Triinu Smuul KP2-10 Ajalugu Sarnasust teise suure jookide rühma vermutitega lisab asjaolu, et oma teekonda alustasid bitterid seedimist parandava arstirohuna. Teadupäralt loetakse esimeseks vermutivalmistajaks Hippokratest. Kuulus Vana-Kreeka leidis nimelt, et kui magusas veinis leotada koirohtu ja keeta punet, saab seedimist soodustava ja lõõgastava joogi. Põhimõtteline erisus seisneb selles, et vermuti peamise komponendina kasutatakse veini, bitterite puhul on aga aluseks kange alkohol. Mitmed bitterid, näiteks Angostura bitter või Underberg, on ka tänasel päeval eeskätt hinnatud kui arstimid. Valmistamine Bittereid valmistatakse maitsetaimede destilleerimise ja leotamise teel.
lihtsalt praktiliste arvutusalaste näpunäidete kogum, vaid loogilistel üldistustel põhinev terviklik süsteem. Nii ei rahuldunud nad teoreemide sõnastamisega, vaid pidasid vajalikuks kontrollida loogilise tõestamise teel nende üldkehtivust. Meditsiin oli kõige rohkem seotud vaatlustel põhinevate konkreetsete tähelepanekutega ja igapäevase elu vajadustega. Klassikalise Kreeka meditsiinialased teadmised võtab kokku mahukas teos, mille autoriks on peetud kuulsat arsti Hippokratest (5-4 saj.). Teos sisaldab haiguste sümptomite ja kulgemise kirjeldusi ja püüab haigust selgitada looduslike põhjustega. Määrav olevat nelja ihumahla vere, lima, musta ja valge sapi vahekord organismis. Hippokratese väitel pidid need olema tasakaalus. Sellesse teosesse on kirja pandud ka tänapäevani kehtiv arstide ametitõotus (nn. Hippokratese vanne), mis kohustab arste igas olukorras ennastohverdavalt võitlema patsientide elu ja tervise eest.
MEDITSIIN Meditsiiniks nimetatakse inimese haiguse teaduslikku uurimist. Meditsiin uurib igasuguste haiguste põhjusi, ennetamist, diagnoosimist ja ravimist. Kreeka arsti Hippokratest nimetatakse sageli ka arstiteaduse isaks. Ta uuris patsiente ja tegi märkmeid nende haiguste sümptomite kohta. Ta andis haigetele ka ravimeid, näiteks pajukooreteed. Palju aega hiljem eraldati samast pajukoorest tuntud palavikuvastane ravim aspiriin. Kuid teaduslikult ei suudetud haigusi ravida seni, kuni puudus ettekujutus sellest, mismoodi organism töötab. KEHA MÕISTMINE 16. sajandi Belgia anatoom Andreas Vesalius oli esimene, kes näitas, kus asetsevad
Temperamenditüübid Anti Väli Temperament on isiksuse omadus, mille uurimist alustati juba antiikajas. Esimese temperamenditeooria loojaks peetakse Antiik-Kreeka arst Hippokratest ja mitu sajandit hiljem elanud rooma arst Claudius Galenost. Nemad töötasid välja nn kehamahlade teooria, mille järgi temperamendi määrab kindlaks üks inimese keha põhimahlast: veri (kr. sanguis), lima (kr. flegma), must sapp (kr. melas chole) ja kollane sapp (kr. chole). Siit tulenevad tänapäevalgi tuntud temperamenditüüpide nimetused: sangviinik, flegmaatik. melanhoolik, koleerik. Nende
