Leidsid 22 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Harilik sarapuu". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
sara, pähkli, sarap, pähklipuu, sarapuud, õied, aeda, pähklid, pähkliõli, lakkide, mööbli, kaunist, lehtedega, aretatud, sorte, karvane, servas, pähklikärsakas, terav, vars, võrsed, okstest, viljad, kandvad, seeme, meeldivaks, maitsta, kaugemalt, nendest, sokolaadi, muudki, kaunite, peenemad, materjaliks, metsapuu, pikemad, kaunimad, urvadeelkõige männipuudest pärit: nimelt on ta ammu elanud puude kivistunud vaik. Huvitav on seegi, et männi käbid valmivad umbes kaks aastat. Algul on need rohelised ja vaigused ning alles hiljem muutuvad pruunikaks. Seemned on varustatud tiivaga, mistõttu tuul saab neid edasi kanda. Eesti suurimate mändide kõrgus on 42... 43 m ja jämedaima läbimõõt 140 cm. Harilik sarapuu (Corylus avellana) pähklipuu, pähkmepuu, sarap, sarakas Sarapuu nime päritoluks võiks pakkuda seda, et tema peenikestest vitsadest saab sara ehk aeda valmistada. Tegelikult on põhjus aga hoopis muus. Nimelt oli varem Põhja- Eestis rohkesti aedasid, sarasid, milles kasvasid need pähkleid kandvad puud. Sealt ongi Põhja-Eestis levinud sarapuu, seevastu Lõuna-Eestis aga pähklipuu. Erinevalt kreeka pähklist on meie sarapuu vili tõeline pähkel. Pähkli sees on seeme, mida igaüks on süüa proovinud
elupaikadega kitsalt kohanenud liike. Intensiivselt majandatavates metsades ei ole piisavalt surnud puitu ja vanu puid. Suktsessiooni viimaste astmete ja eriti kliimaksis oleva metsade liikide eluruumi ja ökonisse tulundusmetsades tavaliselt ei leidu. Vääriselupaikadele viitavad just kliimaksmetsa tunnused: vanad puud, õõnespuud, jalalkuivanud puud, tüükad,lamapuit, erinevaealine puurinne, laialehistest puudest pärna esinemine, vanad sarapuud. Vääriselupaigale viitavad ka raskesti ligipääsetavad maastikulised tunnused. Automaatselt määratakse vääriselupaigaks kotkaste, must-toonekure ja lendorava püsielupaigad. Vääriselupaiga võtmetunnustega puistus jääb vääriselupaik registreerimata, kui tunnusliike ei leita, või registreerit kse puistud potentsiaalseks vääriselupaigaks. Sellistes puistutes on põlismetsa ökonisse, kuid tunnusliigid
16 sulgjate liitlehtedega suvehaljad (mõned liigid igihaljad) puud ja põõsad. Pungad vastakud, asetsevad ühekaupa, olles veidi võrsele liibuvad. Lehearmid suured, neil selgelt nähtavad kolm juhtkimpude armi, lehearmid puutuvad omavahel servadega peaaegu kokku. Enamasti ühekojalised, kahesuguliste õitega liigid, õied koondunud pöörisjatesse, kännasjatesse või kobarjatesse õisikutesse. Õied rohekad või kollakad, harvem punakad, putuktolmlejad (üksikud liigid ka tuultolmlejad), sisaldavad meenäärmeid. Tupp- ja kroonlehti 5 (4 - 9), tolmukaid tavaliselt 8, sigimik kahepesaline, vili kaksiktiibvili, seeme (pähklike) tavaliselt lapik. Puud on liigiti erineva elueaga, saades kuni 400 aastat vanaks. Vahtrate puit on
Okkad teritunud või tömpjad, kinnituvad 1 kaupa tugevalt puitunud näsakestele. Käbid esimesel paaril nädalal püstised, hiljem rippuvad. Puit valkjas, kerge, vaigukäikudega. Perekonnas umbes 40 liiki (harilik, kanada, must, torkav, serbia). Eestisse on introdutseeritud u. 15 liiki, looduslikult kasvab h. kuusk. Levinud Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Puitu kasutatakse kütteks, ehituses ja paberi valmistamiseks, kuusevaiku lakkide valmistamiseks. Põhja-Euroopa peamine jõulupuu. Kuuske kasutatakse ka haljastuses ning tuulekaitseribana. Eelistab toitainerikkaid muldi, ei talu keskkonnasaastet, liigniiskust ja liigkuivust. Talub varju ja madalaid temperatuure. Erinevused: Okkad, käbid, puidu vaigusus, okaste 2. Siberi ja euroopa nulg (üldiseloomustus, eristamise tunnused, levik, nõudlused, kasutamine) Siberi nulg: Abies sibirica Levinud peaaegu kogu Siberis, kohati Aasias. Eestisse sissetoodud, pargipuu, harva metsas
