Richard Strauss - referaat (4)

Tartu Täiskasvanute Gümnaasium
Richard Strauss
Referaat
Ago Press
Juhendaja : Ene Taru
12a
Tartu 2009
Sisukord
Sissejuhatus 3
Elulugu 4
Looming 5
Salome 6
Kasutatud materjal 8
Internetilingid: 8

Sissejuhatus

„Ma pole võib olla esmaklassiline helilooja
aga ma olen esmaklassiline teisejärguline helilooja.“
Richard Strauss, 1947
Kirjutan referaadi väljapaistvast Saksamaa romantikust Richard Straussist, kes saavutas oma tuntuse 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel aastakümnetel. Tema sümfoonilised poeemid 1980 aastateil ja ooperid järgnevatel kümnenditel on said hädavajalikeks komponentideks läbi 20 sajandi repertuaari.

Elulugu

Richard Straussi isa oli Franz Strauss, kes oli esimetsasarvemängija Müncheni Õukonnaorkestris. Ema Josephine pärines Müncheni ühest jõukamast perekonnast, õlletehase Pshorr omanikest. Richard sai noorpõlves isalt põhjaliku, kuid vanamoelise muusikahariduse. Oma esimesed palad pani Richard kirja kuueaastaselt ja kuni oma surmani tegeles ta pidevalt muusikaloominguga.
Kooli ajal pühendas Strauss oma energia peaasjalikult muusikaloomingusse. Peale kooli 1882. aastal oli ta komponeerinud juba üle 140 töö. 10-aastaselt kuulis Strauss Richard Wagneri oopereid " Lohengrin ", "Tannhäuser" ja " Siegfried ", ent isa keelas tal Wagneri muusikaloomingut õppida. Alles 16-aastaselt tohtis Richard tutvuda " Tristani ja Isolde" partituuriga. Isa arvates kuulus Wagneri muusika alamasse sorti ja hiljem väljendas Richard korduvalt oma kahetsust selle suhtumise üle.
1882. aastal astus Strauss Müncheni Ülikooli, õppides kunstiajalugu ja filosoofiat . Aasta hiljem ta siirdus Berliini. 1885 naasis ta Münchenisse. Tänu isa tutvuste kaudu kohtus helilooja mitmete päevakajaliste muusikutega, sealhulgas Hans von Bülowiga, kes oli vaimustunud Straussi töödest ning tegi ettepaneku asuda tööle dirigendi assistendina.
Esimese sümfoonia dirigeeris Richard 17. aastasena Münchenis. 10. septembril 1894 abiellus Strauss soprani Pauline Maria de Annaga. Naine oli tuntud oma võimuka ja impulsiive loomu poolest, kuid abielu kujunes õnnelikuks. Kuni oma elu lõpuni ("Neli viimast laulu", 1948) eelistas Strauss oma loomingus sopranihäält kõigile teistele.
1930. aastatel püüdis Strauss rahulikumat ning vaiksemat elu elada. Tuli arvestada tollaseid olusid, kus Natsisaksamaa jälgis valvsalt helilooja tegevust. Strauss oli pettunud , et ei saanud enam koostööd teha juudi päritolu libretistidega. Samuti kaitses ta hoolikalt miniat, kes oli juudi päritolu. Kui Saksamaa kaotas II maailmasõjas, hävitati paljud ooperisaalid. Selle põhjal kirjutas helilooja südantlõhestavaid itkesid. Sellest ajajärgust pärineb kõrgelt hinnatud teos Neli viimast laulu.
Richard Strauss suri 8.septembril 1949 pärast südameatakki ja 6-nädalast haigust, olles 85. aastane.

Looming

• 1886 jõuab oma põhilise žanri — sümfoonilise poeemi — juurde
  
• 1903 algab koostöö libretist Hugo von Hoffmannstahliga, siitpeale keskendub ooperite kirjutamisele
  

• 1922 hakkab ilmutama huvi minevikupärandi vastu, taaselustab mitmed Lully ja Mozarti ooperid
  
• 1934 kirjutab hümni Berliini olümpiamängude (1936) jaoks, kuid ilmsiks tulevad sidemed juutidega, tänu millele 1935 ametist tagandatakse
  

Hilisromantism sarnaneb oma ülesehituselt eelmise sajandi romantiliste töödega, kuid helikeel on värvikam ja palju teravam. Iseloomulikuks on keeruline, mitmekihiline faktuur, tohutud orkestrikoosseisud, suur ulatus (pea kahetunnised sümfooniad, täites nii terve kontserdiprogrammi). Hilisromantism sisendab sügavat lootusetusetunnet ja süngust.
Richard Straussi loomingus on tugevad Wagneri mõjud. Pôhilise jäljed jätnud sümfooniliste Poeemide läbi: „Till Eulenspiegel “, „Don Juan “ ja 1905 kirjutas praegu väga tuntud ooperi „Solome“. Strauss jätkab kahe romantiku , Brahmsi ja Wragneri, liini.
Orkestrikäsitluses taotletakse kõla jõudu ja erinevaid kõla värve. Kohati suurendati orkestri koosseisu. Väga oluliseks kujunesid vaskpillid ja dramaturgilised kontrastid . Strauss armastas programmilist muusikat. Ta eelistas zanrites sümfooniat, sümfoonilisi poeemi ja oopereid.
Strauss on kirjutanud:

