Rahvuslik liikumine algas 19. sajandil. Rahvas oli üle elanud palju muudatusi ning levisid uued valgustus ideed. Inimesed hakkasid teadvustama oma rahvust. See algas uute ideede ja suhtumistega, oma haritlaskonna loomisega, talude pärisostmistega, kaubalis-rahaliste suhete arenguga, suure linnastumisega ja sidemete loomisega kogu maailmaga. Kõik see kujunes ühe põlvkonna jooksul. Haridustase kasvas pidevalt. (S.Õispuu 1992) Suur areng tõi suured muutused maailmavaadetes. Hakkas levima hernhuutlik liikumine, mis vahepeal küll keelatud oli, aga 1830-1840 hakkas taas levima. Tänu sellele muutusid eestlased ka kristlikuks rahvaks. Hernhuutlik liikumine arendas rahvas soovi ka ise hakata midagi kirja panema, see õhutas neid eneseteostusele. Vaatamata sellele, ei olnud hernhuutlastel otsest mõju rahvuslikule liikumisele. (S.Õispuu 1992) Loomulikult ei meeldinud üldse rahvulike ideed levik baltisakslastele. Nad ei soovinud oma juhtivat positsiooni Balti provintsides jagada
Nii võib neile omistada koorilaulu esiisa rolli Eestis, ent just vennaskoguduslaste koorilaul sai saatuslikuks traditsioonilisele Eesti regilaulule, mille laulmisest koraalide kasuks loobuti. Luteri koraaliga võrreldes oli vennaskoguduslaste laul lihtsam, rahvalikum ning liikuvama meloodiaga, ühtlasi ka väga tundeline ja härdameelne. Lisaks pakkusid hernhuutlased talurahvale eneseteostusvõimalusi. Asjata ei võetud nii eestlaste kui lätlaste rahvusliku liikumise sünonüümiks hernhuutlik termin ,,ärkamine". Vennastekoguduste liikumisega kaasnev päevikute ja kirjavahetuse pidamine andis eestlastele motiivi kirjutamisoskuse omandamiseks. Lisaks andis hernhuutlaste liikumine tõuke koorilaulu, hiljem ka puhkpillimuusika levikuks eestlaste hulgas. Nii Friedrich Reinhold Kreutzwald, Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt, Villem Reiman kui ka Jaan Tõnisson olid pärit hernhuutlikest perekondadest. Baltisakslus tänapäevases mõistes kujunes välja 19. sajandil
teevadki lugemise mahlaseks ja mitte üldse ,,kohustusliku kirjanduse" taoliseks kannatuseks. Aukartustäratav hulk allikmaterjali on reastatud voolavasse jutustusse, kolm päeva(18.,19. ja 20. juuni 1869) isegi vaat et tunniajalise täpsusega kirja pandud. Raamat algab eesti koorilaulu ja orkestrimuusika algete otsimise ja väljatoomisega. Milline areng eelnes laulupeole? Koorilaulu ristiisaks on vennastekogudused ehk täpsemalt hernhuutlik liikumine. Saksamaalt saabunud pedagoogid pöörasid tähelepanu koguduseliikmete lauluoskuse suurendamisele. Samuti õpetati vaimulikke laule lastele, nii et 1794 tegutses Kambjas juba esimene lastekoor. Ka õpetati nii lastele kui talupoegadest vanematele pillide käsitsemist(näit.orel,viiul,klarnet) ja ka valmistamist. 1818 alustas Tartu vennastekoguduses tegevust esimene eesti pasunakoor. Hernhuutlus saavutas talurahva hulgas suure populaarsuse ning toimus eemaldumine luteri kiriku juurest
sealsed juhtivad alatasa kirjalikke läkitusi ja õpetusi siinsetele kogudustele. Neile saadeti vastu samalaadseid kirjalikke läkitusi, samuti korrespondeeriti teiste välis- ja sisemaiste kogudustega, muude ringkondade hernhuutlaste, sõbralike mõisnike, pastorite ja teiste isikutega, kellele tutvustati oma tegevust, jagati õpetust ja lohtust. Kirjavahetust peeti ka kirjaoskajate eestlastega ja viimased hakkasid omavahelgi kirja teel suhtlema.34 Hernhuutlik kirjandus 31 R. Põldmäe, Hernhuutlane Christoph Michael Königseer, 176. 32 Samas, 177. 33 Samas, 175 34 Samas, 174 Üha enam hakkas 18. sajandil tänu hernhuutlastele siin ilmuma vaimuliku sisuga ilu- ja teabekirjandust.35 Näiteks avaldasid hernhuutlaste kirjavahetus mõju kaasaegsele sentimentaalsele romaanile. Nimelt olid hernhuutlaste kirjad tugevasti moraliseerivad, kirjutajate usu- ja tundeelu paljastavad ning omapärases stiliseerivas sõnastuses, mistõttu
