Hagia Sophia kirik (0)

.
Referaat teemal:
Hagia Sophia kirik
2010
Oma 1000-aastase ajaloo jooksul on Bütsants üle elanud mitmeid tõuse ja langusi. Koos riigiga tegi need muutused kaasa ka kunst . Konstantinoopoli õukond oli kuulus oma välise hiilguse ja ülikeeruka kombestiku poolest. See on ka põhjus, miks räägitakse „bütsantslikust“ toredusest. Bütsantslikud kirikud on huvitava ning keerulise arhitektuuriga, sakraalarhitektuuris eelistati kupliga kaetud tsentraalehitisi, kus kirikliku rongkäigu ilu on mitmest küljest vaadeldav. Bütsantsi kunsti õitseajaks loetakse keiser Justinianus I valitsemisaega 6. sajandil ning üks selle aja kunsti suurimaid saavutusi on Hagia Sophia ehk Püha Tarkuse kirik Istanbulis. Kirik ehitati aastatel 532-537 m.a.j ning see on üks maailma suurematest kuppelhoonetest.
Keiser Justianius (Imperator Cæsar Sabbatii Flavius Petrus Sabbatius Iustinianus Augustus) valitses Ida- Roomat aastatel 527-565. Ta oli madalat, arvatavasti talupoeglikku päritolu, kuid et keiser Justinus oli ta sugulane, siis õnnestus tal tolle järglaseks saada. Tema valitsusaja algul toimus näiteks Nika mäss, mis tänu Justinianuse ja tema naise Theodora kindlameelsusele õnnestus maha suruda ning riiki edukalt reformima hakata. Uue keisri eesmärgiks oli Rooma impeeriumi täiemahuline taastamine ning see tal ka õnnestus. Ta vallutas Itaalia, Põhja-Aafrika lääneranniku ja ka suure osa Pürenee poolsaarest. Oma valitsusaja lõpus kaotas keiser oma suure tähtsuse. Ka tema järglased polnud enam nii võimekad ning nii läks suurem osa Justinianuse vallutustest järgneva sajandi jooksul kaduma. Sellest algaski Ida-Rooma allakäik.
Hagia Sophia kirik oli aga oma piirkonnas kolmas selletaoline kirik, mis valmis vaid viie aastaga. Esimene kirik ehitati IV sajandi keskel ning sellest sai Istanbuli tseremoniaalkeskus. 404. aastal ohustasid esimest Hagia Sophia kirikut aga rahva- ja kirikurahutused ning see langes tuleroaks. 415. aastaks see taastati ning avati uuesti. 117 aastat hiljem põletati ka teine kirik keisrivõimu tüli tõttu maha. Uue ehk siis juba kolmanda ja suurima Hagia Sophia kiriku ehitasid keiser Justinianuse palvel meisterarhitektid Anthemius Trallesest ja Isidorus Mileetosest. Samade arhitektide katsetusi on märgata ka Püha Sergiuse ja Bacchuse kaheksanurkse kiriku kuppelarhitektuuris. Need ehituskunstnikud lõid ühe tähelepanuväärseima pühakoja, mida maailm kunagi näinud oli. Tänaseni säilinud kirik pühitseti sisse 27. detsembril 537 aastal. Pärimuse järgi ütles keiser Justinianus sel päeval: „Au Jumalale , kes pidas mind vääriliseks seda teost lõpule viima: ma olen sinu ületanud, Saalomon .“ See näitab, et Hagia Sophia kirikut hinnati kui kunstiteost, mille valmimine on kingitus Jumalalt.
Keiser Justinianus soovis, et Hagia Sophia kirik oleks varakristlikus maailmas midagi uut ning erakordset. Samuti vajati kirikuteenistusteks pidulikku ja avarat ruumi. Legende on mitmeid. Üks räägib, et kiriku kavandi oli Justinianusele andnud ingel . Teine aga väidab, et keiser olevat kiriku kavandit unes näinud. Igatahes tõestab jumalakoja keerukas ehituskunst arhitektide haruldasi oskusi ja söakust. Nende ülesandeks oli luua kirik, mis sobib nii liturgilisteks jumalateenistusteks, kui ka riiklikeks tseremooniateks. Lisaks hakkasid kirikus toimuma ka eraviislilised hardushetked ja palvused, kuna sinna oli toodud palju kristlikke reliikviaid, sealhulgas ka tükike Tõelisest Ristist. IX sajandil lisati keisrite palvel kirikusse ka figuraalseid teemasid , mis asendasid vanu tuhandeid kuldriste ja teisi abstratraktseid teemasid.
