Gregooriuse laulu referaat (0)

Gregooriuse laulu
Erinevad rahvuslikud arengusuunad keskaja liturgias ohustasid kiriku ühtsust ja mõjuvõimu. 590 aastal valiti paavstiks Gregorius Suur. Gregrorius juhtis läänekiriku ühendamispoliitikat, mille käigus ta ühtlustas ja uuendas liturgilisi tekste ja võttis kasutusele uue liturgia . Greogorius Suur ei olnud muusik ega otseselt soetud laumisega, vaid kirkulaulu koguja, arendaja ja propageerija. Tema poolt uuendatud liturgilised tekstid said lääne kirikulaulu aluseks – Gregooriuse laulu aluseks.
Gregooriuse laul ehk gregooriuse koraal on roomakatoliku kiriku ühehäälne saateta a’cappella liturgiline laul. Rütmilst taktimõõtu ei ole, vaid jälgib teksti loomulik kulgemist . Meloodia oli selleks, et rõhutada teksti. Laulu tekstid on tavaliselt ladainakeelsed. Esitajaks võis olla üksik vaimulik, koorisolist, lalujate grupp või ka koor. Gregooriuse laulul on kuus erinevat tüüpi:
1. Retsiteerimine – palvete ja pühakirjalõikude (proosatekst) esitamine üldiselt ühel noodil (retsitatsioonitoonil) lauldes.
2. Psalmoodia — erineb retsiteerimisest värssteksti kasutamise poolest, seetõttu lühem ja korrapärasem.
3. Antifon — refrääniliselt korduv vastulaul (tekst enamasti piiblist) psalmi tsiteerimisele, esitasid kaks koori või koor ja solist .
4. Hümn — stroofilise värsstekstiga laul, sai hiljem aluseks protestantliku jumalateenistuse lauludele.
5. Sekvents — üks levinuim vaimuliku luule vorm, eeskujuks rahvalikud tantsulaulud. Sarnasuse tõttu ilmaliku muusikaga enamik neist 16.sajandi keskpaigaks kaotati. Piirkonniti erinev sekventsilooming.
6. Responsoorium — algselt koorirefrääniga soololaul , ekstaatiline, pikkade improvisatsioonilaadsete kaunistustega. Missas kasutati kahte responsoorset laulu: graduale ja alleluia (hbr k hallelu Jah = kiitkem jumalat)
Laulda sai kolmes erinevas stiilis:
1. Süllaabiline ehk silbiline stiil, kus igale silbile vastab üks noot — retsiteerimisel, hümnides, lihtsamates antifoonides
2. Neumaline ehk rühmaline stiil, kus igale silbile vastab üks neuma ehk 1-4 noodist koosnev rühm — tüüpiline antifoonidele
3. Melismaatiline ehk kaunistatud stiil, kus tähtsamad silbid ja sõnalõpud on kaunistatud pikkade vokaliisidega — tüüpiline responsooriumitele
Peamiselt oli tegu suuliselt levinud ja säilinud traditsiooniga, mis sageli seotud ka improvisatsiooniga ning seetõttu võis mitmekesi koos lauldes kohati esineda ka mitmehäälsuse elemente.
8.-9. saj. kui tekkis vajadus ühtlustada liturgiline laul, tekkis ka vajadus need tekstid ja noodid kirja panna. Gregooriuse laulu kõige varasemad noodinäited pärinevadki 8.-9. saj.-st. Esialgu pandi muusika kirja neumadega (kr neuma- märk, viibe ), mis kirjutati sõnade kohale. Neumad tähistasid 1-4 helist koosnevaid meloodiaelemente ja rütmilisi nüansse (mitte kindla helikõrgusega üksikhelisid), kuna noodijooni veel ei tuntud.
Tänapäeval kasutatakse gregooriuse laulu klassikalises muusikas missas. Missa on katoliku kiriku igapäevane tähtsaim liturgia, mille toiminguid hakati 4. - 5. sajandil lauludega saatma. Lõplikult kujunes see välja 11. sajandiks . Missa osad jagunevad ordinaariumiks ja propriumiks. Ordinaariumi osad, millest koosnevad ka tänapäeval kontserdilavadel esitatavad missad:
Kyrie eleison ( Issand , halasta)
Gloria in excelsis Deo (Au olgu Jumalale kõrges)
Credo in unum Deum (Mina usun ühte Jumalat)
Sanctus (Püha)
Benedictus (Kiidetud olgu)
Agnus Dei (Jumala tall)
Tänapäeva pop-muusikas on gregoorius gregorian. Seda veab rahvusvaheline meeskond , mille müstilin kõla ja kaunis mitmehäälne laul on leidnud kõlapinna terves Euroopas.