Karl H. Marx Lühitutvustus Karl Heinrich Marx (5. mai 1818 Trier, Saksamaa 14. märts 1883 London, Inglismaa) oli juudi päritolu Saksa filosoof, majandusteadlane ja revolutsionäär erinevalt teistest kaasaegsetest polito- ja sotsioloogidest tegeles Marx aktiivselt ka revolutsiooni organiseerimisega. Vastupidiselt Hegelile uskus ta, et natsionalism pole oluline - sotsiaalse ajaloo peamised üksused pole mitte rahvuskultuurid, vaid sotsiaalsed klassid. Marx võttis hegeliaanluselt ära natsionalismi, konservatismi ja revolutsioonivastase iseloomu. Kuigi enamik tänapäeva majandusteadlasi end marksistideks ei pea, teevad seda ikkagi tuhanded inimesed kogu maailmas. Tema suurt panust majandusteaduse arengusse üldiselt ei vaidlustata.
hoopiski Jena Ülikoolist. Pärast seda töötas Marx ajakirjanikuna ajalehe "Rheinische Zeitung" juures, kust ta peagi pidi poliitilistel põhjustel lahkuma. Koos Charles Darwini ja Sigmund Freudiga on Marx suurimaid maailmapildi muutjaid 20. sajandil. Teda mõjutasid nii William Shakespeare'i romantilised lood kui ka Newtoni, Locke'i ja Leibnizi ratsionaalne mõtteviis. Marxi filosoofia võlgneb palju Hegelile, kellelt on pärit mõiste ,,dialektiline". Erinevalt Hegelist hülgas Marx aga idealismi, suunates enda tõe läbinisti ateistliku ,,dialektilise materialismi" poole. Marxi filosoofia kasutas Hegeli sõnu teises järjekorras. Kui Hegeli meelest oli Jumal see, kes meid kapitalismi juhtis, siis Marx väitis: "Jumal on ainult mask inimliku ahnuse ja ihade varjamiseks". Marxi kuulus väljend on: "Religioon on oopium rahvale." Ta väitis, et
juhtivaks filosoofiks. Karl Barth väidab oma raamatus ,,Üheksateiskümnenda sajandi religioosne mõtlemine'', et kuigi Hegelist ei saanud just protestantluse Thomast, mõjutasid tema ideed sellegipoolest oluliselt kõiki hilisemaid mõtlejaid. Näiteks tema otsesed õpilased Strauss oma Jeesuse elus'' ja Feuerbach ..Kristluse olemuses'' arendasid edasi ja radikaliseerisid hegellikku temaatikat. Marx võlgnes Hegelile tänu paljude ideede eest, ehkki ta hiljem Hegelit karmilt kritiseeris. Kierkegaardi töödes, eriti raamatus ,,Emba- kumba'', näeme mõjutusi ägedast vastureaktsioonist Hegeli religioonifilosoofiale ning sama kehtib ka Nietzche ja tema mõtiskluste kohta ,,Jumala surmast''. Nii Marx, Kierkegaard kui Nietzsche hävitasid, igaüks omal moel, Hegeli mõtlemise keskmeks olnud kujutluse Jumala ja inimkonna vahelisest ühtsusest. Suurbritannias tõusis Hegeli religioosne mõte eriti esile
Turunaise juurde kes müüs munasid, läks üks naine, kes ütles, et need munad on mädad ja ei kõlba müüa. Turumüüa seepeale kasutas abstraktse mõtlemise äärmusi ning paljalt selle öeldud lause pealt hakkas ta ette lugema, mis kõik on tolle naise välimuses viga ning millised koletud inimesed tema eelkäijad olid ja millega nad kõik hakkama said. Lõpetuseks sõimab ta naist veel ka häbiplekiks. Teksti lugedes võib minu arvates aru saada sellest, et Hegelile ei meeldi see, kui lihtsakäeliselt kasutatakse abstraktselt mõtlemist selle tegelikku tähendust teadmatta. Põhiideeks loeksin mina seda, et abstraktsel mõtlemisel on nii palju erinevaid mooduseid, et raske on tuua esile mingeid kindlaid tunnuseid. Abstraktselt mõtlevad inimesed on lihtsalt intelligentsemad. Kant ,,Kostmine küsimusele: Mis on valgustus?" Oma artiklis käsitleb Kant tolleaegse ühiskonna erinevaid probleeme, mis on seotud inimeste
sajandil, on nagu Rückert ise ka mainis äärmiselt ohtlik ettevõtmine. Seetõttu tuleks vaadata ka üleüldist ajaloolist pilti ning vaadata, kas need on omavahel võrreldav. Savigny sakslasena oli kahtlemata kantud tolleagsest idealsimi vaimust. Seda tõestab ka tema seisukoht, et Saksamaa ei ole veel valmis ühist tsiviilseadust looma ideaali taotlus. Peamiselt tuleb Savigny idealism välja aga tema keelekasutusest ja ideedest, mis on äärmiselt sarnased selle ajastu suurkujule Hegelile. Juba tõsiasi, et Savigny soovis ajaloost otsida õiguse seemist vajadust, mis tuleneb rahvavaimust Hegeli üks tuntumaid mõisteid - , näitab, et tegemist on kahtlemata hegliaaniga. Hegeli lõpuni arendatud skpekulatiivsed idealismitaotlused panid ühtlasi aluse ka tugevale vastureaktsioonile, mis viis idealsimi hääbumisele ja lõid aluse postmodernistlikele filosoofilistele kontseptsioonidele. Sellega koos lahutati õigus ka rahvavaimust ning asemele