olemust ja uuris sellest tulenevalt matemaatilisi probleeme. Tema õpilased arendasid õpetust edasi, levitades seda ühtlasi kogu Kreekas. Kreeklased olid esimesed, kellele matemaatika oli loogilistel üldistustel põhinev terviklik süsteem, mitte lihtsalt arvutusalaste näpunäidete kogum. Alles Kreekas sai matemaatikast teoreetiline teadus. Klassikalise Kreeka meditsiinialased teadmised võtab kokku mahukas teos, mille autoriks on hiljem peetud 5.-4. saj. eKr elanud kuulsat arsti Hippokratest. Teos sisaldab haiguste sümptomite ja kulgemise kirjeldusi ning püüab haigusi põhjendada looduslike, mitte jumalike põhjustega. Teosesse on kirja pandud ka tänapäevani kehtiv arstide ametitõotus nn Hippokratese vanne , mis kohustab arste igas olukorras võitlema patsientide elu ja tervise eest. Varasemal ajal avaldus kreeklaste huvi oma mineviku vastu eeskätt ammusest Mükeene ajajärgust jutustavas kangelaseepikas (Homerose eeposed eriti). Peagi hakati eeposte põhjal
Nad ei rahuldunud matemaatiliste väidete (teoreemide) sõnastamisega, vaid pidasid vajalikuks kontrollida loogilise tõestamise teel nende üldkehtivust. Seega sai matemaatikast alles Kreekas teoreetiline teadus. Meditsiin See teadusharu oli kõige rohkem seotud vaatlusel põhinevate konkreetsete tähelepanekutega ja igapäevase elu vajadustega. Klassikalise Kreeka meditsiinialased teadmised võtab kokku mahukas teos, mille autoriks oli hiljem peetud 5.-4. sajandil elanud kuulsat arsti Hippokratest. Kui suur osa sellest teosest pärineb tõesti Hippokrateselt ja mis on hiljem lisatud, seda ei saa tänapäeval enam kindlaks teha. Teos sisaldab haiguste sümptoomide ja kulgemise kirjeldusi ja püüab haigusi seletada looduslike, mitte jumalike põhjustega. Määrav olevat nelja ihumahla - vere, lima, musta ja valge sapi vahekord organismis. Nende tasakaal tagavat hea tervise, haigestumine aga tähendab ühe domineerimist teiste arvel
TEMPERAMENDITÜÜBID Tunni alguses võiks rääkida üldiselt temperamendist, mis see on, kuidas väljendub ... "PSÜHHOLOOGIA KÕIGILE" JUHAN SÕERD Temperament on isiksuse omadus, mille uurimist alustati juba antiikajas. Esimese temperamenditeooria loojaks peetakse Antiik-Kreeka arst Hippokratest ja mitu sajandit hiljem elanud rooma arst Claudius Galenost. Nemad töötasid välja nn kehamahlade teooria, mille järgi temperamendi määrab kindlaks üks inimese keha põhimahlast: veri (kr. sanguis), lima (kr. flegma), must sapp (kr. melas chole) ja kollane sapp (kr. chole). Siit tulenevad tänapäevalgi tuntud temperamenditüüpide nimetused: sangviinik, flegmaatik. melanhoolik, koleerik. Nende antiikteadlaste
valis endale juhi rektori (valitseja), õppejõud määrasid dekaani (kümnik). Õppetöö ülikoolis. 7 vaba kunsti: grammatika (kirjutamine), retoorika (kõnekunst), dialektika (arutluskunst), aritmeetika (arvutamine), geomeetria (kujundid), astronoomia (täheteadus), muusika (ja kirjandus). Skolastika. Skolastika ülikoolides viljeldud teadus, kooliõpetus, -teadus. Tugines muistsetele autoritele ning nende seisukohtade tõlgendamisele loogika abil. Teati Platonit, Aristotelest, Hippokratest ja Ptolemaiost. Aristotelesest sai hinnatuim autor Piibli kõrval. Skolastika üks peamisi probleeme oli Pühakirja ja antiikõpetuste ühitamine. Maailmapilt: astronoomia, astroloogia ja geograafia. Ptolemaiose teostel põhinev teadmine. Arvati, et maa on kerakujuline ja asub universumi keskpunktis. Et kõik muu keerleb ümber Maa. Arvati, et Jumal on liikumatu liigutaja. Kirik suhtus astroloogiasse taunivalt, kuid ennustamisse suhtuti siiski tõsiselt vaatamata kirikule
