ainiki Pisukova. Proovikirjand , 94 punkti.
Iga kirjanik on looja. Ta loob uusi maailmu .( Albert Camus )
Laual lebab raamat, täis sõnu ja ootust, et keegi teda loeks. Kuid paistab, et on vähe neid, keda paeluks filosoofia, negativism ning enesetapp. Samal ajal on kõrvallaul kaks raamatut, mis ei ole siiani pidanud ootusärevalt seisma. Inimesed loevad hea meelega ulmekirjandust või armastusromaane. Aitavad need ju põgeneda reaalsuse eest kuhugi , kuhu tahaks ka päriselt - õnneliku lõpu juurde. Aga raamatus on kellegi teise maailm. Kõik selles teoses on kirjaniku looming - tema mõtted, tema fiktsioon. Ükskõik, kas see sisaldab sarnaseid seiku meie eludele või mitte.
Anton Szandor LaVey kirjutab oma raamatus "Saatanlik Piibel " seadustest , mis tema arvates võiks igale inimesele kasvõi natukenegi korda minna. Kirjanik on öelnud, et ei tahagi inimeste mõtteid muuta, piisab vaid sellest, kui nad hakkavad mõtlema endast, oma käitumisest ja ajendist, mis kujundas neile hetkelise maailmapildi. Filosoofiline eneseotsimine läbi erinevate raamatute ja psühholoogiline lähenemine probleemidele võiks olla omane enamusele inimestest. LaVey on hea fantaasiaga, samas ratsionaalne isiksus. Ta on suhtlemisaldis, kuni tunneb, et vajab aega endale, aega mõtlemiseks. Kirjutada talle ei meeldi, see tuleneb vaid tujudest. Sealjuures väidab LaVey, et inimesed peaksid aega võtma oma tujude jaoks ja tegutsema rohkem intuitiivselt . Põhieesmärgina toob ta välja tolerantsuse saavutamise ning mõttetugevuse säilitamise kõige juures, mis omab piisavalt jõudu meid mõjutada.
Tugeva ja omanäolise maailmavaatega Paolo Coelho on arutlenud esoteerika, teaduse ja Universumi üle nii teostes "Alkeemik", "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin " kui ka " Brida ". Ühtseteks joonteks teostes võib leida eneseotsimise läbi usu, elutõdede väärtustamise ning lõpuks ka enda ja maailma ümberhindamise. Raamatud lõpevad ootamatult, puändiga, samas lastes lugejal edasi mõelda. Coelho püsitab küsimuse, millele alguses ühest vastust anda ei saa, ei saa seda teha ka lõpus - kõik on lahtine . Kui inimesed vaid oma mõtetes nii kinni poleks. Hirm põhjendamatu ees ei lase sageli vastu võtta otsuseid, mida tegelikult sooviks. Kartes pettuda, muututakse mandunuks. Tekib suletud ring, millest ei saa piisava tahtejõuta välja. " Veronika otsustab surra" on Coelho näide sellest, et toetusega saab ka enesetapumõtetest vabaks - kes ainult millise tee valib.
Pealtnäha tavaline noormees , muretu ja õnnelik, palub kunstnikult endast maali. Töö tuleb tõetruu ning mõlemad on sellega rahul, isegi väga. Kunstnik aga pani maali oma hinge - peale seda ei suutnud ta näha ühtki tööd piisavalt heana. Noormees aga jumaldas maali, imetles seda igal vabal hetkel, kuni maal hakkas muutuma . Näkku ilmusid kortsud, uhkus ja jooned kogetud julmusest. Seejuures noormees ise säilitas ilu. Oscar Wilde kirjeldab toimuvat haaravalt , veel enam, pannes lugeja mõtlema ega tema pole järjekordne Dorian Grey . Muinasjuttudes kehtib Wilde'i puhul sama - vaimustus , mõttepuhtus ja siirus juhivad loo lõpuni, öeldes, et elu on elamist väärt, ükskõik, milline see ka pole. Siiski, kirjanik ei suuda kõigi oma teoste puhul järgida üht oma kuulsamatest ütlustest: "Kunstnik peab ilusaid asju looma, kuid ei tohi neisse panna omaenda elu."
Albert Camus maailm on omapärane - absurdne, nagu ta ise armastab öelda. Ka " Sisyphose müüdis" arutleb ta elu filosoofilise ja matemaatilise absurdsuse üle - tunded on vaid matemaaitiliselt defineeritavad. Loogika, mis on kõigile arusaadav, on tema sõnutsi ülekohus. Essees " Absurd ja enesetapp" käsitleb Camus probleemi, mis puudutab iga inimest, tuues näitena, et mõtted on need, mida keelata ei saa, enesetapp on vaid vahend nende peatamiseks. Põhjuseks ei pea alati olema midagi suurt ja rasket. Pigem piisab väiksest ja pealtnäha tühisest märkusest, et inimene viimasele piirile tõugata. Teostes negativismi ning ajaloo suurmeistrite arvamusi toetav kirjanik suudab enda loominguga panna lugeja küsima: "Kas mina võin olla see, keda siin kirjeldatud on?"
Jagan näiteks toodud kirjanike arvamusi eneseotsimise ja maailmapildi kujundamise osas. Teostes on killud erinevatest maailmadest, mis võivad muuta, kujundada noore mõtteviisi. Pannes need kokku, saame terviku - iseseisva mõtlemisega inimese. Samamoodi, nagu luuakse muusikat, luulet või suuri kunstiteoseid, loovad raamatud meile täiuslikuma maailmapildi. Pealegi on raamatukaante vahele jääv maailm kellegi tõelisus - loo kangelased elavad ikka oma elu edasi, kui raamat on loetud.
Iga kirjanik on looja. Ta paneb meid mõtlema ja vahel ka tegutsema. Ta kujundab meie maailma.