Gustav Mahleri eluloo kokkuvõte (3)

Gustav Mahler
Sissejuhatus
Gustav Mahler sündis 7. juulil 1860. aastal ja suri 18. mail 1911. aastal. Ta oli Austria helilooja ja koorijuht . Oma eluajal kogus ta enim tuntust orkestri- ja ooperilaulude heliloojana. Teda peetakse üheks olulisemaks hilisromantismi ja varamodernismi heliloojaks. Mahler lõi enim sümfooniaid, neid oli kokku kümme (viimane on lõpetamata) ja laule.
Gustav Mahleri varajane elu
Gustav Mahler sündis saksa keelt kõnelevas perekonnas. Ta oli teine laps neljateistkümne lapselises perekonnas, kellest seitse surid juba imikueas ja üks kaheteistkümne aastaselt. Oma lapsepõlve veetis Mahler Jihlavias, kuhu peale suurt kaotust pere kolis. Vanematele oli Mahleri talent juba varakult silma jäänud ning seetõttu alustas ta juba kuue aastaselt klaveritundidega.
1875. aastal, kui Gustav oli 15. aastane, võeti ta vastu Viini Konservatooriumisse, kus ta õppis klaverit Julius Epsteini käe all, harmooniat Robert Fuchsi käe all ja kompositsiooni Franz Krenni käe all. Kolm aastat hiljem astus Mahler Viini Ülikooli, kus võttis osa Anton Bruckeri loengutest. Seal sai ta hariduse ka ajaloo ja filosoofia vallas. Ülikooli kõrvalt töötas ta aga muusika õpetajana ja tegi oma esimese suure ülesastumise heliloojana kantaadiga “Das klagende Leid”. Ta teos esitati ka konkursile , kus oli kohtunikuks Johannes Brahms, kuid autasu ta ei saanud.
Gustav Mahler- kasvav kuulsus
Mahler alustas oma helilooja karjääri Bad Hallis 1880. aastal. Järgmistel aastatel dirigeeris ta edukalt suuremates ooperi saalides , alustades Ljubjanas 1881. aastal, seejärel Olomoucis 1882. aastal, edasi suundus Viini 1883. aastal ja samal aastal veel Kasselis. Kasselis oli Mahleril armusuhe soprani Johanna Richteriga, mis pani aluse tema laulu tsüklile “Teekäija laulud”. Mahler jätkas oma oopeihelilooja karjääri 1885. aastal Prahas ja 1886 . aastal Leipzigis. 1887. aastal võttis ta haigestunud Arthur Nickischilt üle Wagneri kompositseerimise, rajades endale kindla reputatsiooni kriitikute ja publiku seas. Aasta hiljem tegi ta täieliku etteaste väljastades Carl Maria von Weberi ooperist “Die drei Pintos”, see tõi talle rahalisi auhindu ning aitas kaasa tema järjest enam kasvavale kuulsusele. Brahms oli suures vaimustuses tema “Don Giovanni ” dirigeerimisest.
Mahler oli järgmine Ungari Kuningliku Ooperi helilooja ja muusika direktor aastatel 1888 kuni 1891 , Budapestis, kus esiesitati tema sümfoonia number 1 aastal 1889. Tema järgmine töökoht oli Hamburgi Ooperis aastatel 1891 kuni 1897, koos oma lähedase sõbra, helilooja, ajakirjaniku ja õpetajaga, Joseph Bohuslav Foeresteriga.
Samal ajal kui Mahler oli Hamburgis, tegi tema noorem vend Otto, kes oli samuti helilooja, 21 aastaselt 1895. aastal enesetapu. 1893. - 1896. aastal võttis Mahler suvepuhkuse Põhja - Austrias , kus ta vaatas üle oma Sümfoonia number 1, kompositseeris oma Sümfoonia number 2 ja skitseeis oma Sümfoonia number 3 ja kirjutas enamus laulud kollektsioonist “Nooruse maagilised sarved ”.
1897. aastal , olles 37. aastane, pakuti Mahlerile direktori ametit Viinis Riigiooperis, mis oli kõige mainekam positsion Austria Impeeriumis. See oli riiklik ametikoht ning Austria- Ungari seaduse kohaselt ei tohtinud sellistel ametikohtadel töödata juudid . Mhler , kes polnud kunagi jumalakartlik olnudega kinni pidanud juudi kommetest, hakkas tegema ettevalmistusi ümberastumaks Rooma Katoliku kiriku liikmeks. Lapsena oli ta olnud koorilaulja ühes katolikus kirikus, kus ta ka õppis klaverimöngu koorijuhi käe all. Aastate möödudes huvitus Mahler üha enam katoliiklusest ning selle mõjud olid esindatud ka tema teostes, näiteks tema Sümfoonias number 1. 1899. ja 1910 . aastal juhatas Mahler kontrollitud versiooni Schumanni Sümfooniast number 2 ja 4.
Kümne aastaga Viini Ooperis muutis Mahler selle institutsiooni repertuaari ja tõstis selle kunstilisi standardeid, allutades nii esinejad kui ka kuulajad enda tahtele. Kui ta esmakordselt võttis üle Ooperimaja olid kuusamad tööd “Lohengrin”, “ Manon ” ja “Cavalleria rusticana”. Uus direktor koondas oma energia klassikalistele ooperitele Cristoph Willibald Gluckilt ja Wolfgang Amadeus Mozartilt ning koostöös kunstnik Alfred Rolleriga lõid nad “ Fidelio ” ning “Tristian ja Isolde”.
