Globaalne soojenemine ja kliima muutumine (0)

GLOBAALNE SOOJENEMINE

Juba hulk aastaid tegeleb inimkond globaalse soojenemise küsimusega. On neid, kes väidavad, et pidevat soojenemist polevat olemas. Üldiselt siiski tunnistatakse, et maakera kliima on soojenemas. Mõned peavad soojenemist looduslikuks nähtuseks, enamus teaduslikke uurimusi aga näitavad, et soojenemine on inimtegevuse tulemus ja et globaalsel soojenemisel võivad olla saatuslikud tagajärjed.

Globaalne soojenemine leiab rahvusvahelises meedias järjest enam kajastust. Ja põhjusega - tegemist on tõsise protsessiga, millel on vägagi tõsised tagajärjed, ja seda veel meie eluajal. Kahjuks on globaalne soojenemine ja sellega kaasas käivad kliimamuutused Eesti meedias vähe tähelepanu leidnud.

Globaalne soojenemine on viimase 50 aasta jooksul täheldatud atmosfääri- ning ookenitemperatuuride tõus.

Põhjused

Nüüdseks on selgitatud, et maakera keskmine temperatuur on viimase 150 aasta jooksul tõusnud 0,8ºC (1,4ºF) võrra. Pole raske leida põhjust. Alates tööstusajastu algusest, aastast 1850, on tõusnud käsikäes temperatuuriga ka nn. kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris. Viimaste hulka kuuluvad peamiselt süsihappegaas (63%), lisaks metaan jt. Miks mõjutavad need gaasid Maa temperatuuri? Maakera saab oma soojusenergia Päikeselt. Päikesekiirguse tõttu soojenenud maa- ja veepind kiirgavad küll soojust tagasi maailmaruumi, kuid see toimub infrapunase kiirguse näol. Seda aga absorbeerivad kasvuhoonegaasid, mistõttu kasvab atmosfääri temperatuur. Energia liikumine on antud juhul ühesuunaline tänav. Kasvuhoone kuumeneb samal põhimõttel: päikesekiirgus soojendab hoone sisemust, kuid klaas ei lase infrapunast kiirgust läbi. Hoone sisetemperatuur aina tõuseb. Äärmuslikuks näiteks on planeet Veenus, mille atmosfäär koosneb 96% süsihappegaasist ja mille pinnatemperatuur on üle 500ºC (sulatab tina!). Kõrget temperatuuri põhjustab seega süsihappegaas – mitte Veenuse väiksem kaugus Päikesest.
Maakera kliima on minevikus mitmel korral drastiliselt muutunud. Jääajad on vaheldunud palavate perioodidega. Need muudatused on aga toimunud kümnete tuhandete aastate jooksul. Käesolev soojenemine on seevastu erakordselt kiire, mõõdetav 100 aastaga – kaugelt kiirem, kui loodus seda ise põhjustaks. Jälgige vaid Põhja-Jäämere ja Gröönimaa jääkatte vähenemist, liustike taandumist kõrgmägedes, kõrbete laienemist Hiinas jpm. Aga – kuna näiteks Antarktika teatud osad hoopis jahenevad, kas võiks siiski tegemist olla looduslike teguritega? Ega meie kõiki globaalse kliima keerulisi mehhanisme ja nende omavahelisi suhteid tõepoolest veel ei tunne. Ometi, arvukate uurimuste alusel on kliima soojenemise looduslike põhjuste tõenäosus vaid 5% ligidal. Seega jääb sõelale ikkagi inimtegevuse mõju. 
Mis tõstab süsihappegaasi hulka atmosfääris? Esimesel kohal on orgaaniliste kütteainete ( kivisüsi , õli, turvas , puu jt) kasutamine. See ei piirdu ainult vabrikute ja jõujaamade küttekolletega, vaid sama oluline on põlemine mootorites (autod, lennukid jm sõidukid ). Siit pärineb ca 75% atmosfääri paisatud süsihappegaasist. Ülejäänud 25% on metsade, eriti troopiliste vihmametsade, maharaiumise tulemus (rohkem maapinda põllunduse ja karjanduse jaoks). Miks mängivad metsad nii suurt osa? Looduses valitseb normaalselt tasakaal: põlemise, elusolendite hingamise jne. kaudu tekkinud süsihappegaasi toodavad ümber puud ja taimed, andes vastu hapnikku ( fotosüntees ). Nii on see püsinud tuhandeid aastaid. Inimese tulekuga on tasakaal muutunud. Mõelgem vaid, et veel aastal 1850 oli Maa elanikkond ainult 1,2 miljardit. Praeguseks on rahvaarv 6,5 miljardit ja kõik nad vajavad eluruumi. Kui juurde lisada tehniline areng ja kasvav majandus, siis on mõistetav, miks mõju loodusele on nii drastiline .

Globaalne soojenemine (global warming ) ja kliimamuutused (climate change) ei ole päris üks ja sama, kuigi neid kiputakse omavahel segi ajama . Kui globaalne soojenemine võtab enda alla ainult temperatuurimuutused, siis kliimamuutused hõlmavad suuremaid muutusi maa kliimas (sinna alla läheb ka globaalne soojenemine). Seega oleks paslik rääkida kliimamuutuste tagajärgedest.

Mis on globaalne kliimamuutus?

Inimtekkeline globaalne soojenemine ehk globaalne kliimamuutus on termin, millega kirjeldatakse planeedi keskmise temperatuuri tõusu pärast laialdast fossiilsete kütuste kasutuselevõttu industriaalajal. Mehhanism, mis inimtekkelist globaalset soojenemist põhjustab on väga keerukas ent osooniaukudega on sellel vähe pistmist. Peamine tegur on gaaside nagu CO2, CH4 ja N2O kontsentratsioonide tõus atmosfääris. Neid gaase tuntakse kollektiivselt kasvuhoonegaasidena kuna nende mõju maakerale on sama nagu hästi ehitatud kasvuhoonel seal elavatele taimedele. Päiksevalgus, mis  oma olemuselt on lühilaineline kiirgus, siseneb atmosfääri ning liigub kuni mingi objekt tema teekonnale ette satub. See objekt, näiteks maapind , neelab osa päikeseenergiast ning kiirgab ülejäänud tagasi, seekord pikalainelise soojuskiirgusena. Lainepikkus suureneb kuna osa energiast jääb mulda. Soojusenergia ei läbi meie atmosfääri (ega ka kasvuhoone klaasi) nii edukalt nagu lühilaineline päikesekiirgus ning seetõttu jääb sellest suurem osa maa atmosfääri pidama .

Reaktsioon maailmas

Globaalne soojenemine ning sellega kaasnevad kliimamuutused on maailmas seinast seina vastutõtu leidnud. Liiga paljud riigid on probleemi teadvustanud, kuid ei tee sellega seoses midagi otsustavat. Stern Review kohasel võib globaalne soojenemine maailma SKP-d vähendada kuni 1% ulatuses, ja seda lähikümnenditel. Kyoto protokolli reaalne mõju on vägagi kaheldav, eriti kui allakirjutanute seast ei leia USA-d, kes on üks maailma suurimaid kasvuhoonegaaside tekitajaid. Taani, Hispaania , Suurbritannia ning Saksamaa oma eesrindlike tuuleenergiaparkidega näitavad ülejäänud maailmale head eeskuju. Kuid muidugi ei tohiks lootusi panna ainult energiatootmismeetodite parenemisele, oluline on ka tarbimise ning jäätmete vähendamine.