alal. Oluline roll oli neil mängida koorilaulu toomisel koguduseellu. Selliselt võib hernhuutlastele omistada koorilaulu esiisa rolli Eestis, millel on aga ka teine tahk - just vennastekogude koorilaul sai saatuslikuks traditsioonilisele Eesti regilaulule, mille laulmisest koraalide kasuks loobuti. Laiemas plaanis võtab hernhuutlaste kultuuriloolise rolli kokku Vennastekogud pakkusid talurahvale eneseteostusvõimalusi. Mitte asjata ei võetud hernhuutlik termin ärkamine nii eestlaste kui lätlaste rahvusliku liikumise sünonüümiks. Vennastekogude liikumisega kaasnev päevikute ja kirjavahetuse pidamine andis eestlastele motiivi kirjutamisoskuse omandamiseks. Teada on Urvaste talupoegade kirjad oma armsale südameisakesele Zinzendorfile. Vennastekogude liikumine andis tõuke koorilaulu, hiljem ka puhkpillimuusika levikule eestlaste hulgas. Kõrvale ei saa ka jätta liikumise kõlbelise külje tähtsust
tulevasel tööpostil kasutada. Nüüd vabastati Königseer laste õpetamisest, et ta võiks suuremal määral pühenduda vennastekoguduste juhtimisele. Ta töötas ka arstina, kuigi teda polnud kohapealsed asutused eksamineerinud ja ta tegutses seadusevastaselt. Kuna Eestis tehti veliste tegevusele suuri takistusi, siis ei külastanud ta kogudusi, vaid laskis talupoegi enda juurde tulla juhtnööride saamiseks. Nõnda kestis Königseeri varjatud hernhuutlik tegevus kuni 1767. aastani, mil see avalikkusele teatavaks sai ja kohtuprotsessi põhjustas. Königseer õppis selgeks eesti keele ja võis talurahvaga lähemalt suhelda ning hernhuutliku kirjandust koostada. Seda võimaldas ka tema korralik haridus ja kohusetunne oma koguduse suhtes. Kuna Baltimaade vennastekogudusi juhiti Saksamaalt Herrnhuti keskusest, siis saatsid juhtivad hernhuutlased alatasa kirjalikke läkitusi ja õpetusi siinsetele kogudustele. Kirjavahetust peeti ka
Nii võib neile omistada koorilaulu esiisa rolli Eestis, ent just vennaskoguduslaste koorilaul sai saatuslikuks traditsioonilisele Eesti regilaulule, mille laulmisest koraalide kasuks loobuti. Luteri koraaliga võrreldes oli vennaskoguduslaste laul lihtsam, rahvalikum ning liikuvama meloodiaga, ühtlasi ka väga tundeline ja härdameelne. Lisaks pakkusid hernhuutlased talurahvale eneseteostusvõimalusi. Asjata ei võetud nii eestlaste kui lätlaste rahvusliku liikumise sünonüümiks hernhuutlik termin ,,ärkamine". Vennastekoguduste liikumisega kaasnev päevikute ja kirjavahetuse pidamine andis eestlastele motiivi kirjutamisoskuse omandamiseks. Lisaks andis hernhuutlaste liikumine tõuke koorilaulu, hiljem ka puhkpillimuusika levikuks eestlaste hulgas. Nii Friedrich Reinhold Kreutzwald, Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt, Villem Reiman kui ka Jaan Tõnisson olid pärit hernhuutlikest perekondadest. Baltisakslus tänapäevases mõistes kujunes välja 19. sajandil