Kirikusse pääses läänest aatriumi kaudu. Edelas asus teine monumentaalne sissepääs, mis lisati kirikule VI sajandil. Sisemises narteksis ehk avaras lahtises galeriitaolises eeskojas oli üheksa pealöövi viivat ust ning kiriku nurkades olid kaldteed , mis viisid galeriidesse eri ilmakaartes. Arhitektid olid vaimulike töö lihtsustamiseks jaganud marmorpõranda ribadega osadeks . Samuti pakuti usklikele vaimustavat valguse- ja ruumielamust. Välisilmelt töntsaka kiriku sisemus oli üle ujutatud paljudest akendest sissetulvava valgusega . Peaaegu kõik oli kaetud marmorkihi või klaasmosaiigiga. Isegi sambad olid valmistatud erineva mustriga kiviplokkidest ning mosaiigid laoti tuhandetest värvilistest klaasi- ja kullatükkidest. Vajalik materjal veeti kohale laevadega, vaid mõnda materjali leidus neil omal. Väljast saabus suurtes kogustes punast porfüüri, valget ja kollast marmorit ning rohelist serpentiini. Kiriku kaunistamisel kasutati ka palju lillat tooni. Jumalakoda kiiskas kullast , hõbedast ning vääriskividest ning sisepühamusse võisid siseneda vaid vaimulikud ja keiser, sest neid loeti ainsateks kristuse asemikeks maapeal .
Kiriku vägevusest ja uhkest sisekujundusest on kirja pandud imelugusid. Kõik, sealhulgas ka ukselingid ja klambrid , olnud puhtast hõbedast, mitte lihtsalt rauast. Püha altarit ääristanud raamitud kuldplaadid ning lühtrid rippunud hõbekettide otsas. Eriliselt imetleti Anthemiose loodud lamedat, peasaali kaldnurkadele toetuvat kuplit, milles olevad 40 akent suurt ruumi valgustasidki.
Kiriku tõelisest suurusest saab aimu alles nõrgas koiduvalguses küünalde kumas. Sel ajal peetakse ka jumalateenistust. Kunagi olevat Procopius, kes pärast kiriku sissepühitsemist keisrile piduliku ülistuskõne kirjutas, küsinud, kuidas see ülisuur kuppel üleval püsib. Seda nõutust on külastajad tundnud sestsaadik. Vastus on aga lihtne. Hagia Sophia kirik on üles ehitatud tasakaalus hoitavatele vastasjõududele. Jõule, mida avaldab 31 meetrise läbimõõduga ja 62 meetrit kõrge kuppel, vastavad lõunast ja põhjast suured kontraforsid ehk piiritaolised seinatoed võlvide surve tasakaalustamiseks ning läänest ja idast poolkuplid. Tugipiilarid ja teised tugielemendid on võetud kasutusele alles peale 557. aastal olnud maavärinat, et kindlustada ehitist ja parandada selle karkassis tekkinud nihked .
Kogu kiriku kandekarkass on teadmatute pilkude eest varjatud. Inimesed näevad vaid keskset kuplit koos toestavate poolkuplitega idas ja läänes. Väljapaistvad on ka marmorist sammaskäigud, soonilisest marmorist sammastused ning sügavate nikerdustega marmorkapiteelid, -viklid ja –karniisid. Kasutatud marmor on pärit Marmara mere äärest Prokonnesose kivimurdudest. Külastajatele jäävad peaaegu märkamatuks pinnakatte all olevad tugielemendid: lubjakivi , kohalik roheline graniit, tellised , mört ning pliist ja rauast klambrid. Samuti ei märka me puidust ühendustalasid võlvide ja sammaste vahel, mida kasutati rajatisesiseste rõhkude stabiliseerimiseks. Marmori ja tellisvõlvide kombineerimine ehitusel viitab betoonarhitektuurile, kuid materjalivalik hoopis Rooma-aegsele Väike-Aasiale omastele ehitamisviisidele.
Hagia Sophia oli katedraal , Konstantinoopoli patriarhi residents ja Bütsantsi keisririigi peamine tseremoniaalkirik 1453. aastani. Kuna kirik on sattunud mitmete vallutajate teele ja loodusõnnetuste valdusesse, on selle kunagisest hiilgusest vähe alles jäänud. Aastate jooksul on seda parandatud ning lisatud on tugesid. Ka kiriku kallist viimistlusest on alles jäänud vähe: rikkusi on laiali tassinud nii hilisemad valitsejad kui ka ristisõdijad. Kirikut on lagundanud ka mitmed maavärinad.
Hiljem läbiviidud muudatustest on märkimisväärseimad kupli kõrgendamine ligi 7 meetrit pärast seda, kui too 558. aastal kokku varises. Selle töö teostas Isidorus Noorem. Muudatuste tagajärjel on kirik saanud praeguse iseloomuliku silueti. Aastatel 1317 ja 1346 toimunud maavärinate tagajärjel lisati kirikule ka toeks kontraforsse ning taastati idapoolne kaar, poolkuppel ja ka põhikupli osad.