Essentsialism ja eksistentsialism Isiklik filosoofia Kierkegaard esitab filosoofiale järgmised nõuded: · filosoofia peab puudutama mind isiklikult; · sellega tegelemine peab puudutama minu elu; · filosoofia peab mulle midagi tähendama ning mulle korda minema, sest pole olemas muud tõde kui see, mida just MINA kogen. Tema filosoofiale on iseloomulik: · subjektivism · irratsionaalsus · inimesekesksus · vastandumine Hegelile · kõige nägemine läbi üksikinimese vaatevinkli (indiviid ei ole allutatud tervikule!) · Kierkegaardi käsitlusele vastavalt on inimene: · kordumatu isiksus · subjekt, mitte mingi huvitav tükk loodust · see, kes ei mahu mitte mingisse süsteemi Eksistents Filosoof leiab, et suurim oht, mis inimese eksistentsi ähvardab on selle kaotamine, see on enesekaotamine, elu mõtte puudumine; oht mitte mõista seda, mida ma tähendan iseenda jaoks.
6 Ajaloofilosoofia filosoofia osa, mis uurib ajalooprotsessi üldisi seaduspärasusi: ajaloo mõte ja suunitlus, erinevate ajastute vahelised seosed, vabaduse ja paratamatuse vahekord. Esimesena kasutas terminit ,,ajaloofilosoofia" prantsuse filosoof Voltaire. 2.1 Hegel ja ajaloofilosoofia üldiselt Hegel suhtub ajaloosse tõsisemalt kui ükski filosoofia suurkuju enne teda. Hegelile on ajaloolisus filosoofiline põhimõte, mille järeldused ulatuvad sügavale inimmaailma tõelisusse mille järeldused ulatuvad nimelt ja isegi metafüüsikasse. Ta arvab, et inimene ei ole olemas kõigepealt, et olla ajalooline, ta on algusest peale ajalooga seotud. Ajalugu ei ole kogum erinevaid kogemusfakte, mis osutuvad selleks, mis nad juhtuvad olema, vaid protsess, millel on eesmärk, objekt ja suund. Ajalugu on põhiolemuselt seaduspärane; selle seaduspärasuse
Unterschied zwischen Verstand und Vernunft vahendid, millega me saame jõuda Totalitädi või Absolutini Mis vahendid meil tegelikult on, et absoluudini jõuda? Kas meie mõistus või keel on üldse võimelised selleni jõudma? Erkenntnisvermögen ei ole selleks võimelised (ütleb Kant) Welche Bedeutung hat die Endlichkeit? Midagi Sinnlichkeitiga . Peame asju väljastpoolt kogema . Hegel eraldab Wissenschafti Meinungist Wissenscahft on Hegelile nagu Kenntnis Selle küsimuse puhul küsime me, et mis eraldab filosoofiat kui Wissenschafti teistest Wissenschaftidest? Näiteks loodusteadustest? Kenntnis fremde Objekte Vorübung esialgne praktika Hegel ütleb, et filosoofia ei ole Fortschrittsprotsess. Filosoofial on küll ajalugu, aga mitte selline ajalugu. Iga Filosoofia on Hegeli meelest juba iseeneses totaalne (lk. 19) Filosoofias on midagi ajatut. Kui loodusteadused end pidevalt eelneva põhjal edasi
Ajalugu on Hegeli arvates maailmavaimu areng. Vaimu olemuseks on vabadus ning maailmavaimu areng seisneb üha täielikumas enesetunnetamises, oma olemuse vabaduse mõistmises. Maailmavaimu areng väljendub inimeste arusaamades sellest, mis on vabadus. Kunagi arvati, et vabadus on omavoli. Selline idamaiselt barbaarne arvamus iseloomustas ajaloo algust. Aja jooksul jõuab aga inimkond adekvaatse arusaamani vabadusest. Aga mis on vabadus Hegeli arvates? Hegelile olevat meeldinud aforism Vabadus on tunnetatud paratamatus, mille autoriks on arvatavasti hollandi filosoof Spinoza (16321677) ning mille ideelised juured on stoitsismis. Vabadusena mõistab Hegel nö sisemist paratamatust (veendumustest lähtuvat paratamatust). Vaba inimene ei vaja välist sundust, tema distsipliin on teadlik. Vabale inimesele vastandub ori, kes käitub vastavalt sellele, kuidas temaga piitsa ja prääniku vahendusel manipuleeritakse.
