Vaher on levinud puu nii linnaparkides kui ka vanade mõisate ümbruses. Paljud on kindlast kevadel seisatanud ja tema kaunist õisi täis rüüd imetlenud. Siis kostub ülevalt puuladvast vaikset kohinat ja kõikjal on mesilaste sumisemine – on tunne, nagu oleks sattunud muinasjutumaale. Kuid ega puu ilu hiljemgi kuhugi kao. Sügisel võib teda pidada vahest kõige ilusamaks puuks. Siis on meie harilik vaher üleni ehitud kirjude punakates, kollakates ja oranžides toonides lehtedega, millel mõni laik võib veel isegi roheline olla. Sellisest puust ei saa ükskõiksena mööduda. Peale selle võib sügisel näha lendamas vahvaid vahtra vilju. Nad langevad keereldes puult nagu väikesed helikopterid. VAHER LOODUSES Seda puud on kerge tunda tema omapärase lehe tõttu, millel on viis hõlma nagu inimese käel sõrmi. Vaher on mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Vaher kasvab metsas tavaliselt üksiku madala puuna (kõrgus kuni 30 m). Puud kasvavad kuni 200
HAAPSALU KUTSEHARIDUSKESKUS MR-14 Marion Undusk HARILIK KADAKAS Referaat Uuemõisa 2014 BOTAANILISED TUNNUSED Enamasti kasvab harilik kadakas põõsakujulisena, harvem puukujulisena. Puu kõrgus on tavaliselt kuni 10, harva kuni 15 m. Registreeritud maksimaalne kõrgus on 18,5 m. Harilik kadakas võib registreeritud andmetel elada kuni 860-aastaseks. Võra kuju varieerub üsna suures ulatuses ning võib olla sammasjas, munakujuline, maadjas või hargnevate okstega. Tüvi on tihti mitmeharuline ja mõnikord keerdu kasvanud. Noorte puude koor on kitsaste laastudena kestendav, vanematel puudel madalate vagudega ja pehmete kiududega. Noored võrsed on punakaspruunid ja kolmetahulised, vanemad pruunikad. Okkad on terava tipuga, lineaalsüstja kujuga, 1–2 cm pikkused, kolmekaupa männases, pealt sinakashallid ja ühe õhulõheribaga, püsivad võrsetel keskmiselt kuni 4 aastat. Õied moodustuvad sügisel. Isaskäbid moodustuvad üks
Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasium Janno Tetsmann, 12. reaal Harilik nurmenukk (Primula veris) Referaat 04.04.2001 Harilik nurmenukk (Primula veris) Sugukond nurmenukulised, perekond nurmenukk. Viltuse risoomiga, paljude nöörjate juurtega mitmeaastane lühikarvane rohttaim. Kasvab kuivadel niitudel, loopealsetel, metsaservadel. Rahvaseas tuntud nimede all nagu kanavarvas, käekaatsad, taevavõti, saksapüksid, kikkapüksi, piimapisarad, pääsulill, käokäpp Pole ilmselt eestlast, kes ei tunneks nurmenukku. See taim on meie rahva hulgas nii armastatud ja tuntud, et talle on antud üle kahesaja nime ilmselt rohkem kui ühelegi teisele meie taimele. Enamik neist nimedest iseloomustavad nurmenuku õhulisi torujaid kuni kellukakujulisi õietuppesid või siis kollaseid säravaid õisi. Paljud nurmenuku nimedest on hellitavad või lihtsalt meie igap
See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes. Lehtede kaudu toimub ka taimest vee aurumine (transpiratsioon). Leht koosneb lehelabast ja leherootsust. Õied, viljad ja lehed kinnituvad varrele. Varres olevates juhtkudedes toimub ainete transport taime ühest osast teise.Vart koos lehtedega nimetatakse võsuks. Võsul paiknevad ladvapung ja külgpungad. Ladvapungast kasvab võsu pikemaks ja külgpungadest moodustuvad külgharud. Mõnedel taimedel on lisaks juurtele ka risoom ehk maa-alune võsu.Vett ja toitaineid hangivad õistaimed juurtega. Need on olulised ka taime kinnitumisel pinnasesse. Sõnajalgtaimed: paljunemisorgan- eos ja gametangium. Sõnajalgadel on tavaliselt suured liht- või liitsulgjad lehed. Lehe mõlemal küljel võivad esineda õhulõhed.