(Phokaia, Smürna, Efesos, Mileetos + Troojast põhjapoole), Euboial ning Küklaatidel. Ja põhjal Chalkidikes. Joonia murdes on kirjutatud Homerose "Ilias" ja "Odüsseia", Hesiodose "Tööd ja päevad", esimeste filosoofide teosed, Anakreoni ja Herodotose teosed. Atika murre (joonia omale väga lähedane): kõneldi Atikas, sealt aga laienes ja sai proosakirjanduse, retoorika ja filosoofia keeleks, ainult arstiteaduslikud teosed kirjutati Hippokratest järgides joonia murdes. Seda kasutasid oma töödes Aischylos, Sophokles, Euripides, Aristophanes, Thukydides, Xenophanes, Platon, sofistid. Aioolia murre (kõneldi pruntis suuga): Väike-Aasia lääneranniku põhjaosas, Aiolises (Phokaiast Troojani), Lesbosel (luuletajad Sappho ja Alkaios) Tessaalias, Peloponnesose loodeosas (Boiootias, Ahhaias, Arkaadias, Elises). Dooria murre (räägiti laialt avatud suuga): kõneldi Peloponnesosel (Argolises ja Messeenias, lõunapoolsetel saartel (nt
ka ise. Eelkõige anatoomi karjääriga seostuv. Põhineb Hippokratesel. Töötas gladiaatoritega ja sai sealt palju teadmisi kehast. Lisaks lahkas loomi. Laiendas loomade lahkamise teadmisi inimestele, näiteks lülisamba vigastuste osas. Uskus, et neli kehavedelikku mitte ainult ei määra domineerivat temperamenditüüpi vaid need tüübid ka toetavad kindlate haiguste esinemist. Nii kehaline kui psüühiline haigus põhinevad füüsilisel baasil. Interpreteerib Hippokratest nii, et kui sul on mingi sapp kõrge, see tuleneb kehast. Psüühika ei oma rolli haiguse tekkes. Tema loodud seisukohad valitsesid sajandeid, need hakkasid muutuma alles 17-18. saj. Isegi 20ndal sajandil on dokumenteeritud uurimusi ja praktikuid kes toetasid Galenose seisukohti. Tüüp ütles ka, et haigus ei pea inimest haarama tervikuna, asi on lokaliseeritud. Esimene avalik lahkamine toimus 1315 Bologna ülikoolis. Seda tegi anatoomik Mondino de Luzzi. Keskaeg.
Meditsiini saavutustest vanas Kreekas annab ülevaate tolleaegne suur arst ja õpetlane Hippokrates oma töödes. Hippokrates (umbes 460 – umbes 370 eKr) oli Vana-Kreeka arst, arstiteaduse ja arsti kutse-eetika rajaja. Traditsiooniliselt seostatakse temaga Hippokratese vannet, milles on loetletud arsti kutse-eetika peamised nõuded. Hippokratese meditsiin oli antiikaja arstiteaduse tipptase. Püsivaim osa tema pärandist on olnud eetilised põhimõtted. Arstiteaduse isaks on nimetatud Hippokratest seetõttu, et ta oli esimene läänemaailma arst, kes tahtis eristada arstiteaduse usust. Hippokratese arvates ei ole haigused jumala põhjustatud, vaid kõigil haigustel on omad loomulikud põhjused. Hippokrates pidas organismi mitmetest osistest tähtsaimaks vedelikke – verd (kuum ja niiske), lima (külm ja niiske), kollast sappi (kuum ja kuiv) ja musta sappi (külm ja kuiv). Hippokratese koolkonnas oli põhimõtteks, et kui nende vedelike segu on tasakaalus, siis on organism terve