• 17 ooperit (kuid “Ariadne Naxoselt” kahes versioonis), tähtsamad “Salome”, “Elektra”
  
• 2 balletti
  
• 8 sümfoonilist poeemi
  
• 2 sümfooniat (sisuliselt samuti sümfoonilised poeemid) + üks noorpõlvesümfoonia
  
• Väikevorme orkestrile, kammermuusikat jne
  

Straussi loomingust:

• Varane looming mõjutatud Schumannist ja Brahmsist. Hiljem võtnud eeskuju Lisztist ja Wagnerist, saanud nende töö otseseks edasiviijaks
  
• Kaldub oma helikeeles monumentaalsusesse, kasutab hiigelkoosseise ja suuri helimaalinguid
  
• Sümfoonilised poeemid programmi keerukuse tõttu vägagi raskesti jälgitavad
  

Salome

"Salome" on Richard Straussi ooper ühes vaatuses . See on kirjutatud Oscar Wilde 'i samanimelise draama järgi. Esietendus toimus 9. detsembril 1906 Dresdeni kuninglikus ooperiteatris.
Tähtsamad tegelased olid:

• Heroodes (tenor)
  
• Heroodias , tema naine (metsosopran)
  
• Salome, Heroodiase tütar ( sopran )
  
• Ristija Johannes (bariton)
  
• Narraboth, noor süürialane (tenor)
  
• Heroodiase paaž (alt)
  

Lühidalt ooperi tegevustik:
Heroodese palee terrassil. Herodes peab oma õukonnaga pidu. Narraboth, noor süürialane ja sõjapealik piilub läbi paleeukse Heroodese imekaunist kasutütart Salomed, kellesse ta on sügavalt armunud. Ilmub Salome, et värsket õhku hingata . Korraga kuuleb ta vangitürmist kostuvat Ristija Johannese häält, mis kuulutab Messiase tulekut. Salome on võlutud sellest häälest ja palub valvuritel endale vangi näidata. Valvurid algselt keelduvad, aga valvurite pealik Narraboth ei suuda Salome võludele vastu panna ning annab loa Johannes türmist välja tuua. Johannes neab Heroodest ja tema liiderlikku naist Heroodiast. Salomed hurmab Johannese olemus, ja ta üritab teda endasse armuma panna ja nõuab Johanneselt suudlust. Meeleheitel Narraboth tapab end. Johannes keeldub Salome ettepanekust ja ta viiakse kongi tagasi. Ilmub Heroodes, kes on rahutu ja nõuab, et Salome tema meelt lahutaks ja tantsiks talle ükskõik millise hinna eest. Saolme nõustub ja tantsib. Tantsu lõppedes kuulutab ta: "Ma tahan vastutasuks Johannese pead!" Heroodes on õudusest haaratud, kuid lõpuks on sunnitud nõustuma. Salomele tuuakse hõbekandikul Johannese pea. Ekstaasis Salome suudleb Johannese veritsevat pead. Heroodes käsib valvuritel Salome tappa. Salome sureb valvurite kilbilöökide all.
Ajaloost:
"Salome" esietendus oli ooperi lavaletoomise raskustest hoolimata rahvusvaheline triumf. Teose kõhedusttekitav atmosfäär ja julm lõpustseen, rääkimata Salome seitsme loori tantsust, tekitasid hirmu tsensuuri ees. Seetõttu otsustati ka ooperi esietendus katoliiklikust Viinist pisut vabamasse Dresdenisse üle tuua. Väga raske oli ka peategelase valik, Salome partii on ülimalt keeruline ja väga suurt vastupidavust nõudev, samuti kartis helilooja, et lauljaid ei ole üle suure orkestrikoosseisu (109 muusikut ) kuulda. Peategelase valik langes Wagneri-laulja Marie Wittichile, kes oli oma välimuselt kaugel tütarlapselikust printsess Salomest. Seetõttu otsustati Salome tantsuks kasutada tantsijat. Aga "hoolimata tädike Wittich'st", nagu Strauss irooniliselt Hofmannsthalile end väljendas, kutsuti lauljaid, dirigenti ja heliloojat pärast esietendust lavale tervelt 38 korda. Seda ilmselt ka seetõttu, et selle ooperi tegelaste psühholoogia väljendub ennekõike orkestripartiis, nagu näiteks kohutav vahemäng mis järgneb Narrabothi enesetapule või Johannese tagasiminek vangikongi, mis kirjeldab seda, mis toimub Salome hinges .

Kasutatud materjal

Internetilingid:

• http://shrt.st/2g4 - ( http://www.britannica.com/EBchecked/topic/568524/Richard-Strauss?source=googleSL )
  
• http://shrt.st/2g5 - ( http://et.wikipedia.org/wiki/Salome_(Richard_Strauss) )
  
• http://shrt.st/2g6 - ( http://et.wikipedia.org/wiki/Richard_Strauss )
  
• http://shrt.st/2l8
  
• http://shrt.st/2la