juuri. Lehti kogutakse pärast õitsemist, juuri septembris-oktoobris. Kukerpuust valmistatud ravivahendeid on edukalt kasutatud mitmete seedehäirete, maksahaiguste ja sapiteede hädade korral. Neil on ka valuvaigistav ja verejookse peatav ning vereringe tööd parandav toime. Sageli võib kukerpuud näha linnaparkides. Seal torkab ta silma kevadel ilusate kollaste õiekobarate tõttu. Sügisel on need asendunud punaste mahlakate marjadega. Tihti võib kohata ka tema kaunist tumepunaste lehtedega vormi. Hea on seegi, et ta laseb enda kallal kääridega tööd teha. Nii võime sageli kohata kukerpuust tehtud kaunist pöetud hekki. Viljapõldude lähedalt tavatsetakse aga kõik kukerpuud ära hävitada, sest tema kevadiste lehtede all võime leida oranzikaid punktikesi: roosteseeni, kes hiljem hakkavad kahjustama meie söögivilja. Peale hariliku kukerpuu, kes kasvab meil looduses, võib pargis sageli kohata ka Thunbergi kukerpuud. Viimase leheserv on aga terve, harilikul on see saagjas
ühed isendid kannavad ainult isasõisi ja need on valkjad; teised jälle kannavad emasõisi ning need on punakad. Sugukond korvõielised. Kasvukoht: kasvab kogumikena kuivadel metsalagendikel ja metsaservadel nõmme-, palu- ja loometsades. Kassikäpp on kuni 25 cm kõrgune, mitmeaastane viltkarvane rohttaim. Tema alumised lehed moodustavad juurmise kodariku, varrelehed on lõhestumata, süstjad ja kinnituvad vahelduvalt varrele. Vars on harunemata, sirge, valgete viltkarvadega. Korvõisikud kinnituvad 4-10 kaupa varre tipule tiheda kändana, taim hakkab õitsema mai keskel ja võib õitseda kuni augustini. Oma nime on taim saanudki õite järgi, mis tõepoolest meenutavad väikese kassi käpakesi. Viljad valmivad juuni lõpust juulini ja levivad tuulega. Kassikäpa seemne idanedes kasvab ühe taime ümber aja jooksul terve koloonia ja kõik taimed selles on ühte sugu, sest nad on
SAMMALTAIMED=HELVIKSAMMALTAIMED. HK LEHTSAMMALTAIMED: TURBASAMBLAD JA PÄRISLEHTSAMBLAD. Ehitus: Sammaltaimede, nagu teistegi kõrgemate taimede elutsüklis toimub kahe faasi sporofüüdi ja gametofüüdi vaheldus. Valdav on gametofüüt, kõigil teistel kõrgematel taimedel domineerib aga sporofüüt. Just sellepärast peetakse sammaltaimi taimede evolutsioonis iseseisvaks külgharuks. Gametofüüt kujutab endast lehtjat tallust või varre ja lehtedega võsu. Juuri ei ole, nende ülesannet täidavad risoidid pindmiste rakkude väljakasved. Sugulise paljunemise elundid on paljurakulised. Sporofüüt, mida sammaltaimedel nimetatakse sporogooniks, on sõltuvuses gametofüüdist. Morfoloogiliselt kujutab ta endast silindrilise jala tipus asetsevat kerakujulist, elliptilist või silindrilist eoskupart, mille sees arenevad eosed. Sporogoon on gametofüüdiga tihedalt seotud, kuna saab temalt vett ja vajalikke toitaineid