lest tulenevalt matemaatilisi probleeme. Tema õpilased arendasid õpetust edasi, levitades seda ühtlasi kogu Kreekas. Kreeklased olid esimesed, kellele matemaatika oli loogilistel üldistustel põhinev terviklik süsteem, mitte lihtsalt arvutusalaste näpunäidete kogum. Alles Kreekas sai matemaatikast teoreetiline teadus. Klassikalise Kreeka meditsiinialased teadmised võtab kokku mahukas teos, mille autoriks on hiljem pee- tud 5.-4. saj. eKr elanud kuulsat arsti Hippokratest. Teos sisaldab haiguste sümptomite ja kulgemise kirjel- dusi ning püüab haigusi põhjendada looduslike, mitte jumalike põhjustega. Teosesse on kirja pandud ka tänapäevani kehtiv arstide ametitõotus nn Hippokratese vanne , mis kohustab arste igas olukorras võit- lema patsientide elu ja tervise eest. Varasemal ajal avaldus kreeklaste huvi oma mineviku vastu eeskätt ammusest Mükeene ajajärgust jutusta- vas kangelaseepikas (Homerose eeposed eriti)
sajandi teisel poolel Pythagoras ja tema õpilased. Tema meelest põhines maailmakorraldus arvulistel suhetel. Pythagorase teoreemis sisalduv väide oli tegelikult tuntud juba Mesopotaamias, kuid kreeklased olid esimesed kellele matemaatika polnud lihtsalt praktikas vajalik vaid loogilistel üldistustel põhinev terviklik süsteem. Meditsiin Klassikalise Kreeka meditsiinialased teadmised võtab kokku mahukas teos, mille autoriks peetakse 5.-4.sajandil elanud kuulsat arsti Hippokratest. Määrav olevat nelja ihumahla vere, lima, musta ja valge sapi vahekord organismis. Selles teoses on kirja pandud ka tänapäevani kehtiv arstide ametitõotus nn Hippokratese vanne. Ajalookirjutuse algus Lähema ajaloo sündmusi hakkas esimesena uurima ja üles kirjutama Herodotos 5.sajandi keskpaiku. Tema teos ,,Historia" keskendub Kreeka-Pärsia sõdadele, kuid lisab pika ja põhjaliku eelloo. Lisaks kirledab paljude rahvaste kombeid Sofistid ja Sokrates
Ilmselt lootsid ateenlased, et Sokrates, kellele anti võimalus endale ise karistus valida, eelistab minna pagendusse. Kuid filosoof keeldus end karistuse vääriliseks tunnistamast ja mõisteti tema väljakutsuvast hoiakust ärritatud kohtunike poolt surma. HIPPOKRATES: Loodusfilosoofiaga oli omakorda tihedalt seotud meditsiin. Klassikalise Kreeka meditsiinialased teadmised võeti kokku paljuköitelises teoses, mille autoriks peeti väikesel Kos'i saarel elanud kuulsat arsti Hippokratest (u 460 - 370 eKr). Pole võimalik kindlaks teha, millised osad sellest tööst tõepoolest Hippokrateselt pärinevad ja kui palju lisati juurde hiljem. Hippokratese teos sisaldab andmeid haiguste sümptoomide ja kulgemise kohta ning püüab haigusi mõista mitte jumalike vaid looduslike põhjuste kaudu. Määravaks peeti nelja ihumahla vere, lima, musta sapi ja valge sapi vahekorda organismis. Nende tasakaal tagab tervise, haigestumine aga näitab ühe mahla domineerimist teiste arvel