· Hegelil aga vaimsuse objektiivne omadus, mille loogilisus ja ideaalsus langes kokku Jumalaga. 8 Lõppeesmärgi postuleerimine oli puhas spekulatsioon, siit ka selle suuna teine nimi saksa spekulatiivne idealism. Inimühiskonna areng on seega määratud vaimsete tegurite poolt, mis asusid väljaspool inimkonda ennast. Viimane oli Hegelile lihtsalt platsdarm, kus maailma objektiivne vaim enesest oma arenguloogikat järgides teadlikuks sai. Inimsoo elu osutus: · teaduseks, · religiooniks, · moraaliks, · kunstiks ja · filosoofiaks, millest viimane oli kaalukaim. Marxi silmas pidades tuleb öelda, et majandusvaldkonnale kui materiaalsele tootmisele oli jäetud selles süsteemis tähtsusetu koht. Mis on kogu selle spekulatiivse maailma vaimu enesest teadlikuks saamise lõppeemärk
Kierkegaardile ei meeldinud Hegeli viis süstematiseerida kogu olevat ja asetada kõik vägivaldselt mingisse loogilisse mõttekonstruktsiooni. Kierkegaard ise on kategoriseerimise vastu, juba seetõttu on ka tema enda filosoofiat raske mingisse kindlasse kategooriasse paigutada. Paljud filosoofid arvavad et üks Kierkegaardi suurimaid panuseid filosoofiasse on tema kriitika Hegeli vastu. Tõepoolest, paljud tema teosed on kirjutatud vastusena või kriitikana Hegelile. Kuigi Kierkegaard kritiseeris tervalt mõningaid aspekte tema filosoofias, näitab tema töö samuti seda et ta ka austas Hegelit ning too oli teda ka positiivselt mõjutanud. 2.5.2. Friedrich Wilhelm Joseph von Schelling Kui Kierkegaard sai teada et Hegeli suur konkurent Schelling hakkab 1841. aastal Berliinis pidama loenguid oma ,,ilmutusfilosoofiast", mille keskmes Kierkegaardi lootuse järgi pidi olema konkreetsem tegelikkuse mõiste, sõitis ta otsekohe Preisimaa pealinna.
