Hans ja Grete (1)

Harry -Herden-Hans ja Gabriella- Gloria - Grete .
Kunagi ammu , elas ühes väga kauges linnas üüratult rikas perekond. Vähemalt alguses olid nad heal järjel. Kuid nagu ikka, kui inimesed ei oska hetke olukorda hinnata, elatakse sageli üle oma võimete. Nii juhtus ka selles peres, kuid nüüd nende loost lähemalt.
Peres oli neli liiget: isa, tema kaks last ja võõrasema. Poisslaps oli pikk, tõmmu ja kõige ilusamate pruunide silmadega Harry-Herden-Hans ning tütar vapustavalt veetlev, kõige kaunimate heleblondide poolde selga ulatuvate kiharatega Gabriella-Gloria-Grete. Tüdruku ja poisi isa töötas väga heal järjel olevas advokaadibüroos, kasuema oli aga eksklusiivse rõivapoe keti omanik. Kuid kui välk selgest taevast tuli majanduslandus. See mõjutas ka nende elu. Isa koondati ja kasuema poed läksid pankrotti .
Pere oli aga harjunud laialt elama, mistõttu raisati ka kõik aastatega kogunenud säästud kiiresti ära. Oli ju isal vaja uut hübriidautot Lexus LF-Ch’d, sest enam ei sobinud eelmisel aastal välja lastud Mercedes- Benz CLK 63 AMG Black Series sõiduvahendiga mööda linna ringi vurada. Samuti ei suutnud kasuema panna vastu uutele kingadele ja riietele, mis poeakendel ilutsesid ja lubas endale kõike meelepärast. Veel tuli ka tasuda kopsakaid summasid riigi parima eliitkooli eest, kus lapsed õppisid. Veel lisandusid ka muud jooksvad kulud, nagu näiteks kolm korda nädalas ostlemiseks kuluv raha.
Mingil hetkel avastas pere, et raha on otsas. Kuid see ei olnud probleem – on ju olemas kõige imelisem võimalus sekunditega raha saada. Ka nemad, nagu paljud teised hädas pered, kasutasid SMS-laenu, mis pühib hetkega kõik su materiaalsed mured. Mingiks ajaks see isegi aitas, kuid kui puudub raha millega laenu koos intressidega tagasi maksta, on lood kehvad. Nii juhtus ka neil. Ähvardused luksuskorterist välja tõstetud saada muutusid igapäevaseks. Samuti tiirles inkassofirma nende pea kohal nagu raisakotkas.
Nii otsisidki mõlemad vanemad endale töökoha. Kasuema sai tööd pesumajas ning isa alustas torumehe karjääri. Siiski jäi rahast puudu, et võlgu maksta ning lapsi koolitada. Nii tuligi võõrasemal idee võsukestest lahti saada.
’’Läheme nendega koos linna ja siis sobival hetkel raputame nad maha. Ei ole nad ju kunagi jalgsi läbi linna käinud – olen kindel, et tänu isiklikule sohvrile, kes neid kodust-kooli ja tagasi sõidutas ei tea lapsed linnast midagi!’’
Kogu vestlust kuulis aga pealt Harry-Herden-Hans, kes oli väga ehmunud ning asus nuputama plaani, kuidas nad Gabriella-Gloria-Gretega koju saaks. Olgugi, et plaan tundus isale liiga jõhker, mõistis ta, et nii enam edasi minna ei saa. Ta pidi vastu võtma raske otsuse.
Ühel päeval rõõmustasid vanemad Harry-Herden-Hansu ja Gabriella-Gloria-Gretet uudisega, et täna lähevad nad terve perega loomaaeda. Nii juhtuski, lapsed imetlesid tiigreid ja ahve, aga korraga kadusid isa ja kasuema ära. Kuna lapsed olid terve elu käinud autoga kooli ja koolist koju ning peale õppimise ja internetis surfamise ei jõudnud nad midagi teha, olid nad eksinud . Kuid mitte päris. Kaval poiss Harry-Herden-Hans oli terve tee autoaknast välja loopinud krediitkaarte. Gabriella-Gloria-Grete rõõmustas, et ta vend nii taibukas oli, kuid samas tundis ta isa käitumise pärast tema suhtes suurt pettumust. Lapsed järgnesid kuuvalguses krediitkaartide jadale, ning olid järgmiseks hommikuks kodus.
Võõrasema pidi pikali kukkuma, kui lapsed hommikusöögi lauda ilmusid. Isa oli siiralt rõõmus ja kahetses oma tegu väga. Kasuema aga lootis plaani uuesti korrata, kuid siis tuli üllatus lastele niimoodi serveerida , et neil ennem mõtlemiseks aega poleks.
Ühel kaunil päeval kui riigi parima eliitkooli tunnid olid läbi saanud, läksid isa ja kasuema lastele kõige uhekemasse kooli vastu ning lubasid nad jäätist sööma viia. Nagu ka eelmine kord, hajutasid nad laste tähelepanu ja lasid siis jalga. Isa tegi seda jälle väga raske südamega. Harry-Herden-Hans sai aru, et võõrasemal ja isal on taaskord kuri plaan käsil, ning loopis autoaknast enda metallraha välja. Kui lapsed hakkasid jäätistega maiustama, kadusid isa ja kasuema välkkiirelt. Vend ja õde olid taaskord üksinda jäetud. Kuid Gabriella-Gloria-Grete rõõmustas taas oma venna taibukuse üle, kuid seekord enneaegu. Inimesed olid suures rahapuuduses viimse kui sendi üles korjanud.
