Hõõrdejõud, soojusmasinate töö põhimõte, alalisvoolu töö ja võimsus (0)

Pilet 12
1. Hõõrdejõud
hõõrdejõud – jõud, mis takistab kokkupuutes olevate kehade liikumist teineteise suhtes. Hõõrdejõudu saab mõõta dünamomeetriga. Selleks tuleb keha külge kinnitada dünamomeeter ning vedada seda dünamomeetrist tõmmates ühtlaselt ning paralleelselt laua pinnaga. Dünamomeeter näitab siis jõudu, millega keha veetakse (veojõudu) – see on ühtlase liikumise korral võrdne hõõrdejõuga keha ja pinna vahel.
2. . Soojusmasinate töö põhimõte
Lühidalt öeldes on soojusmasin seade, mis muudab soojusenergia mehaaniliseks tööks. Masina tööks vajalikku soojust võib saada kütuste põletamisel, päikese- või tuumaenergiast, vulkaanilistes piirkondades kasutatakse ka Maa-sisest (geotermaalset) soojust. Mehaaniline töö tehakse gaaside paisumisel ; et aga masin töötaks pidevalt, tuleb paisunud gaas uuesti algolekusse kokku suruda
3. Alalisvoolu töö ja võimsus
Alalisvool on üks kahest elektrivoolu (ehk laengukandjate suunatud liikumise) tüübist. See on niisugune alalisvool, mille suund ja tugevus on ajas muutumatud:
I=const
Alalisvoolu töö
kus A – alalisvoolu poolt tehtav töö (J), I – voolutugevus (A), pinge (V), Δt – ajavahemik mille jooksul tööd tehakse (s)
Joule-Lenzi seadus

• Joule-Lenz'i seadus
  

Vooluga juhtmes eralduv soojushulk on võrdeline voolutugevuse ruudu, juhtme takistuse ja ajaga
4. Keha kaal ja raskusjõud
Paljud arvavad , et raskusjõud on keha raskusest põhjustatud jõud. Tegelikult aga pole raskusjõud midagi muud, kui Maa külgetõmbejõud, st gravitatsiooniline tõmbejõud, mida Maa avaldab sellele kehale.
Keha kaaluks nimetatakse jõudu, millega keha tuge mõjutab.
5. osmoos
Osmoos on lahusti (näiteks vee)  difusioon  läbi poolläbilaskva membraani, kusjuures lahusti liigub madalama  kontsentratsiooniga  lahusest (vee puhul kõrgem veepotentsiaal) lahusesse, kus on kõrgem lahustunud aine kontsentratsioon (vee puhul madalam veepotentsiaal).
Osmoosi kulgemissuunda arvestades eristatakse hüpo- ja hüpertoonset keskkonda (lahust). Hüpotoonses keskkonnas on lahustunud aine kontsentratsioon madalam ja vesi tungib sellest keskkonnast hüpertoonsesse keskkonda sisse, kuni nende kahe keskkonna (osmootsed) rõhud on võrdsed.
Osmoos on iseeneslikult toimuv füüsikaline protsess, s.t. süsteem ei vaja selleks energiat lisaks.
Osmoos on oluline protsess bioloogilistes süsteemides.
Osmoosi kirjeldas teaduslikult Jean- Antoine Nollet 1748 . aastal.
6. Adsorptsioon ja absorptsioon
Adsorptsioon on aatomite, ioonide, biomolekulide, gaasiliste, vedelate ning lahustunud molekulide adhesioon pinnale.[1]
See protsess tekitab adsorbendile adsorbaadi (molekulid või aatomid, mis akumuleeruvad ) kihi. Erineb absorptsioonist selle poolest, et absorptsiooni puhul vedelik imbub või lahustub vedelikus või tahkises .[2] Mõiste sorptsioon hõlmab mõlemat, nii adsorptsiooni kui absorptsiooni. Desorptsioon on adsorptsiooni vastupidine protsess.
Sarnaselt pindpinevusega on adsorptsioon põhjustatud pinnaenergiast. Ainehulgas on aatomid iooniliste , kovalentsete või metalliliste sidemetega seotud teiste sama aine aatomitega. Adsorbendi pindmised aatomid pole täielikult ümbritsetud, mistõttu saavad seonduda adsorbaadiga. Sideme iseloom sõltub osavõtvatest ainetest, adsorptsiooni jaotatakse tavaliselt füüsikaliseks adsorptsiooniks (iseloomulikud nõrgad van der Waalsi jõud) ja kemosorptsiooniks (iseloomulikud kovalentsed sidemed). Füüsikaline adsorptsiooni alla kuuluvad ka elektrostaatiliste jõudude mõjul tekkivad sidemed
Absorptsioon ehk absorbeerimine (sageli sünonüüm neeldumine ; tuleneb ld sõnast absorbere) on millegi neelamine, imamine.
7. Keemiline kineetika
Keemiline kineetika on füüsikalise keemia haru, mis tegeleb keemiliste protsesside kiiruste ja kulu uurimisega. Keemiline kineetika uurib, kuidas eksperimendi tingimused võivad mõjutada keemiliste reaktsioonide kiirusi ning anda informatsiooni reaktsioonimehhanismi ja reaktsiooni vaheolekute kohta. Lisaks tegeleb keemiline kineetika keemilisi reaktsioone iseloomustavate matemaatiliste mudelite väljatöötamisega. Keemilisele kineetikale panid 1864. aastal aluse Peter Waage ja Cato Guldberg, formuleerides massitoimeseaduse, mis määrab tasakaaluolekus reagentide ja saaduste kontsentratsioonide suhte.[1]
Keemiline kineetika tegeleb reaktsioonikiiruse eksperimentaalse määramisega, mille põhjal tuletatakse reaktsiooni kiiruse võrrandid ja kiiruskonstandid. Küllalt lihtsad reaktsiooni kineetilised võrrandid on avaldatud nullindat järku reaktsioonide (mille puhul reaktsioonikiirus ei sõltu reageerivate ainete kontsentratsioonist), esimest järku reaktsioonide ja teist järku reaktsioonide jaoks. Reaktsiooni kiiruse võrrandid on leitavad ka keerukamate reaktsioonide jaoks. Jadareaktsioonide puhul määrab kiirust limiteeriv staadium kogu reaktsiooni kineetika. Reaktsiooni aktivatsioonienergia on katseliselt leitav Arrheniuse võrrandist. Keemilise reaktsiooni kiirust mõjutavad peamised tegurid on temperatuur, reagentide iseloom, reageerivate ainete agregaatolek, reagentide kontsentratsioonid, katalüsaatorid, reaktsiooni keskkond