klorofülli väga vähe, õhulõhed ja karvad. 11. Kutiikula, vahad, trihhoomid, emergentsid. Kutiikula struktuuritu, värvitu, vett mitteläbilaskev kile. Vahakiht-katab osasid taimi, annab hallika välimuse, kaitseb. 12. Õhulõhe ehitus, ülesanded, paiknemine. Need tekivad meristemoidse õhulõhe emaraku korduval jagunemisel. Harilikult paiknevad õhulõhed lehel korrapäratult, harvem ridadena, näiteks kitsaste lehtedega üheidulehelistel ja okaspuudel. Õhulõhede kaudu toimub hingamine ja auramine. Õhulõhe koosneb kahest sulgrakust, nende vahele jäävast õhupilust ning enamasti ka õhulõhe kaasrakkudest (neid on maksimaalselt seitse). Õhupilu välimist, laienenud osa nimetatakse esiõueks, sisemist tagaõueks, viimane laieneb õhukambriks -- õhulõhe all olevaks rakuvaheruumiks. 13. Korkkude, korp, lõved Teiskasvu (sekundaarkasvu) käigus asendub nii varte epiderm kui ka juurte epibleem korgikihiga
põhitüüpi, mille vahel on hulk vaheastmeid. Eristatavad vormid on järgmised: 1) pehme ehk neutraalne huumuslik kõdu ehk mull; 2) moder (keskmiselt huumuslik kõdu); 3) moor (toorhuumuslik kõdu). 12. Kirjeldage isehõrenemise protsessi puistus? Millest on see tingitud? Puistu isehõrenemine on tingitud olelusvõitlusest (kasvuks vajalike ressursside hulk kasvukohal on piiratud, seetõttu tekib suuremaks kasvades nende vahel terav konkurents). 13. Mets ja valgus. Valgusnõudlikud ja varjutaluvad puuliigid. Kuidas jaotatakse puu- ja põõsaliigid valgusnõudlikkuse järgi? Erinevad puuliigid vajavad valgust kasvamiseks ja arenemiseks erineval hulgal. Valgusnõudlikkuse järgi jaotatakse puittaimed valgus- ja varjutaimedeks. Puuliikide klassifitseerimisel on väga oluline nende varjutaluvus: mida vähem üks või teine liik varju talub, mida enam aeglustub valgusepuuduse korral fotosüntees ja mida kiiremini puuliik
kõrge põõsas. Kõrgus 5 kuni 8 m. Üheseemneline pähkel, mis on ümbritsetud kattesoomustest moodustunud kellukesetaolise narmastunud servaga lüdiga. Kujult on vili piklik või ümmargune. Juurestik on sarapuul hästi arenenud nii sügavuti kui laiuti. Eelistab värsket viljakat huumuse- ja lubjarikast mulda. Liigniiskes ei kasva. Üldiselt külmakindel, kuid karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed. Inimesed kasutavad sarapuud tünnivitsade tegemiseks ning mööbli viimistlemiseks. Veel on salumetsade põõsarindes esindatud mage sõstar, harilik kuslapuu, harilik türnpuu, paakspuu ja harilik lodjapuu. Metsaservas kasvavad harilik toomingas, harilik pihlakas ja viirpuu. Rohurinne võib sisaldada mitukümmend õistaimeliiki. Koldnõges näiteks on mitmeaastane ühekojaline rohttaim, mille kõrgus on 15 kuni 50 cm. Õied asuvad enamasti 6-kaupa männases ülemiste lehtede kaenlas
esikoore koed, edasi püsimeristeem=>prokambium, algsäsi=>säsi. Kaasaegsetel kaheidulistel taimedel on vartes kollateraalsetest juhtkimpudest koosnev eusteel, üheidulistel aga korrapäratult juhtkimpudest moodustunud atakosteel sisuliselt eusteeli erijuht, siin on kollateraalsete juhtkimpude asemel bikollateraalsed. Esikasv- kõik koed mis saavad alguse kasvukuhikust(mitm. a. taimedel valdav osa esimesel aastal tekkinud kude). Teiskasv- suureneb juhtkimpude maht, vars jämeneb kuid ei pikene, algab 2. eluaastal. Varre esikasv- epidermi all põhikude: esikoor(klorenhüüm või aerenhüüm) võib talitleda säilituskoena. Epidermi all võib esineda kollenhüüm. Sisemine rakkude kiht on pisemad ja neljakandilised- endoderm. Varre teiskasv: iseloomulik paljasseemne taimedele ja puitunud kaheidulehelistele harvem rohtsetele kaheidulehelistele taimedele. Üheidul.idel puudub üldjuhul.
