Hiina majandus (0)

Hiina
Hiina Rahvavabariik asub Euraasia mandril Aasia maailmajaos , täpsemalt Ida-Aasias. Naaberriike on kokku 14, kuid tähtsamad on Venemaa kirdest, Mongoolia põhjast, Kasahstan loodest, India edelast, Vietnam , Laos ja Birma põhjast, Põhja- ja Lõuna-Korea idast, üle mere ka Jaapan ning Taiwan . Veekogudest piiravad Hiinat Kollane ja Ida-Hiina meri idast ning Lõuna-Hiina meri kagust.
Pinnamood on riigi suuruse tõttu väga erinev. On mägesid – Himaalaja ning Tiibeti kiltmaa , kuid riigi idaosa on madalam, merede ääres leidub ka madalikke. Suurim madalam ala on Hiina tasandik Kollase mere ääres. Hiina ning ühtlasi ka maailma kõrgeim tipp on Mount Everest (8848 meetrit) Himaalaja mägedes.Hiina põhjaosas on lähisarktiline kliimavööde ning lõunaosas on troopikavööde. Pekingi keskmine temperatuur on 13.1oC. Kõige soojem kuu on juuli –28 oC ning kõige külmem jaanuar (-2oC.) Mägedes ja madalikes erinevad temperatuurid loomulikult suurel määral.
Hiina sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on 9100 dollarit elaniku kohta. Võrdluseks võib tuua Eesti, meie SKT inimese kohta on umbes 2,4 korda Hiina omast suurem – ligi 22000 dollarit elaniku kohta. Keskmine oodatav eluiga on 74,9 aastat, Eestil jääb see näitaja 73,8 peale. Imikusuremus on Eestist palju suurem – 15,2 surma 1000 elussünni kohta võrreldes 6,82 surmaga. Puhtalt näitajate järgi võib öelda, et Eesti on arenenud riik ning Hiina on veel mingisuguses arengujärgus.
Hiina on maailma kõige suurema rahvaarvuga riik. Ta on sotsialistlik riik ja alates Rahvariigi asutamisest on seda valitsenud Hiina Kommunistlik Partei (ehk HKP). Kuigi sotsialistlikud riigid on enamasti kapitalismivastased, siis Hiina on need kaks ühendanud – neil toimib riigikapitalism .
Hiina tähtsus pole koguaeg olnud nii suur, kui ta on tänapäeval. Kuid sellegipoolest umbes 250 aastat tagasi oli Hiina väga võimas riik, mis tootis kolmandiku kogu maailma kaubast ning sellega ületas ta isegi Euroopat. Koos teiste Aasia riikidega oli nende kogutulu 80% maailmamajandusest. 50 aastat hiljem oli Hiina Euroopaga ligikaudu võrdse kogutuluga. Sealt sai alguse langus. Pärast Teise maailmasõja lõppu väljus Mao Zedong Hiina kodusõjast võitjana ning hakkas ehitama üles kommunistlikku riiki Nõukogude Liidu eeskujul. Eraomand likvideeriti, ettevõtted riigistati ning kaupade kogustele kehtestati piirangud. Kõik investeeringud suunati otse rasketööstusesse. Mõnda aega suutis süsteem püsida, kuid lõpuks kukkus tootmine kokku ning Hiina jäi vaeseks riigiks, kelle osa maailmamajanduses oli vaid 1%. Ebaõnnestunud sotsialismi taastamise üritused tõid kaasa 3 aastat kestva näljahäda ( 1959 -62) ning majanduskasv oli langenud nulli.
Hiina taaskordne tõus sai alguse pärast Mao Zedongi surma, kui võimule tuli Deng Xiaoping. Võimaldati turumajandust, vähendati riigi üldist sekkumist poliitilistesse otsustesse. Siiski ei olnud see katse väga edukas ebaseadusliku tegevuse tõttu. Tõeline kasv sai alguse 90ndatel. Riigiettevõtted erastati, erasektorit laiendati ning igasugused piirangud kaotati. Investoritel oli vaba voli investeerida. Majandus hakkas tohutult kasvama, Hiina saavutas keskmiselt 8%-lise majanduskasvu. Nad suutsid hoida majanduskasvu ka 90ndate lõpu majanduskriisi ajal, mis tõestab, kui kvaliteetne on nende majandussüsteem. Üheks põhjuseks kriisist mitte mõjutatud olemisel on Hiina valuuta jüääni keeruline konverteerimisprotsess. Investeeringud Hiinasse on maailma suurimad, sest Hiinat peetakse tootmise jaoks maailma kõige paremaks paigaks. Hiina majanduskasv on olnud keskmiselt 10% aastas, mis on viimasel ajal mõnel määral langenud. Ta on mahtude järgi maailmas kolmas kaubandusriik.
Hiina tohutu konkurentsieelis seisneb nende väga odava, kuid usina ning robotliku tööjõu olemasolus, samuti on keelatud ametiühingud. Väga paljud ettevõtted on võimalust kasutanud ning oma tootmise Hiinasse üle toonud . Teine suur konkurentsieelis on suur investeerimiskapitali juurdevool, millest enamuse moodustavad investeeringud Hongkongi. Kõik see toob kaasa väga suure tootmismahu ning Hiina rikkuse aluseks ongi tugev kaupade eksport .
Kuid tugeva majanduskasvuga kaasnevad ka tohutud keskkonnakahjustused, mis mõjutavad kõikide hiinlaste elukvaliteeti. Näiteks suudeti 1997. aastal Huang He suue täiesti ära kuivatada, sest liiga palju vett pumbati põllumajanduslikel eesmärkidel jõest välja. Teine põhjus on temperatuuri tõus aastast 1950, mis on sulatab Kollast jõge toitvat liustikku ja on kaotanud ligi 17% oma massist (natuke vana info). Jangtse jõega on vastupidine lugu. Aasta hiljem toimusid Jangtse jõel suured üleujutused, mis hävitasid 18 miljoni inimese kodu ja 4000 inimese elu. Põhjus peitub selles, et peaaegu kõik puud jõe kallastel olid maha raiutud. Erosiooni all kannatab tegelikult väga suur osa Hiina pindalast. Igal aastal jõuab kõrb aina rohkem ida poole ning neelab 2500 ruutkilomeetrit põllumajanduslikku maad. Hiina on maailma naftatarbijate seas teisel kohal ning pole palju vaja, et temast saaks suurim kasvuhoonegaaside tootja. Suurim on ta juba praegu autoteede ehitamises – igal aastal lisandub 5000 kilomeetrit kiirteid.
2004. aastal jõuti Hiina Sotsiaalteaduste Akadeemias järeldusele, et kuna areng on niivõrd tohutu ja pidurdamatu, siis sotsiaalsed ka keskkonnaalased probleemid kasvavad nii suureks, et aeglustavad majanduskasvu 2%-ni.
Mulle tundub, et Hiina on peaaegu igas valdkonnas esikohal – nii heas kui halvas mõttes. Majanduse kiire kasv on muidugi tore, kuid praktiliselt tasuta töötavatest lihttöölistest hakkab kahju küll. Olen endamisi mõelnud erinevaid lahendusi sellele sotsiaalprobleemile, kuid kõik taandub alati hiinlaste tavadesse – hiinlased pole nõus tegema midagi, mis neile kombeks pole. Majanduskasvuga kaasnevad keskkonnaprobleemid on samuti märkimisväärsed, kuid mul on hea meel, et nende kallal tegeletakse.
Rasmus Leichter, 11B