1453. aastal langes kogu Konstantinoopol osmanitürklastele, kelle väed tungisid kirikusse keset viimast missat, mida seal üldse peeti. Hagia Sophia muudeti mošeeks ning kiriku välisilmet muudsid moslemid . Hoone nurkadesse ehitati neli minaretti, apsiidi paigutati maapinna tasemel mihrab, mis oli orienteeritud Meka suunas. Kirikust paremale lisati mimbar ning vasakule sultani loož. Ka enamik mosaiike kaeti, sest islami maades polnud lubatud kujutada inimesefiguuri. Kirikus olnud neli Jumala kaitseingli kuju kaeti 6-7 kihi kipsiga. Neid nägi šveitsi arhitekt Gaspare Fossati, kui ta 1840. aastatel Hagia Sophia kiriku taastamisel osales. Pühakoja muljetavaldava koopia püstitas ehitusmeister Sinani Suleyman Toreda mošeena. Viimased tähtsamad parandused viisid läbi eelmainitud šveitsi arhitektid Gaspare ja Giuseppe Fossati aastatel 1847-1849. Need oli märkimisväärsed tihendamis- ja remonditööd. Aastal 1931 sai hoonest muuseum .
Inimkonna jaoks ainulaadne ehitis Hagia Sophia kuulub UNESCO kaitse all olevate kultuurimälestiste tippnimistusse, asudes käesoleval ajal  Istanbulis. Kuid see puhtajaloolis-kultuuriline nähtus on viimastel aastatel omandanud ka teistsuguse tähtsuse. Nimelt algatati Kreekas, Bulgaarias, Küprosel jm ühiskondlik allkirjade kogumise kampaania pühakoja tagastamiseks algsetele omanikele ehk õigeusklikele.
Bütsantslike kirikute põhiplaanid olid äärmiselt mitmekesised . Eriti armastati kupleid ning kasutati kõiki võimalusi nende paigutamiseks. Tavaline kirikutüüp oli ristkuppelkirik . Selle põhiplaan kujutab endast lühikeste võrdsete harudega risti, mille keskosas, vahel ka ristharude kohal, kerkivad kuplid. Üldiselt koondusid bütsantsi kirikud ühe keskse, tsentraalse kupli ümber. Selliseks näiteks on ka Hagia Sophia kirik. Ristikujulise, ümmarguse või hulknurkse põhiplaaniga pühakodasid nimetataksegi tsentraalehitisteks. Tsentraalehitis saigi hiljem põhiliseks Bütsantsi kirikutüübiks, sest ta vastas kõige paremini sealse kultuuri iseloomule ja bütsantslikule ristiusule.
Nii Hagia Sophia kui ka San Vitale kirikus, mis asub Itaalias, kaovad siseseinad värvilistest kividest ja sädelevast klaasist mosaiikide alla. Bütsantslased leiutasid mosaiikide tegemiseks erilise hõõguvatest värvidest klaasisegu ehk smaldi. Peale piiblisündmuste ja Jumalaga seotud tegelaste võib Hagia Sophias näha ka keiser Justinianuse enda mosaiikpilte.
Kui Hagia Sophia ehitamisajal ehk 6. sajandil oli Bütsantsi kunsti esimene õitseaeg, siis 9. sajandi lõpul algas Bütsantsi kunsti teine õitseaeg. Arhitektuuris levis viiskuppelkirik. See lähenes põhiplaanilt nelinurgale, kuid ülesehituses eraldus kõrgemana risti kujuline osa. Risti harude vahele jäid madalamad hooneosad ning kõrvalkuplid paiknesid just madalamates nurkades. Nii pääses keskne kuppel rohkem mõjule. Teine oluline muutus seisnes selles, et tihti ehitati peakupli alla sale ja ümar akendega ruum, nii nimetatud tambuur, mis muutis kiriku välisilme palju kõrgemaks ja kergemaks.
Hagia Sophia on Bütsantsi kunstile väga iseloomulik ehitis. Tähelepanuväärseks muudab selle kiriku see, et ta valmis vaid 5 aastaga ning ka asjaolu, et ta on kolmas omataoline Istanbulis on märkimisväärne. Kuidagi salapäraseks muudab selle kiriku tema ülisuur põhikuppel ning inimestele varjatuks jäävad tugikarkassid. Erilist tähelepanu tuleb ka pöörata sisekujundusele ning detailidele, sealhulgas mosaiigid ning tohutud kaunistuselemendid marmorist. Hagia Sophia on kirik, mida tahaksin kindlasti kunagi ka ise näha ning külastada.

Kasutatud kirjandus

1. Neil Parkyn „70 meie maakera arhitetuuripärli“
2. „101 vaatamisväärsust maailmas“
3. Tiit Masso „100 ehitist“
Pilt 1. Hagia Sophia kirik
Pilt 2. Hagia Sophia kirik külgvaatelt.
8