haldjausk, esivanematekultus ja omandisuhted, maagias: õhk, maa, tuli, vesi) - Põllumajanduskultuur (dualism, külapühamud, viljakusmaagia ja preestrid, surnutel mitmed asupaigad) Kristluse kihistused läänemeresoome ruumis: Venemaa kristianiseerimine 988. aastal, kloostrite rajamine 13. saj. ristisõda läänest 16. saj. Moskoovia misjonid Loode-Venemaal 16.-17. saj. protestantism Läänemere ääres 18. saj. hernhuutlik liikumine 19. saj. ekstaatilised usuliikumised 20. saj. Nõukogude võim 21. saj. valikuline sekulariseerumine Protestantistlikus kultuuriruumis Kas algsete usuvormide assimileerumine (pirunkirkko, hiisi jne). Halvustav tähendus Või algsete usuvormide isoleerumine (hiis, vanapaganad) Kujunenud piir kristliku ja mitte-kristliku vahel Õigeusklikus kultuuriruumis Spetsiifiline sümbioos algsete ja kristlike usuvormide vahel:
,,Jerusalemmi Lina hirmolinne Ärrähäetus", mis nähtavasti inspireeris ka Käsu Hansu ta kaebelaulu kirjutamisel. Vaadeldava perioodi eestikeelne proosa jõuab parimate tulemusteni kolme autori, Arveliuse, Willmanni ja Holtzi proosaraamatutes alles 1780. aastail ja 19 sajandi algul, mil eelmainitutele lisanduvad Luce ja Marpurg. See periood tähendab eesti ilmaliku proosa tõelist algust. 12. VENNASTEKOGUDE LIIKUMINE JA HERNHUUTLIK KIRJASÕNA Vennastekogudus Eestlaste kultuuriajaloo seisukohalt kujunesid 18. sajandi luterlikus kirikus eriti oluliseks just pietism ning vennastekoguduste liikumine. Varane vaimulike ning aadlikegi hulgas levinud pietism valmistas teed vennastekogudusele, mille asutajaks oli krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorf aastal 1727. Vennastekoguduse liikmed, keda nende päritolumaa järgi ka böömi vendadeks nimetati, tegutsesid pietistlike jutlustajatena ja vaimuliku äratuse levitajatena.
Cimze seminar, köster Tormas, tormakas ja äge iseloom > lahkus Peterburi, 1878 "Sakala" "Kolm isamaa kõnet", 1868-1870 > valguse, pimeduse ja koidu-aeg, jõukas eesti talu, majanduslik iseolemine, terav vastandumine (balti)sakslusele V. Reiman pani aluse eesti ajaloo teaduslikule uurimisele, vedas karskusliikumist, liberaalsete demokraatide mõõdukas tiivas Jaan Tõnisson (1868-1941?), liberaalsete demokraatide mõõdukas tiivas, sünd. Viljandimaal, hernhuutlik kasvatus, TÜ õigusteaduskond, EÜS-i esimees, EkmS, 1896 Postimehe peatoimetaja (kuni 1935), Rahvusliku liikumise mõõduka suuna juht, venestamise ja saksastamise vastu, Nn aatemees, 1898-1918 Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees, ühistegevuse propageerimine, 1905 asutas ERE (eestlastele võrdsete õiguste nõudmine, mõõdukas suund), 1906 valiti I Riigiduumasse, I maailmasõjas sõjapõgenike abistamine, rahupoliitika eestvedaja, oluline roll Eesti iseseisvumisel! (välisdelegatsioon)
aadlil kujunes kaks suhtumist haridusse. Üks osa toetas lugemisoskuse levitamist selleks, et kindlamalt allutada talurahvas luteri usu kirikule ja õigustada Balti erikorda. Teine osa, mõjutatuna ratsionalistide ideedest, pooldas talurahvale hariduse andmist, et selle kaudu aidata kaasa rahva elujärje parandamisele. Viimaste ideede levikus on tähelepandav osa taasavatud Tartu ülikoolil ja selle esimesel rektoril G. F. Parrotil. Edasist mõju talurahva kirjaoskusele avaldas hernhuutlik liikumine. Oma kirjanduse viimisel rahva hulka hoolitsesid nad lugemisoskuse omandamise eest nii vennaste- koguduse liikmete seas kui ka väljaspool. 1802. a. asutati Rahvahariduse Ministeerium, mis töötas välja uue koolikorralduse alused. Venemaa jaotati kuueks õpperingkonnaks. Neist iga eesotsas seisis ülikool (Moska 1755, Tartu 1632, Vilnius 1579, Kaasan 1804, Harkov 1805, Peterburi 1819). Kogu riigis pandi maksma ühtne koolisüsteem. Määrati neli koolitüüpi: ülikool,