valmistamiseks ja ka kaunist materjali nõudvate viimistlustööde tegemiseks. Varem kasutati sarapuu jämedamaid vitsu tünnivitsadena, peenemad olid aga heaks materjaliks punutiste valmistamisel. Ka aiakaunistuseks pole see metsapuu paha. Temast saab tihedaid kaitsehekke, mis septembris annavad pealegi veel head maitsvat saaki. Võrratult kaunis on ilupuuna sarapuu punaselehine vorm, mille lehed on kogu aeg tumepunased. On olemas ka kollaseid ja lõhestunud lehtedega vorme. Ilupuuna on iga sarapuu väga kaunis kevadel õitsemise ajal, tal on pikemad ja kaunimad urvad kui teistel Eesti puudel. Pähklite saamiseks on aretatud hulganisti hea toiteväärtusega suuri ja õhukese koorega vilju kandvaid sorte. Kuidas aga sarapuud ära tunda, kui tal pähkleid küljes pole? Kui on suvi, siis maksab vaadata lehte. Tema lehe kõige laiem koht on teravale tipule väga lähedal ning leht on pehme, noorelt isegi karvane. Noored oksad on samuti sageli karvased
Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetsevad püstiselt võra ülemises osas, eelmise aasta võrsetel, üksikult, olles tihti vaiguga kaetud. Seemnesoomused vähem või rohkem kaetud sametiste karvadega. Käbid pudenevad laiali samaaegselt seemnete varisemisega ja pärast käbide pudenemist jäävad püsti vaid käbirootsud, millised püsivad puudel mitu aastat.
Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetsevad püstiselt võra ülemises osas, Seemnesoomused vähem või rohkem kaetud sametiste karvadega. Käbid pudenevad laiali samaaegselt seemnete varisemisega ja pärast käbide pudenemist jäävad püsti vaid käbirootsud, millised püsivad puudel mitu aastat. Perekonda kuulub ligikaudu 40 liiki
2 Tööstuskultuur Kautsukipuu on heitleheline piimalill. Lehed kolmetised, väikesed ühesugulised kroonlehtedeta õied asetsevad pööristes, vili on suur 3-seemneline kupar. Kautsukipuu piimmahl sisaldab lateksit. Sellest tehakse kummi. Peamised kasvatusalad: malaka poolsaar. Malai saarestik, tseiloni saared. Viigipuu on mittesöödav taim, roheliste lehtedega, tillukeste õitega mis on täielikult suletud. Kasvutingimustena vajab vähest valgust, kuid pidevat valgust. Kaitsma peab teda külma ja põua eest. Viigipuule ei meeldi kiired temperatuuri muutused ja ka suur kuumus. Kastma peab eriti kevadel ja suvel. Kasutatakse viljapuudena, kautsukipuudena ja ilutaimedena. Kasvatatakse troopilistel aladel. Lõuna- ja Ida-Aasia dzunglites, Türgis, Alzeerias, USA-s ja Austraalias Sisalgaavi kasvatati algselt Mehhikos ja Kariibimere vahel