mõningaid metodoloogilisi tähelepanekuid. Arutluses väljal de re fikseeritakse objekti (asi, nähtus) mitmesuguseid parameetreid, tehakse arvutusi, võrreldakse neid ja selle põhjal jõutakse uuritava nähtuse esinemise sageduse, olemusliku seisundi või oodatava-prognoositava ilmnemise kohta. Seda on nimetatud põhjuslikkuse seose avamiseks (põhjuslikkuse printsiip determinismi printsiip), mille argumenteeritud esitus kuulub Hegelile (XIX saj. algus). Kuid Hegel käsitles seda filosoofiliselt, mis tema jaoks tähendas asjade maailma ja ideede maailma võrdsustamist, seega, determinismi printsiibi laiendamist ka mõtlemisse. Nähtavasti selline käsitlus ongi andnud vulgaar- materialistidele (L.Feuerbach jt.) ja hiljem marksistidele (F.Engels, V.I.Lenin jt.) inspiratsiooni interpreteerida mõtet kui asjade maailma refleksiooni. Tekkinud hägususest aitas mõneti üle saada J.Mill oma tööga
Teine on eetiline, kus elatakse moraali ja kohustuste järgi. Kolmas on religioosne, milles elatakse usu järgi. Sofie läheb Albertoga kokku saama ja näeb tee peal rikast ärimeest ning vaest tüdrukut. Kui Sofie nõuab, et mees annaks oma raha tüdrukule, siis mees keeldub ja tüdruk süütab rohu. Tegelased kaovad ja Sofie kustutab tule. Karl Marx oli materialist. Öeldakse, et temast endast sai marksist alles 40dates eluaastates. Ta vastandas oma vaated Hegelile, öeldes, et materiaalne maailm põhjustab muutuseid, mitte hingeline. Ühiskond toetub kolmele astmele. Esimene on kättesaadavad ressursid, teine on ressursside kasutamise võimalused, kolmas on, kellele kuuluvad produktsiooniks vajalikud vahendid. Läbi aegade on ühiskonnas valitsenud vaen kahe klassi vahel. Koos Engelsiga kirjutas ta kommunismi manifesti, mis pidi ühendama kogu maailma proletariaati. Tema jaoks
ise muutus aktuaalsemaks, vaadates mida kirjanduse ajalugu on kirjatunud. Vaadati ajalugu ka ,,loona", mis toetub mingitele retoorilistele raamidele. Kirjandusajalugu peab tegelema kirjandustekstidega, mitte ainult sündmustega mis toimuvad kirjanduselus (Nobel prizes vms) Küsimused, mida hakati kirjandusajaloo kohta kirjutama, käisid enamasti 19saj kohta, mis on siiani kõige levinumad. Mitte kirjandusajaloo kirjutamine sai kindlad põhimõtted 19saj (objektiivne). Toetuvad suures osas Hegelile, võtavad aksioomina, et ajalugu on järjepidev ja sidus ning toimub mingisugune areng ja jõutakse eesmärgini et toimus pro- või regress. Kirjandust on raske võrrelda, st öelda kas asi läks ,,paremaks" või ,,halvemaks". Kirjandusajaloos on justkui tegelane, kellega midagi juhtub. Rahvuskirjanduse ajaloo puhul on selleks tegelaseks Eesti rahvuskirjandus. Kirjanduse ajalugu peegeldab ka ajastuvaimu.
(religion ja kultuur). Ebakorrektne kui väidame midagi, mille korrektsust ei suuda tõestada. Keelemängud osaliselt kattuvad. Perekondlike sarnasuste mõiste läbiv sarnasus,, terve süsteemi või struktuuri sarnasus. FENOMENOLOOGIA ALUSED EDMUND HUSSERL. Fenoloogi suund ja anlüütiline meetod filosoofias. Analüütiliste filosoofide jaoks ei ole nende eelkäijate tööd vastuvõetavad. Astusid vastu Hegelile, keda huvitas kõik üldine, ei keskendunud millelegi konkreetsele. Fenomenoloogia saanud alguse Edmund Husserli fenomenoloogilisest teadvuse käsitlusest, mis vastandus toonastele psühhologistlikele arusaamadele ning püüdis kirjeldada teadvust intentsionaalsena. Lähtumine vaimuseisundite suunatusest. Ei saa lihtsalt mõelda, vaid peab mõtlema millelegi. Vaimuseisundid on alati millelegi suunatud, seotud üldise nähtusega. Ei tunnista