karistasid lapsi vitsanuhtlusega, kuid tagasihoidlik Carl Robert suutis isa ja ema vihahoogudest enamasti karistuseta välja tulla. Et isal jäi laste jaoks vähe aega (raamatute lugemine ja muusika-alaste oskuste süvendamine võttis kogu aja), siis hoidusid need temast eemale ja lähenesid rohkem emale, keda abistasid majas ja aias. Isa oli küll pehmema ,,loomuga ja kunstniku hingega", kuid laste vastu nõudlik ja vali. Veel rangemaks oli hernhuutlik õpetus1 teinud ema, ,,kellele piibel oli elu A ja O". Siiski vanemad armastasid oma lapsi . Carl Robert armastas ja austas oma isa, kuid isa juuresolekul tuli talle peale hirmutunne, nii et ta ei suutnud sõnagi kõneleda. 1.2 Vanemad Adam Jakobson, Eesti koolmeister ja haritlane ning CRJ isa, sündis 1. (13.) juulil 1817. a. Võrumaal Haanjas, kus ta isa Jakob Torba töötas külakoolmeistrina. Juba 18-aastase noormehena hakkas A. Jakobson omal käel rätsepana töötama
selleks, et kindlamalt allutada talurahvas luteri usu kirikule ja õigustada kehtivat Balti erikorda. Teine osa, mõjutatuna ratsionalistide ideest, pooldas talurahvale hariduse andmist, et selle kaudu aidata kaasa rahva elujärje parandamisele. Viimaste ideede levikus ja juurdumises kuulus tähelepandav osa taasavatud Tartu ülikoolile ja selle esimesele rektorile G. F. Parrotile. Sajandi esimese poole koolielu arengut ajendasid teisedki tegurid. Edasist mõju talurahva kirjaoskusele avaldas hernhuutlik liikumine, mis hoolitses lugemisoskuse pmandamise nii vennastekoguduse liikmete seas kui ka väljaspool. 1802.aastal asutati Rahvahariduse Ministeerium. Ministeerium töötas välja uue koolikorralduse alused. 1803. aastal kehtestati " Esimesed rahvahariduse eeskirjad", mille põhjal Venemaa jaotati kuueks õpperingkonnaks. Neist iga eesotsas seisis ülikool ( Moskva 1755, Tartu 1632, Vilnius 1579, Kaasan 1804, Harkov 1805, Peterburi 1819). Kogu riigis pandi maksma ühtne koolisüsteem
andis välja publikatsiooni, sh ka lätikeelseid ja lätlastest lugejatele mõeldud juturaamatuid ja kõike muud vajalikku. Võrreldav meie ÕES-iga. Sai paljuski lätlaste äratajateks, äratati see lätlastest enestest koosnev lätlaste esimene rühm – said teadlikuks, et nemad on ka keegi, mingi eraldiseisev rahvus, et ka nende keel ja kultuur väärivad uurimist, see õhutas rahvuslikku vaimsust. Juba 18. sajandi esimesel poolel Liivimaa aladel, Liivimaa kubermangus levis hernhuutlik liikumine, vähemasti Liivimaa talurahvas sai oma esimese äratuse koostööks ühistegevuseks just sellest, sellele järgnesid kõik vallavolikogud jne. Veel tuleb tingimata mainida lätlaste üldise haridustaseme tõusu. Siin tuleb teha senisest natuke suurem kõrvalepõige ja selgitada seda olukorda, mis hariduses valitses. Kõigepealt tuletame meelde, et talurahva haridusele hakati esmakordselt pöörama tähelepanu
endi ettevõtmisena. Hernhuutlus oli oma tegevuses asetanud rõhu koguduse osalusele, vendade preesterlusele, sagedastele kokkutulekutele, vastastikusele abistamisele ja õpetamisele ja hingehoiule. Tõstis rahva hulgast esile kirja- ja lugemisoskusega ning esinemisvõimelisi isikuid. Vennastekogudus kui esimene vaime liikumine talupoegade elus. Aitasid kaasa ka koolide rajamisele, negatiivseks küljeks aga rahvakultuuri lammutamine. Hernhuutlik kirjasõna levis eelkõige käsikirjalisena, sellesse kuuluvad pietistlike autorite (J.Arndt, H.Schubert) jutluste ja laulude tõlked, vennaste koostatud-kirjutatud jutlused, pihtimiskirjad, päevikud, olukirjeldused, aruanded. Hernhuutlaste trükki jõudnud raamatud lõid teatud aluse eestikeelsele jutukirjandusele. Vennastekoguduse koosolekud tõstsid esile ka küsimuste arutelu mõisnike vastu ja rahvarahutusi.