Kuigi Eestis kohtab kanada tsuugat harva on ta meil teistest perekonna liikidest sagedaseim. Suuremad puud kasvavad Järvseljal, Luual ja Olustveres (kõrgus üle 15 m). Noori eksemplare kasvab paljudes erakogudes. Kõrgus 18...20 m. Levila kasvupinnastest domineerivad parasniisked või märjad hästi vett läbilaskvad mullad. Õitsemine toimub aprilli lõpust kuni juuni alguseni, sõltuvalt kasvukohast ja ilmastikutingimustest. · Okkad 1...1,5 pikad, tipu suunas ahenevad, servas harvade väikeste hammastega, peensaagja servaga. · Madalate tugevusomaduste ja rohkete oksakohtade tõttu ei hinnata puitu kuigi kõrgelt ning seda kasutatakse peamiselt kergemates ehituskonstruktsioonides, tselluloosi, taarakastide, voodrilaudade, põrandalaudade jm valmistamisel. Hinnatud ilupuu. 9. Perekond lehis (Larix) ja euroopa lehis (Larix decidua) Larix suvehaljad ühekojalised kõrged puud. Perekonda kuulub ca 10 (20) liiki Euroopas,
Ungari sirel Syringa vulgaris Harilik sirel Viburnum opulus Harilik lodjapuu 2. LEHTPUUD 2.1. Elaeagnus commutate Läikiv hõbepuu 2.1.1. Kirjeldus Kasvab kuni 3m kõrguseks. Suurte, mõlemalt küljelt hõbedaselt läikivate Lehtedega põõsas on pärit Põhja-Ameerikast. Juunis väga tugeva lõhna ja kollaste õitega. Annab palju juurevõsusid ja on üks hõbedasema lehestikuga põõsaid (Tuulik et al, 2012). Perekonna umbes 45 liigist on Eestis tavalisim läikiv hõbepuu, seda paljundasid meie puukoolid omal ajal üsna rohkesti. Hõbepuu sügiskülv idaneb hästi ja seemikud on juba paari aasta pärast istutuskõlblikud. Veel kiirema tulemuse saame haljaspistikuid juurutades
teised koed. Algkoe rakud on Külgmine meristeem e kambium Silindrina piki väikeste mõõtmetega ja telgelundeid (taime paiknevad tihedalt üksteise organ, millel on kõrval. Meristeemi rake radiaalsümmeetriline iseloomustab veel kiire ehitus- vars (tüvi), paljunemisvõime ja juur) eristumis- ehk Vahemeristeem Varrelülide alumises diferentseerumisvõime osas (nt kõrrelistel (võime muutuda teiste sõlmedes) koeliikide rakkudeks)
Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetsevad püstiselt võra ülemises osas, eelmise aasta võrsetel, üksikult, olles tihti vaiguga kaetud. Seemnesoomused vähem või rohkem kaetud sametiste karvadega. Käbid pudenevad laiali samaaegselt seemnete varisemisega ja pärast käbide pudenemist jäävad püsti vaid käbirootsud, millised püsivad puudel mitu aastat
See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes. Lehtede kaudu toimub ka taimest vee aurumine (transpiratsioon). Leht koosneb lehelabast ja leherootsust. Õied, viljad ja lehed kinnituvad varrele. Varres olevates juhtkudedes toimub ainete transport taime ühest osast teise.Vart koos lehtedega nimetatakse võsuks. Võsul paiknevad ladvapung ja külgpungad. Ladvapungast kasvab võsu pikemaks ja külgpungadest moodustuvad külgharud. Mõnedel taimedel on lisaks juurtele ka risoom ehk maa-alune võsu.Vett ja toitaineid hangivad õistaimed juurtega. Need on olulised ka taime kinnitumisel pinnasesse. Sõnajalgtaimed: paljunemisorgan- eos ja gametangium. Sõnajalgadel on tavaliselt suured liht- või liitsulgjad lehed. Lehe mõlemal küljel võivad esineda õhulõhed.