leotisel lasti paar päeva seista ja hüva rüübe oligi valmis. Rahvapärimustes on andmeid isegi kadakamarjadest tehtud kohvi kohta, mida soovitati pakkuda hüsteerilistele inimestele. 4.2. Kibuvits (Rosa) orjavits, okasroos, kibusk, haukaküüds, koidukannid, pistlik. Laialdaselt kasutatakse kibuvitsa paljunemisvahendid. Õitest tehakse kuulsat roosiõli, mida kasutatakse meeldiva roosiõielõhna saamiseks. Peale õli eemaldamist saab õielehtedest veel moosigi keeta, nii et õied võib täielikult ära kasutada. Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need ei olegi tegelikult marjad, vaid imeliku nimega viljad: tõrsikud. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid 10 see ei vähenda nende väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügisek
punakas- või helepruunid, rippuvad (5) 8...13 (16) cm pikad, läbimõõt 3...4 cm. Seemnesoomused on rombjad või äraspidimunajad, (nähtav) väljaulatuv osa on pika kitsa tipuga, kolmnurkne või kaarjas, lainja või täkilise, mõnikord ka sileda servaga või pügaldunud tipuga. · Hariliku kuuse puit on valkjas, harvem kollaka varjundiga, nõrgalt läikiv ja kerge ning pehme. Seemned sisaldavad kuni 30% õli, mida kasutati varem lakkide tootmisel. Koorest ja kändudest toodeti vaiku ja tõrva. Oksavabast kuusepuidust valmistatakse veenõusid. Puitu kasutatakse laialdaselt ehitusmaterjalina, sellest valmistatakse tselluloosi, saematerjali, vineeri, mööblit, vaate, poste, voodrilaudu, uksi ja aknaid, põrandaid jms. Ühtlaste aastaringide tõttu on ta oluline toormaterjal muusikariistade tööstuses. Puud taluvad hästi kärpimist, mistõttu harilikku kuuske kasutatakse sageli
Vili on kaksiktiibvili. Seemne kohalt vili paksenenud, kerajas, koos tiivaga kuni 4 cm pikk., valminult roheline või punakas, valmib septembris. 6. Kasvunõuded: Külmakindel, eelistab viljakaid liivsavimuldi. Küllaltki varjutaluv, eriti noores eas. Juurestik hästi arenenud, seetõttu tormikindel. Noorelt kiirekasvuline, hiljem kasv aeglustub. Eluiga kuni 200 aastat. 7. Kasutus: Vahtra kasutusala on tegelikult palju laiem kui ainult ilu- ja naljapuu. Need samad õied, mis on ilusad kollakasrohelised ja lõhnavad imehästi on ka väga heaks meeallikaks mesilastele, ühelt puult võib saada kuni kümme kilo mett. Vahtra puit on kollakas või punakas ja väga sitke, painduv ning vastupidav, seda kasutatakse mitmeti, muuhulgas ka vineeri, parketi, muusikariistade ja mööbli tootmiseks. Kevadel enne puu õitsemist-lehtimist võib üritada vahtramahla koguda. Selleks tuleb puu lõunapoolsele küljele teha väike auk,
Hästi koolutatav. Kuivatatud saarelehtedest teed peeti vanasti heaks neerurohuks. Saarevihad talvel koduloomadele eriline maiusroog. Tänapäeval tehakse põhiliselt mööbliesemeid. 22) Sarapuu (Corylus avellana) Sarapuu kasvab hästi lubjakivil. Hkkab õitsema aprillis. Isasurvad on pika peened, emasõied on väga väikesed. Augustikuuks on emasõitest arenenud sõrmeotsa suurused pähklid. Vili saab küpseks septembri keskpaigaks. Küps pähkel sisaldab 60% pähkliõli, ja 15% valke + sukrud, mineraalained ja vitamiinid. (Küpse pähkli toiteväärtus on poolteist korda suurem kui sealihal, kümme kroda suurem kui piimal, neliteist korda suurem kui õunal. Pähkleid hävitab kõige aktiivsemalt pähklikärsakas(mardikas). 23) Sõstrad (Ribes) Eesti looduses leidub 3 põhilist sõstraliiki. Must sõstar, Karvane sõstar ja Mage sõstar. Karvase sõstra lehe alumine pool on tihedalt karvane. Mage sõstard on looduses kõgie