Kirik oli ametliku teabe vahendaja, perekonnaseisuamet ja pühapäevane suhtluse-kokkusaamise paik. Olid tekkinud territoriaalkirikud, mis hõlmasid ühte piirkonda kas väikest vürtsiriiki, vabalinna või isegi Rootsi ajal tervet riiki. Luteri pastori ehk patronaadiõigus kuulus rüütelkonnale või maaomanikele, nõudmine oli, et isik oli saanud vaimse hariduse Tartu Ülikoolist. Luteri pastor viis läbi olulise rituaale: ristimine, laulatamine, matused. Vennastekoguduste liikumine: Ehk hernhuutlik liikumine. Liikumine kasvas 1817. aastal, paljud kirikuringkonnad nägid vagadusliikumises esialgu liitlast ja lootsid sellelt abi rahva usulis-moraalsel kasvatamisel. 1839. aastal oli vennastekoguduste liikmete arv eestlaste alal ligi 50 000. Toimus massiline äratusliikumine. Augsburgi usutunnistusest hernhuutlased ei loobunud ja Baltimaades nad "ametlikust" luteri kirikust organisatsiooniliselt ei eraldunud. Ristimine, armulaud, leer, laulatus ja matused jäid ikka kiriku hooldeks
Hephaistos oli inetu ja lombakas, kuid olümplaste seas tuntud oma lahkuse ja rahuarmastuse poolest. Hera kreeka taevajumalanna, peajumal Zeusi naine ning abielu kaitsja. Hermafrodiit kreeka mütoloogias jumal Hermese ja jumalatar Aphrodite poeg; mõlemasooline organism. Hermes kreeka usundis peajumal Zeusi käskjalg, kes oli teekäijate, kaupmeeste ja varaste jumal. Hermes oli ka surnute teejuht, kes näitas hingedele teed allilma. Rooma usundis vastab talle Mercurius. hernhuutlik kirjasõna vennastekoguduse peamiselt käsikirjalised lauluraamatud, elulood, tegevuspäevikud, mida Eesti hernhuutlased koostasid ja Saksamaale liikumise keskusesse Herrnhuti lähetasid. Neilt ilmus ka üksikuid trükitud lauluraamatuid ja tõlkeid saksa pietistlikust kirjandusest. Hernhuutlaste liikumine (kui omalaadne protestiliikumine lutheri kiriku vastu) algas Eestis 1730. aastatel. homonüümid samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad. Näiteks:
mõisa põllul tööd tegema. Pärisorjus asendus teoorjusega. Ometi tasandas reform oma puudustele vaatamata teed eesti rahvuskultuuri kujunemisele. Tähtis on seegi, et eesti talupoeg muutus juriidiliseks isikuks – talle anti perekonnanimi. Üldiselt võib pärisorjuse kaotamist pidada sakslaste majanduslik-kultuurilise ülemvõimu taandumise esimeseks, ehkki kaugeks ettekuulutajaks meie maal. Kaudselt aitas valgustusideede mõjulepääsule teed rajada ka vennastekoguduste (hernhuutlik) liikumine, mis oli Eestisse jõudnud 1730. aastail. Vennastekoguduste toel levis kirjaoskus, mis võimaldas esile tõusta ka eestlastel, põhiliselt eesti kösterkoolmeistritel (Mango Hans Urvastes, Michael Ignatius Tartus, Kulli Jüri Põhja-Eestis jt). Nad tegelesid elulugude, päevikute, kõnede, aruannete ja muude tekstide koostamise, levitamise ja trükkiandmisega. Kirjasõna polnud eestlastele senini niisuguses ulatused kättesaadav olnud.
minevikku ja seda, et nad on selle maa kunagised peremehed. Kui mõtleme mitmetele sotisaalsetele liikumistele, on sellele ajale iseloomulik, et eestlased hakkavad iseorganiseeruma. Kogemus on olemas eelnevatest usulistest liikumistest. Ei ole imelik, et 19. sajandi 30.-40. aastatel tekivad uued ühendused usulisel pinnal, piibliseltside nime all. On üsna palju talupoegadest osavõtjaid. Piibliseltside juures on paljuski mängus ka hernhuutlik pärand (see liikumine polnud veel kadunud). Paljud äratajad on hernhuutliku taustaga. 19. sajandi 60. aastate kohta on öeldud, et see on esimene aeg, kui Eestimaa hakkab esimest korda end rohkem tervikuna tundma. Eestimaa hakkab mitmete kommunikatsioonikanalite vahendusel rohkem suhtlema ja hakatakse end tervikuna tundma. Talupoeg hakkab aru saama, et maailm ei piirdugi ainult kodukihelkonnaga. Paljuski aitab terviku tekkimisele kaasa ka see, et kasutatakse üha rohkem Põhja-Eesti keelt
annaabi.ee 