Esimestel aastatel sirgub haava latv igal aastal tavaliselt tervelt meetri jagu.(kiirekasvuliseim puu Eesti metsades). Haava eluiga on alla 100 aasta. Suured haavad on enamasti juba seest mädad, seda põhjustavad paljud seeneliigid. Haavakoor on teistest puukoortest toitvam. Halli tooniga haavad nakatuvad seenhaigustesse kergemini, kui roheka koorega haavad(elujõulisemad tänu klorofülli rohkusele). Haavalehed värisevad, kuna lehelaba kuju on ümar ja vars pikk. Haavast valmistati vanasti haabjaid (paat). Vanasti vooliti haavast lusikaid, kulpe (toidunõusid). Praegu hindab haaba paberitööstus (töötlemiseks kulub vähem kemikaale). Parim tikkude valmistamiseks, kuna puit ei ole rabe. Haavast valmistatakse saunalavasid(ei aja välja vaiku, istumisel ei tundu kuum ega konarlik. Vanad haavad rikastavad metsas elustikku (on elutähtsates sidemetes kümnete linnuliikidega). 2. Jalakas (Ulmus)
1. Perekond nulg ja kuusk (üldiseloomustus, perekondade tähtsamad morfoloogilised erinevused, peamised liigid, levik, keskkonnanõudlused ning kasutamine) Perekond nulg: Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Okkad lamedad, 1 kaupa ja kinnituvad umardunud alusega otseselt siledale võrsele. Paljudel nululiikidel on okaste tipus väike sisselõige. Käbid püstised, käbisoomused varisevad pärast valmimist ja puule jäävad püstised rootsud. Puit valkjas, väga kerge, vaiku puidus vähe (käbides, seemnetes, koore all). Puit põleb halvasti aga hästi töödeldav. Perekonnas 50 liiki (siberi, euroopa, palsami, hall, kaukaasia). Levinud Põhja-Ameerikas, Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning Põhja- ja Kesk-Aasias. Eestisse toodud 20 liiki. Puitu kasutatakse saematerjalina ehituses, puidulaastude ja saepuru tootmiseks. Viimase aasta okastest saadakse õli, mida kasutatakse parfümeerias ja meditsiinis. Vaiku liimimiseks ja meditsiinis. Tiheda ja korrapärase võra tõttu väärtuslik
Puittaimed toiduks, ravimiks ja mürgiks. KUTTB 1-kõ Tarmo Vaarmets 2013 a. Pärismaised puud-põõsad söögiks Harilik kadakas Marikäbisid kasutatakse kokanduses. Vanasti olid maarahva seas hinnatud kadaka- marjadest taar ja kali ning kadakaõlu. Kibuvits Õitest tehakse kuulsat roosiõli. Peale õli eemaldamist saab õielehtedest veel moosigi keeta. Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Laukapuu Kõige rohkem pruugitakse toiduks vilju (pikkus 710 mm ja läbimõõt 1015 mm). Kasutatakse vilju keedise, kompoti, tarretise, siirupi, mahla, veini, veiniäädika, likööri jms. tooraine (kõrval)osisena. Pihlakas Kaasajal hariliku pihlaka loodusannid eriline maiuspala ei ole, kuid mahla, siirupit, kompotti, marmelaadi, keedist, veini ja likööri nendest siiski valmistatakse. Kuivatatud viljadest saab
Viburnum opulus Harilik lodjapuu LÄIKIV HÕBEPUU (Elaeagnus commutata) Joonis 1. Läikiv hõbepuu. https://cache.osta.ee/iv2/auctions/1_9_22621778.jpg Iseloomustus Suurte, mõlemalt küljelt hõbedaselt läikivate lehtedega heitlehine põõsas. Ainus hõbepuu liikidest (kokku liike umbes 70), mis pärit Põhja-Ameerikast, kus võib kasvada kuni 5 m kõrguseks puuks. Meil tavaliselt kuni 2 m kõrgune põõsas. Eesti tingimustes külmakindel, talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii
Valgus- vajavad valgust Haljastusväärtus- Tähtsad haljastustaimed Lehed- suured abilehed Õied- suured, punased kuni valged, kas üksikult või 2-6 kaupa Viljad- suured õunviljad, rohelised, kollased Kasutatakse toorainetööstuses TOOMPIHLAKAS Amelanchier Mullastik- vähenõudlik 6 Niiskus- Valgus- poolvari Haljastusväärtus- kasutatakse haljastuses Lehed- sügisel dekoratiivsete lehtedega Õied- valged, väiksed, viietised, tipmistes kobarates Viljad- söödavad, väike kerajas õunvili, must kuni punane Vilju kasutatakse kondiitri ja veinitööstuses VIIRPUUD Crataegus' Mullastik- savikam ja liivakam muld, kuigi kasvavad ka vähem viljakatel muldadel Niiskus- taluvad mullakuivust Valgus- valgusnõudlikud Haljastusväärtus- kasutatakse haljastuses Puu võra- Lehed- abilehtedega koos, vahelduvad lihtlehed Õied- valged, kahesugulised, kännastes või sarikates, viietised
kg põõsa kohta, eesti tingimustes täiesti külmakindel. Sile toompihlakas on põhiline puukujuline vorm, kuni 10 m, kevadel õitsemise ajal ja sügisel on liik väga dekoratiivne, ei anna juurevõsusid, seemikud sobivad hästi pookealusteks (R. Piir, Toompihlakad kultuuris). 2. Elaeagnus commutata - Läikiv hõbepuu 2.1. Liigi lühikirjeldus Suurte, mõlemalt küljelt hõbedaselt läikivate lehtedega heitlehine põõsas. Ainus hõbepuu liikidest (kokku liike umbes 70), mis pärit Põhja-Ameerikast, kus võib kasvada kuni 5 m kõrguseks puuks. Meil tavaliselt kuni 2 m kõrgune põõsas. Eesti tingimustes külmakindel, talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival
3. Tüvi, võrsed, oksad: Tüvi azuurne, pikkade rippuvate okstega.Arukasele on erinevalt sookasest iseloomulikud paljad vahatäpikestega kaetud punakaspruunid võrsed. 4. Lehed ja pungad: pikkvõrsetel lehed vahelduvalt, lühivõrsetel kimbuna. 4-7 cm pikkused lihtlehed, kolmnurksed või rombjad, pika terava tipuga. (Noortel puudel vahel munajad ja lühikese terava tipuga.) Leheserv kahelisaagjas, leheroots 2-3 cm pikk. Pungad munajad, terav tipuga, pruunid, nõrgalt kleepuvad. 5. Õied ja viljad: Õitseb mais peale lehtede puhkemist. Isasõied moodustuvad eelmisel suvel, paiknevad 5-8 cm pikkustes rippuvates silinderjates urbades mitme kaupa võrsete tipus. Emasurvad moodustuvad varakevadel ja asetsevad lehtede kaenlas, algul püstised, valminult 2-3 cm pikad, rippuvad. Vili piklikelliptiline pähklike kahe laia tiivaga, mis on seemnest 2-3 korda laiemad. Vili valmib juuli lõpus - augusti algul. 6
Perekonnas on 360 liiki. Looduses kasvavad nad Euroopa, Põhja-Aafrika ja Aasia rohtsetel aladel ja valgusküllastes puistutes. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki: üheksavägine (V. thapsus) ja must vägihein (V.nigrum). [13] Vägiheinad on kahe- kuni mitmeaastased, enamasti kõrgekasvulised rohttaimed, harvem poolpõõsad. Vägiheinu iseloomustavad suured juurmised lehed, mis enamasti moodustavad roseti, kuid mõnikord on taimed terve varre ulatudes kaetud vahelduvalt asetsevate lehtedega. Varrel paiknevad lehed on enamasti väikesed. Lehed on sageli viltjaskarvased. Õied paiknevad varre tipus pikas püstises kobarjas või pöörisjas õisikus ja on enamasti kollakat värvi, harvem purpursed, punakad või valged.õied on viietised, peaaegu korrapärased. Tolmukaid 5, kaks alumist on teistest pikemad. Viljaks 2- pesaline kupar. [1, 11, 13] Aedades kasvatatakse hübriide, mille kõrgus varieerub 30 cm kuni 100 cm
1 hobukastani viljade ogad) Õhulõhe ehitus sulgrakud, nende vahel õhupilu ning enamasti ka õhulõhe kaasrakkudest ülesanded gaasivahetus; paiknemine - enamasti epidermiga ühes tasapinnas, aga võib ka eenduda. Lehel korrapäratult, harvem ridadena, näiteks kitsaste lehtedega üheidulehelistel ja okaspuudel. Korkkude - mitmeaastastel taimeosadel epiderm hävib ja selle asemele tekib mitmekihiline korrapäraste ridadena paiknev sekundaarne kattekude e korkkude; korp - moodustub puudel ja põõsastel korgi asemel, mis taime vananedes 2-3 aasta pärast rebeneb. Korba rakud on deformeerunud ja surnud ning see koosneb mitmest korgikihist ja koore surnud osadest.