või kollastena. tihedus 0,65-0,69 g/cm3. Viljaks tiibvili. Põhja-Ameerikas. Ühekojalised, õitsevad enne lehtimist, tuultolmlejad.Õisik sarikas, õied kahesugulised, Puit on lülipuiduline, väga ilus, lülipuit on Lihtlehed saagjaservalised, Põhjapoolkera punakaspruunid, väikesed. Vili kileja tumepruun, maltspuit kollakas,
sooned (augud) aastarõngastes. Esineb lülipuit, mis on hele- või tumepruun. Ristlõikepinnal on selgelt näha säsikiired. Puit raske, kõva, elastne, heade tugevusomadustega, vees muutub mustaks. Harilik saar Fraxinus excelsior 25-35m kõrgune puu. Tüvi sirge, väikese koondega, hästi laasuv. Koor noore eas sile rohekas, vanemas eas sügavate pikirõmedega või madalate ristirõmedega. Pungad süsimustad, ladvapung suur. Lehed kuni 40 cm pikad. Õitseb kevadel enne lehtede puhkemist, õied pruunides pööristes. Viljad valmivad sügisel ja jäävad puudele sageli ka talveks. Kiirekasvuline. Üldiselt külmakindel, kuid tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes. Noores eas talub varju. Mullaviljakuse suhtes nõudlik. Juurestik hästiarenenud, seetõttu ka tormikindel. Vanus 150-250a. Puit on väärtuslik, tugev ja dekoratiivne. Ka saare puit on nii nagu tammepuitki rõngassooneline ja lülipuiduga, kuid tammepuidus on näha rohkelt säsikiiri. Ka oma
Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast.
Ka hariliku pihlaka seemikud on sobivad pookealusteks. Pookimine tuleks teha aprilli lõpus või mai alguses. Silmastamiseks on parim aeg augusti esimene pool. Haljaspistikute tegemise parim aeg on juuni lõpus, kui võrsete intensiivne kasvuaeg hakkab juba vaibuma (R. Piir, Toompihlakad kultuuris). Liigi näited: Toon näitena tuntumad liigid, millel on omakorda erinevad sordid. Euroopa toompihlakas kasvab 1-2 meetri kõrguseks, annab palju juurevõsusid, õied valged või kreemikad, väheviljakas umbes 1 kg põõsa kohta. Kanada toompihlakas kasvab 4-7 m kõrguseks puuks, saagikus 1-2 kg puu kohta. Lepalehine toompihlakas kasvab kuni 4 m kõrguseks põõsaks, õied on koondunud lühikestesse tihedatesse ja püstistesse kobaratesse, on hästi lõhnavad, saagikus umbes 5 kg põõsa kohta, eesti tingimustes täiesti külmakindel. Sile toompihlakas on põhiline puukujuline
Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähetundlik ja talub hästi põuda
Tüvel koor hall, okstel helepruunikas, noored võrsed punakad. Lehed on 3-7 * 2-4 cm suurused munajaselliptilised kuni äraspidimunajad, steriilsetel võrsetel lehed kuni 14 cm pikad, teritunud tipuga, saagja servaga ja servast tihti ripsmelised. Lehed pealt erkrohelised ja lühikarvalised, alt heledamad ja pehmekarvased (mõningatel juhtudel vaid rood karvased), sügisel ookerkollased. Kuni 3 cm pikkused purpurroosad kollase neeluga õied paiknevad lühikestel külgvõrsetel 3 5 kaupa kimbus, veidi longus. Õite kroon kitsaslehterjas, väljaspoolt karvane. Õitseb järjest 30-40 päeva. Varajase veigela kupar on paljas ning sügisel valmivad seemned väikesed ja lennutiibadeta. Viljub 6 aastasena. (Aiasõber, Seemnemaailm). Joonis 3. Varajane veigela (Weigela praecox). (http://static2.nagi.ee/i/p/461/35/11533817938e3e_l.jpg) 18 Lõikamine