Ajalooline progress ja vabadus Hegel rõhutab, et ajalugu teostub vaimses sfääris. Ka loodus mängib siin mingit rolli, kuid substantsiaalseks (alustpanevaks) on siiski vaim ja tema areng. Vaimu olemus on vabadus, kuid oma arenguastmetel teadvustab vaim oma olemust erinevalt. Ka vabaduse (oma olemuse) tunnetamine on protsess, see ei toimu korrapealt. Vaimu areng seisnebki üha täielikumas enesetunnetamises, oma olemuse vabaduse mõistmises. Mida mõistab Hegel vabaduse all? Hegelile olevat meeldinud aforism "Vabadus on tunnetatud paratamatus", mille autor on tõenäoliselt hollandi filosoof Spinoza (16321677) ning mille ideelised juured on stoitsismis. Vabadus saab sündida alles siis, kui on olemas riik ja seadused; paratamatuse all mõistab Hegel seesmist paratamatust (veendumustest lähtuvat paratamatust), mis annabki tõelise vabaduse. Hegeli enda mõtteavaldused võivad selgitada tema arusaama: "Enim levinud on ettekujutus vabadusest kui omavolist
Ta väitis, et peale üldtingimuste mõjuvad ka rassid sündmuste kulgu. Ajaloo lõpus ühinevad kõik jumalaga ja saavutavad täieliku teadmise. 12 PEATÜKK 1. AJALOO MÕISTE 1.7 Hegeli ajaloofilosoofia Hegel on näide ühest mõtlemistüübist. Filosoofias ja ajaloos. Osa 19.»saj fi- losoofe pidasid seda filosoofiat valeks, kuid 19.»saj lõpus põlgasid Hegelit ka ajaloolased. Näit Ranke oli väga konservatiivne, Hegelile see ei sobinud. Lisaks olid nad veel poliitilised vastased. Hegel tõestas filosoofilise arvutuse kaudu, kui palju on Päikesel planeete. Samal ajal kui ta selle töö avaldas, leiti veel üks planeet. Tema filosofeeris juba tehtud uurimuste üle, seletades, miks just nii palju. Hegel ütles, et nii ei saa olla. Hegel vajus unustusse, vaid marksistid Plehhanov ja Lenin tõstsid ta taas au sisse. 1.7.1 Hegeli allikakriitika
Elu objektivatsioon: väliseks tegemine; intersubjektiivselt ligipääsetav; üldine (jagatud tähendused); holism ja ajalooliselt kujunev; tunnetussubjekti konstitueeriv sfäär; mõistmise võimalikkuse tingimus (tunnetussubjektile on objektiivne vaim mõistetav). Lk 89. Hegel. Erinevused. On selge eristus, et Hegel konstrueerib metafüüsiliselt, puhtast mõistusest lähtuvalt. Loodusteadused ei käsitle metafüüsilist. Objektiivne vaim on see, mis on antud empiiriliselt. Hegelile oli mõistuse objektivatsioon ja Diltheyle oli vaimse poole objektivatsioon (tahted, impulsid, eesmärgid, irratsionaalsed komponendid). Hegeli filosoofia on mõistuse absolutiseerimine – Dilthey järgi. Kui tema kasutab mõistet objektiivne vaim, siis on tema jaoks ka objektiivne vaim. Elu objektivatsiooniks sobib seega kõik eluline. Hegel käsitles objektiivset vaimu absoluutsena. Dilthey empriristina ei saanud tunnistada absoluutset. Kogemuses pole midagi absoluutset;
kasvus, mis määratud looduse poolt (sarnasus valgustajatega), · Hegelil aga vaimsuse objektiivne omadus, mille loogilisus ja ideaalsus langes kokku Jumalaga. 3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel 9 Lõppeesmärgi postuleerimine oli puhas spekulatsioon, siit ka selle suuna teine nimi saksa spekulatiivne idealism. Inimühiskonna areng on seega määratud vaimsete tegurite poolt, mis asusid väljaspool inimkonda ennast. Viimane oli Hegelile lihtsalt platsdarm, kus maailma objektiivne vaim enesest oma arenguloogikat järgides teadlikuks sai. Inimsoo elu osutus: · teaduseks, · religiooniks, · moraaliks, · kunstiks ja · filosoofiaks, millest viimane oli kaalukaim. Marxi silmas pidades tuleb öelda, et majandusvaldkonnale kui materiaalsele tootmisele oli jäetud selles süsteemis tähtsusetu koht. Mis on kogu selle spekulatiivse maailma vaimu enesest teadlikuks saamise lõppeemärk? See on vabadus
skandaal. Läheb Berliini ülikooli filosoofiat õppima; Hegel moes ja see hakkab talle vastu. Püüab süveneda Schellingisse, kuid pettub. Naaseb Kopenhaageni. "Kordus" - kirjutab Regina loo südamelt ära. Koos kihlusega katkestab suhted maailmaga. End tuleb vabastada, vaid siis on võimalik kõik mitmekordselt tagasi saada. Regina abiellub Schellingiga. Järjest mitmed filosoofilised teosed: "Hammustused" - vastuhakk Hegelile. "Hirm" - pattulangemisest. "Elutee staadiumid" - vastuolu eetilise ja religioosse inimese vahel. "18 ülesehitavat kõnet" - kristliku kirjanduse pärleid. "Harjutamine kristlusesse" - radikaalseim. Mida õnnetum eraelus, seda viljakam loova mõtlejana. "Mõnigi mees on mõne tütarlapse läbi geeniuseks, pühakuks saanud, aga mitte tütarlapse läbi, kelle ta kätte sai."
annaabi.ee 