1.1. Anatoomia ajaloost Anatoomia ajaloo algsed teadaanded ulatuvad tagasi kaugesse minevikku Vana - Hiinasse, Egiptusesse ja Kreekasse. Juba III aastatuhandel e.m.a. lahati Hiinas laipu ning omandati teadmisi inimese siseelundite ja veresoonte ehitusest. Kõrgemal tasemel seisis inimese anatoomia ja ka loomade anatoomia Kreekas. Juba V saj. e.m.a. kirjutas siin Alcmaeon esimese raamatu inimese anatoomiast. Hippokratest (460-377 e.m.a.), keda tuntakse ka "arstiteaduse isa" nime all, kogus ja süstematiseeris seni teadaolevad andmed inimese anatoomia kohta. Rooma impeeriumi laienemise ja tema hiigelajaga nihkus ka teaduse raskuspunkt sinna. Nii muutus inimese anatoomia keskuseks Rooma. Väga suurt ja pikaajalist mõju inimese anatoomia arenemisele osutas kreeka päritoluga rooma arst ja loodusteadlane Claudius Galenos (u. 130 200m.a.j.) Galenos lahkas loomi, hukatud inimeste laipu ning kirjutas
· Millal sündis teaduslik psühholoogia? Esimese labori rajaja? Erinevad koolkonnad ja uurimistraditsioonid tekkisid 20. sajandil, kuid juba 19. sajandil (1879) rajas W. Wundt esimese eksperimentaalpsüholoogia labori Leipzigi ülikoolis, uuriti, kuidas ravimid (nt kofeiin) mõjutavad psühholoogilisi protsesse ning kas andekus on pärilik. · Kes kirjeldasid inimese temperamenditüüpe? Esimese temperamenditeooria loojaks peetakse Antiik-Kreeka arst Hippokratest ja mitu sajandit hiljem elanud rooma arst Claudius Galenost. Nemad töötasid välja nn kehamahlade teooria, mille järgi temperamendi määrab kindlaks üks inimese keha põhimahlast: veri (kr. sanguis), lima (kr. flegma), must sapp (kr. melas chole) ja kollane sapp (kr. chole). Siit tulenevad tänapäevalgi tuntud temperamenditüüpide nimetused: sangviinik, flegmaatik. melanhoolik, koleerik. Nende antiikteadlaste põhiliseks teeneks tuleb lugeda seda, et nad olid
keeles jagamatu) mis on erinevad oma kujult ja suuruselt. Aatomitest moodustuvad erinevad ahelad ja seega ka erinevad ained. Ka inimese hing koosneb aatomitest ja surm tähendab hingeaatomite ahela lagunemist. Selle väitega vaidlustas Demokritos kreeklaste tavapärase arusaama hingest ja tema saatusest pärast surma. Meditsiin Klassikalise Kreeka meditsiinialased teadmised võeti kokku paljuköitelises teoses, mille autoriks peeti V IV sajandil elanud kuulsat arsti Hippokratest. Tänapäeval pole enam võimalik kindlaks teha, millised osad sellest tööst tõepoolest Hippokrateselt pärineb ja kui palju lisati juurde hiljem. Hippokratese teos sisaldab andmeid haiguste sümptoomide ja kulgemise kohta ja püüab haigusi mõista mitte jumalike vaid looduslike põhjuste kaudu. Määravaks peeti nelja ihumahla vere, lima, musta- ja valge sapi vahekorda organismis. Nende tasakaal tagas hea tervise, haigestumine aga näitas ühe mahla domineerimist teiste arvel
keeles jagamatu) mis on erinevad oma kujult ja suuruselt. Aatomitest moodustuvad erinevad ahelad ja seega ka erinevad ained. Ka inimese hing koosneb aatomitest ja surm tähendab hingeaatomite ahela lagunemist. Selle väitega vaidlustas Demokritos kreeklaste tavapärase arusaama hingest ja tema saatusest pärast surma. Meditsiin Klassikalise Kreeka meditsiinialased teadmised võeti kokku paljuköitelises teoses, mille autoriks peeti V IV sajandil elanud kuulsat arsti Hippokratest. Tänapäeval pole enam võimalik kindlaks teha, millised osad sellest tööst tõepoolest Hippokrateselt pärineb ja kui palju lisati juurde hiljem. Hippokratese teos sisaldab andmeid haiguste sümptoomide ja kulgemise kohta ja püüab haigusi mõista mitte jumalike vaid looduslike põhjuste kaudu. Määravaks peeti nelja ihumahla vere, lima, musta- ja valge sapi vahekorda organismis. Nende tasakaal tagas hea tervise, haigestumine aga näitas ühe mahla domineerimist teiste arvel