©V. Uri Metsaökoloogia ja majandamine MI.1771 prof. Veiko Uri Sügissemester 2018/2019 I osa 1. Eesti metsad ja metsandus Metsandus on väga lai mõiste, ta on metsamajandust ja metsatööstust hõlmav majandusharu, mis sisaldab endas metsade kasvatamist, mitmekülgset kasutamist (sh metsahoidu), tervisliku seisundi kaitset, puidu transporti ja töötlemist ning neid toetavaid metsandust puudutavat haridust, metsateadust, teabetöötlust ja kommunikatsiooni. Tänapäeval on metsandusega tihedalt seotud kliimamuutuste leevendamine ja puidu kasutamine taastuvenergia tootmiseks. Metsanduslikul kõrgharidusel on Eestis ligi 100 aasta pikkune ajalugu. Selle alguseks peetakse 1920. a., kui tolleaegse Tartu Ülikooli juurde moodustati metsaosakond ja selle esimeseks juhiks oli prof. Andres Mathiesen (1896-1955). Metsamajanduse (mis on osa metsandusest)
Lehed on sõrmjagused, sügisel veripunased. Huvitav on asjaolu, et taimel on võime oma lehelaba kaldenurka reguleerida valguse suhtes, selleks on leherootsu alusel vastav liiges. Õied on suured, ilusad ja punased, kroonleht üle 1 cm pikk, õie läbimõõt võib ulatuda kuni 4 cm-ni. Õitseb juunist augustini ja pakub palju silmailu sel perioodil. Teistest meie kurerehadest on verevat kurereha kerge eristada, sest tema õied paiknevad vartel ühekaupa, ülejäänud liikidel aga kahekaupa. Verev kurereha on üks neid taimi, mis oma seemneid ise aktiivselt levitab: kui viljad valmivad, siis nad avanevad järsult ja seemned paiskuvad laiali kuni 2,5 m kauguseni. Kasutamine: Kuna taim on rikas parkainete poolest, on teda rahvameditsiinis kasutatud verejooksu sulgeva vahendina. KASSIKÄPP - Tõlkides ladinakeelset nime Antennaria dioica, saame antenna - purjeraa, putuka tundel
talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke
Sugukond Pinaceae Männilised Männiliste sugukonda kuulub kokku 10 perekonda ja veidi üle 250 liigi, mis on levinud peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes. Sugukonda kuuluvad © Ivar Sibul 2007 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 9 enamasti igihaljad ühekojalised tuultolmlejad puud, mõned liigid on ka põõsad. Ühekojaline - kahesuguliste või ühesuguliste (isas- või emas-) õitega taim, millel erinevasoolised õied kasvavad ühel ja samal isendil. Kahekojaline - taim, mille ühed isendid on ainult emasõitega ja teised isendid ainult isasõitega. Kahesuguline õis - õis, milles on nii tolmukad, kui ka emakas(d). Ühesuguline õis- õis, milles on kas ainult tolmukad, või ainult emakas või emakad. Okkad kinnituvad sugukonna esindajatel pikkvõrsetele üksikult, lühivõrsetele sageli mitmekaupa kimbus. Pikkvõrse - võrse, mille arenemisel punga telg pikeneb tugevasti, mistõttu
1. Eesti metsad ja metsandus 2. Maailma ja Euroopa metsaressurss Metsa väiksemaks looduslikuks klassifitseerimise Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: Maailma metsad võtavad FAO järgi enda alla ühikuks on puistu. 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa 3,869 miljardit hektarit e. ligi ¼ Puistuks nim. ühesuguse kasvukohaga piirnevat kasutusviisidega (olulisel kohal on maismaa pindalast (Eesti mets 2004). metsaosa, mis on kogu ulatuses ühtlase puidu varumine ja töötlemine), kuid ka metsa Kultuurpuistud moodustavad neist ca 5%, seega struktuuriga ning erineb naabermetsaosadest. uuendamise, kasvatamise ja kaitsega. enamik, maailma metsadest (95%) on loodusliku Puistute eraldamisel lähtutakse bioloogilistest, Metsanduse võib tinglikult jagada kolmeks päritoluga. Ligi 55% maa
Kariklootel arenevad kolm lootelehte, millestigaühest arenevad kindlad elundid ja elundkonnad. Nii taimede kui ka loomade embrüonaalneareng allub biogeneetilisele reeglile. Selle kohaselt meenutab arenev embrüo omaevolutsiooniliste eellaste looteid. Alles embrüogeneesi hilisesmas järgus kujunevad välja liigileiseloomulikud tunnused 8. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Õistaimed: paljunemisorgan- õis koos viljaga . Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes.
annaabi.ee 