Oligi juhtunud see, mida mõlemad väga kartsid. Öösel oli linn inimestest tühi ning pealegi olid vanemad neil rangelt keelanud võõrastega rääkida. Lapsed olid plindris. Ometigi otsustasid nad hakata liikuma taevas liikuva vilkuva lennukitulukese järgi. ’’Näed! Seal lendab raudlind, kui me tema sihis edasi liigume võime ehk koju jõuda!’’ Laste kodu asus nimelt lennujaama lähedal. Kuid seekord läks teisiti – lennuk väljus, mitte ei lennanud koduterminali tagasi.
Tuluke viis nad linnast välja, üle põldude ja läbi metsade. Lapsed olid jõudnud suurlinna äärde. Öö oli külm, ja nad olid näljased. Infonäljased. Nende igapäeva elust oli suure osa hõlmanud Internet . ’’Oleks ma vaid saaks korraks netis käia!’’ õhkas Gabriella-Gloria-Grete. Ja nagu võluväel märkasid nad sel hetkel majakest. Maja oli suur ja uhke, katusel ilutses satelliidi pann ja aknast paistis arvuti. Lapsed läksid majja uudistama, esikus olid kallid Prada kingad ja nagis rippus hindamatu Dolce&Gabbana mantel, rääkimata elutoas paistvast Samsungi 4. seeria 42'' plasmatelerist. Lapsed olid väga rõõmsad, Harry-Herden-Hans asus kohe televiisorit vaatama ja Gabriella-Gloria-Grete ukheldas peegli ees veripunaste Prada kingadega.
Kuid järsku läks uks lahti ja sisse astus vana mees. Lapsed ehmusid ja jätsid hoobilt enda tegevused pooleli. Mees tundus esmapilgul hirmuäratav ja lapsed olid ääretult mures. Kuid üllataval kombel oli härra hoopis väga sõbralik. Ta nägi köögis palju vaeva: pakkus lastele eelroaks maailma parimat kukeseene tempura ja murulaugu- soja dippi, põhiroaks Maroko lambalihahautist taginet oliivide ja karamellistatud sibulaga. Magustoiduks oli aga crème brûlée.
Kõhud täis, tundsid lapsed end muretult ning läksid enda siidpesuga vooditesse magama. Kuid kahjuks polnud kõik nii roosiline. Vanamehel olid kurjad kavatsused. Ta tegeles ebaseaduslike asjadega, ega teda ilmaasjata kommionuks ei kutsutud. Vanamehe nässil oli kombeks enda juurde meelitada väikseid lapsi, keda siis paksuks sööta ning kellega pärast enda haiglast isu rahuldada. Samuti lülitas ta välja interneti ning telefonid , et lapsed mingil viisil abi kutsuda ei saaks.
Järgmisel päeval kamandas vanaätt Harry-Herden-Hansu keldrisse rasva koguma. Vanamees valmistas päevad läbi Gabriella-Gloria-Grete abiga erinevaid hõrgutisi, nagu kartuli-kaalikakreemiga serveeritud praetud maks koorese ürdikastmega, mustasõstra-mousse ja tema isiklikku lemmikut maapirni cappuccinot metskitsetšipside ja vanilliõliga. Poisil ei jäänudki muud üle kui süüa ja süüa, ta muudkui paisus.
Jõudis kätte päev, kui vanamees arvas , et poiss on juba piisavalt priske, ning asus tegema pidurooga milleks oli Harry-Herden-Hansu põseliha à la moules marinières. Gabriella-Gloria-Grete nuttis, samuti ka Harry-Herden-Hans, kes arvas et nüüd ongi lõpp!
Kuid ei. Niipea, kui härra tahtis poisi ahju lükata, et teda ennem pisut grillida, tegi tüdruk kiire liigutuse ning ahju lendas hoopis vanamees. Harry-Herden-Hans lõi ahjuukse kiirelt kinni. Lapsed tundsid meeletut kergendust. Nad hakkasid kiiresti mõtlema, kuidas koju tagasi saada. Otsustasid, et hakkavad jalgsi minema.
Enne veel haarasid nad kaasa natuke vanamehe varandust: sularaha , mõned kuldketid ja sõrmused ning krediitkaarte. Kuna aga Harry-Herden-Hans oli väga ülekaaluline, läks teekond neil pikalt ja aeglaselt. Kuid lõpuks hakkas paistma linn. Lapsed jõudsid linna plaanini, ning olid rõõmsad, et teadsid enda aadressi. Väike jalutuskäik veel ja nad olidki kodus!
Oh seda rõõmu, mida isa tundis nähes enda lapsi terve ja rõõmsana! Kasuema rõõmustas küll märgatavalt vähem, kuid niipea kui Gabriella-Gloria-Grete ulatas talle vanamehe varanduse , läks ka tema nägu naerule. Aegamisi hakkas pere enda võlgadest taastuma, ja vanemad leidsid ka tasuvama töö. Harry-Herden-Hans saadeti eratreeneri juurde ja kui nad veel surnud pole, elavad nad kõige õnnelikumalt tänapäevani.