soovitatav lõigata ka pistik kevadel, millelt eemaldada õied ja alumised lehed ning torgata seejärel turba ja liiva segusse juurduma. Kontpuu istutatakse kevadel kobestatud ning kompostiga rikastatud pinnasesse. Neid tuleb kasta regulaarselt, eriti esimesel aastal pärast istutamist. Suvisel ajal põuase ilma korral tuleb kasta rohkesti. Pinnas tuleb vooderdada lehekomposti või puukoorega ning enne külmade tulekut tuleb taimede ümbrus samuti vooderdada komposti või langenud lehtedega. (Unelmate aed) Crataegus monogyna Üheemakane viirpuu Hooldus Tihe võra nõuab iga-aastast lõikamist, et okste vahele pääseks piisavalt päikesevalgust ja õhku. Puu on reeglina poogitud. Sellepärast tuleb jälgida juurevõsusid ja vesivõsusid. Need lõigatakse kohe pärast kasvama hakkamist ära. Puu tüve ei tohi laasida või püüda võrale lõikamisega teatud kindlat kuju anda. Vastasel korral ei hakka puu õitsema. Parim lõikamisaeg on hilistalvel või varakevadel.
Tüve koor on hallikas- kuni oranzikaspruun. Elupuud on kõrged põõsad või madalad kuni kõrged puud. Koor on noortel õhuke ja Emas- ja isaskäbid peaaegu sile, vanadel rohkete kitsaste asuvad erinevatel lõhedega. Võrsed on soomusjate lehtedega võrsetel, esimesed kaetud, hargnevad rohkesti. Võrsete tippu ei rohkem ladvaosas, Elupuud on Perekond elupuu Thuja moodustu nähtavaid pungi, seal on soomuste viimased võra alaosas. ühekojalised. St käbid vahel kasvukuhik, kust algab võrsete kasv ja Emastel viljuvad vaid on ühesoolised.
viljalihas hajusalt (viinamari) Tsitrusvili- väliskest on näärmega, vahekest on valge säsi ja söödavosa on lõigustunud (apelsin) Pähkel- on vili, mille viljakest ainsa seemne ümber täielikult puitub (sarapuu pähkel). Tekkekohaalusel · Kohalikud sordid · Introdutseeritud sordid Tekkimisviisialusel · aretussordid · maasordid Taime vegetatiiv organid Võrse Areneb pungast on suvine juurdekasv koos lehtedega...(mai oktoober) puitunud võrset nim oksaks Puitumise astmed Rohtne võrse võrse murdub kergelt Poolpuitunud võrse võrsa on h2sti painduv ja ei murdu Puitunud võrse murdub kergelt ja annab kiulise murdepinna Leht Sordi m22ramiseks vaadeltakse võrse keskmisi lehti T2htsad tunnused on lehelaba, lehetipp, lehealus, leheserv. Liitlehtede korral lehekeste arv Pungad Kasvupungad millest arenevad ainult v6rsed
Selles metsas on taimede kasvutingimused paremad kui teistes metsatüüpides. Salumets. (http://www.zbi.ee/puhtu/looduslugu/ylaste_valjad.jpg ) 10 Taimestik salumetsas Laialehelist salumetsa, kus kasvavad peamiselt tamm, saar, vaher ja pärn, võib Eestis näha üsna vähestes paikades. Seepärast on meil salumetsas sagedamini peamiseks puuliigiks kuusk või kask. Põõsarinne on salumetsades väga lopsakas, seal võime kohata sarapuud, näsiniint, toomingat jt. Ka rohurinne on salumetsades liigirikas, tavaliselt on naat, sinilill, ülane ja maikelluke. Palju on ka sõnajalgu. Salumets jaotub kaheks naadi kasvukohatüüpi metsaks ja sõnajala kasvukohatüüpi metsaks. Naadi kasvukohatüüpis kasvavad enamuselt head kuusikud, kaasikud ja haavikud.seal on alusmets hõre ning kasvavad magesõstrad, näsiniin, sarapuu, toomingas, lodjapuu jt. Alustaimestik on tavaliselt