tütarlastel kõdisti eemaldamine ja kuni abiellumiseni tupe kinniõmblemine. Suhtumine homoseksualismi oli heitlik - kord seda lubati, siis aga karistati surmanuhtlusega. Sellest perioodist on pärit ka paljud tänapäevalgi kasutatavad terminid, näiteks: erootika, kliitor, hüümen, nümfomaania, onanism, peenis, vagiina. Sellel perioodil kasutati juba kosmeetikat naise ilu suurendamiseks, Vanas Egiptuses oli naistehaiguste ravimisel ja sünnitusabis kasutusel ligi 150 ravimit. Hippokratest võib pidada esimeseks seksuaalseid teemasid käsitlevate teoste autoriks ("Seemnest", "Naiste haigustest"). Hippokratese järgi on suguorganid keha keskus, kuhu suunduvad kõik veenid ja närvid. Suguaktil toimub naise ja mehe vahel vedelike vahetus. Tema arvates tervest kehaosast tulev seeme annab terve lapse, haigest kehaosast pärinev aga haige lapse. Sagedased vahekorrad suurendavad peenise suurust, suguelust hoidumine aga vähendab seda.
Hippokratese kohta on teada, et ta kasutas hea meelega ravimeid ning valmistas neid. M. Otter, mainib, et tema pagasis oli ligi 400 droogi. Hippokrates seostas taimede ravivõime säilimist nende säilitamistingimustega taimedest pressitud tooteid nt pidas vajalikuks hoida klaasanumates hästi suletuina. Hippokrates ei võtnud veel kasutusele toimeaine mõistet ning kasutas taimi valdavalt looduses esineval kujul, st töötlemata. Ka püüdis ta vältida keerulisi retsepte. Pärast Hippokratest pakub farmaatsia ajaloos huvi nn skeptikute koolkond (3. sajand eKr), kus nõuti ravimite toime kindlakstegemiseks nende katsetamist. See viis polüfarmaatsiani (erinevate ravimite kasutamine samaaegselt). Polüfarmaatsia koolkonda esindas ka Galenos, kes, eeldades teatava elujõu olemasolu looduses, uskus seda olevat ka ravimeis. Tema arvates oli taimedes nii kasulikke (ravi vaatevinklist) kui kahjulikke aineid, ta püüdis kasulikud (toimeained) taimest eraldada
määrata tervislikku seisundit ja anda vajalikke ravisoovitusi. Juriidilises mõttes tähendab haigus sama, mis tervisekahjustus -- see on inimese kehalise või vaimse heaolu häirituse seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist, st tervise taastamine eeldab meditsiinilist sekkumist. Meditsiiniks nimetatakse inimese haiguse teaduslikku uurimist. Meditsiin uurib igasuguste haiguste põhjusi, ennetamist, diagnoosimist ja ravimist. Kreeka arsti Hippokratest nimetatakse sageli ka arstiteaduse isaks. Ta uuris patsiente ja tegi märkmeid nende haiguste sümptomite kohta. Ta andis haigetele ka ravimeid, näiteks pajukooreteed. Palju aega hiljem eraldati samast pajukoorest tuntud palavikuvastane ravim aspiriin. Kuid teaduslikult ei suudetud haigusi ravida seni, kuni puudus ettekujutus sellest, mismoodi organism töötab. 13.1.3. KEHA MÕISTMINE 16. sajandi Belgia anatoom Andreas Vesalius oli esimene, kes näitas, kus asetsevad
annaabi.ee 