Mahleri ajal oli Viin üks maailma suurimaid linnu nind Austria- Ungari Impeeriumi pealinn. See oli kodusks tuntud kunstnikele ja artistidele.ning Mahler teadis neist paljusi.
Mahler töötas Ooperimajas iga aasta üheksa kuud, mistõttu jäi tal uue loomingu jaoks aega ainult suvel. Need suved veetis ta põhiliselt Maierniggis, kus idüllilises looduses komposeeris ta oma Sümfooniad number 5.-8.-ni., mis põhinevad Fr. Rückerti luuletustel.
Gustav Mahleri hilisemad aastad
1901. aastal kolis Mahler uude villasse Maierniggi järve äärde. 1902 . aasta 9. märtsil abiellus ta Alma Schindleriga (kes sündis 1879 . aastal ja suri 1964. aastal), kes oli temast 20 aastat noorem ning tuntud Viini kunstniku Carl Molli kasutütar. Alma oli muusik ja helilooja, kuid Mahler keelas tal sekkuda loomingulisse töösse kuigi Alma tegi käsitsi puhtaid koopiaid tema käsikirjas lugudest. Mahler suhtles elavalt ka teiste naistega nagu näiteks viiuldaja Natalie Bauer – Lechneriga, kes oli temast kaks aastat vanem ning kellega ta oli kohtunud siis, kui ta õppis Viinis. Alma ja Gustav said kaks tütart, Anna Maria, kes suri nelja aastaselt difteeriasse ning Anna Jutine, kellest sai skulptor . Esimese tütre surm mõjus Mahlerile väga rängalt ning samal aastal diagnoositi tal ka südamehaigus (nakkuslik endokartiit) ja ta oli sunnitud piirama oma liikumist ning kasutama sammuloendurit. Ooperimajas viis tema sihikindlus kunsti küsimustes selleni , et ta tekitas endale vaenlasi ning temast sai ka ajakirjanduse rünnakute ohver. Ta lahkus Ooperit ootamatult 1907. aastal.
Oma viimastel aastatel hakkas Mahler koguma suuremat edu laiema publiku seas, eelkõige Münchenis toimunud esinemistega, kus ta esitas oma Sümfoonia number 2 1900. aastal ning Krefeldis 1902. aastal, kus esitas terviklikult Sümfoonia number 3 ning Viinis 1907. aastal. Ennekõike aga Münchenis toimunud esietendusega 1910. aastal, kus esitas Sümfoonia number 8. Siiski ei tunnustatud Mahleri muusikat tema eluajal täielikult.
Lõpliku tõuke lahkumiseks Viini Ooperimajast andis helde pakkumine Metropolitani Oopeimajast New Yorgis . Mahler nõustus üheks hooajaks sinna minema 1908. aastal, teeneks Arturo Toscaninile. Kuigi ta oli väga populaarne rahva ja kriitikute seas kaotas ta juhatuse poolehoiu. Mahler läks tagasi Euroopasse, tema abielu oli kriisis , Alma truudusetuse tõttu. 1910. aastal sõlmis Mahler pikaajalise lepingu Nex Yorgi Filharmoonia Orkestriga, niisiis tema ja ta perekond kolisid tagasi Ameerikasse. Samal ajal lõpetas ta “The song of the Earth”-i ja Sümfoonia number 9, mis jäid tema viimasteks lõpetatud töödeks. 1911. aasta veebruaris veedetud pika ja nõudliku kontserti hooaja New Yorgis haigestus ta raskelt , viimase kontserti viis ta läbi palavikus . Pärast seda naases ta tagasi Euroopasse, Pariisi, kus oli hiljuti välja töötatud uus seerum tema ravimiseks. Paranemist polnud aga näha ja ta viidi tagasi Viini, ku sta suri nakkusesse 18. mail 1911. aastal, jättes Sümfoonia number 10. lõpetamata.
Mahleri lesk teadis, et tolle viimased sõnad olid olnud kallis väike Mozart . Mahler maeti tema soovil tema tütre kõrvale Grinzigi kalmistule Viini lähistel. Tema viimast soovi täites maeti Gustav vaikuses, hauakivile kirjutati vaid nimi “Gustav Mahler” ning lihtne juugenti stiilis monument . Mahleri hea sõber Bruno Walter kirjendas matuseid: ”Matuse päeval oli suur torm , mistõttu oli matuseid peaaegu võimatu alustada. Tohutu rahvahulk, surm vaikus , millele järgnes surnuvanker ning hetkel mil kirst alla lasti murdis päike läbi pilvede”.

Tähtsamad teosed

• 1880. aastal- kantaat "Das klagende Lied "
  
• 1884. aastal- laulutsükkel " Lieder eines fahrenden Gesellen"
  
• 1888. aastal- "Sümfoonia nr 1"
  
• 1894. aastal- "Sümfoonia nr 2"
  
• 1896. aastal- "Sümfoonia nr 3"
  
• 1900. aastal- "Sümfoonia nr 4"
  
• 1902. aastal- "Sümfoonia nr 5"
  
• 1902. aastal- laulutsükkel "Rückert Lieder"
  
• 1904. aastal- "Sümfoonia nr 6"
  
• 1905. aastal- "Sümfoonia nr 7"
  
• 1906. aastal- "Sümfoonia nr 8"
  
• 1909. aastal- laulutsükkel "Das Lied von der Erde"
  
• 1909. aastal- "Sümfoonia nr 9"
  
• 1911. aastal- "Sümfoonia nr 10" (lõpetamata)
  

Lisa 1
Lisa 2