Gert Helbemäe (2)

Gert Helbemäe
Gert Helbemäe (Einborn) sündis 10. novembril 1913 Tallinnas. Isa oli jõukas mees. Ema poolt šoti verd ja isa poolt hispaania verd.Ta õppis Tallinna Prantsuse Lütseumis, lõpetas selle 1933. Seejärel asus ta tööle Vaba Maa reporterina, kus kirjutas ka ilukirjanduslikke palasid. Töötas ka ajalehtede Roheline Post ja Uudisleht juures. Uudislehe juures kirjutas palju artikleid Tallinna ajaloost. Ajateenistuses viibides kirjutas kuuldemängu "Lumikellukeste sünd", mille saatis Eesti Ringhäälingule. Kuuldemäng võeti rõõmuga vastu ja paluti lisa.
Helbemäe on kirjutanud u 30 kuuldemängu. Riigi Ringhäälingu kuuldemängude võistlusel 1939.a saab Helbemäe kaks auhinda: "Maria viiul " saab esimese koha ja " Augusta Carolina" kolmanda.Helbemäe hakkab Eesti Ringhäälingu juures vabakutselisena tööle. Raadiotöö kõrvalt kirjutamiseks eriti aega ei jää. 1941. aastal abiellub G. Helbemäe Are Vanaveskiga.
Nõukogude okupatsiooni ajal on ta ringhäälingus heliplaatide kontsertide koostaja . Kuuldemänge rohkem ei kirjuta. Saksa okupatsiooni ajal töötas raadio kirjandusosakonnas. Aastal 1944 põgenes perekonnaga Saksamaale, kust siirdus 1947. aastal Inglismaale . Oli alates aastast 1960 ajalehe Eesti Hääl toimetaja.
Gert Helbemäe teosed:
Teda huvitas ajalugu, eriti 16. saj Tallinn.
1952 "Elamata elu"
1953 "Kägu odraokkaga"
1955 "Õekesed"
1957, 58 "Sellest mustast mungast" 2 osa
1960 " Ohvrilaev "
1964 "Ainult ajutiseks"
1971 " Pagejad "
Argipäeva varjus toimuvaid, traagikani ulatuvaid sündmusi käsitleb sügava sisseelamisega romaan "Ohvrilaev"
„Ohvrilaev”
„Ohvrilaev” on romaan, kus peategelaseks on Martin Justus, kes elab koos oma naise ja 16-aastase tütre Astridiga. Nad elavad eeslinnas, kahekordse üürimaja teisel korrusel nejatoalises korteris. Martin Justus on Tallinna eragümnaasiumi ajaloo ja filosoofia õpetaja.
Teos algas Martin Justuse kõnega, mis oli peamiselt abiturientidele,kelle klassijuhataja ta oli. Viimasel koolipäeval ütles direktor Martin Justusele: „Teie teate juba-see inspektori küsimus,mis meil veel on lahendamata .Kandideerige ametlikult,esitage palvekiri Haridusministeeriumile ja mul on heameel teile teatada ,et uuest õppeaastast loodetavasti olete teie kinnitatud inspektori kohale.”Pärast viimast koolipäeva läks Justus koju, tema naine ja tütar olid juba söönud, aga temale oli kaetud koht. Astrid soovis, et isa tema ja emaga puhkusele Narva-jõesuusse tuleks, kuid Justusel oli mitmeid ettekäändeid: esiteks oli tal vaja suvega valmis kirjutada Sokratesest raamat ja on ettevalmistusi teha inspektori tööks. Tütar ja ema leppisid sellega, et ta nendega puhkusele ei sõida.
Kui naine ja tütar oli puhkusele sõitnud hakkas Justus raamatut kirjutama.Kaks nädalat oli ta äärmise intensiivsusega töötanud.Tõusis hommikul kell kaheksa,keetis endale kohvi ja mune ning asus siis kirjutamisele.Kell üks tegi ta lõunavaheaja ja läks nurgapealsesse poodi,et endale midagi osta lõunaks –peamiselt vorsti, salatit ,kartuleid,piima,õhtuks heeringaid.Kell pool kolm istus ta jälle kirjutuslaua taga ja töötas kella kuueni.Siis ta enam ei jaksanud.
Tema raamat rääkis põhimõtteliselt Sokratesest ja kolmekümnest päevast, mil Sokrates ootas oma surmaotsuse täideviimist.Ta pidi ootama 30 päeva mürgikarika joomiseni, sest sel ajal toimus ohvrilaeva merereis ja sel ajal ei tohtinud hukkamisi toimuda.Ohvrilaev pidi noorte neidude ja noormeestega sõitma Delose saarele , et ohverdada Apolloni templis tänutäheks selle eest,et Theseus kord tappis Kreeta saarel labürindis elava Minotauruse .
Teisel hommikul,istus ta oma kirjutuslaua taha hirmutundega,sest ta ei teadnud millest kirjutada.Kui ta püüdis mõtteid koondada märkas ta rohelisi kapsausse, kes olid venelase suures kapsaaias kapsataimed armetuks söönud.
Ühel päeval kohtub ta 22-aastase Isabellaga.Ta oskas hästi klaverit mängida, elatist teenista klaveritundide andmisega.Justusele hakkab Isabella meeldima, nad jalutavad mere äärde, kus näevad mingit purjekat , mida hakkasid kutsuma ohvrilaevaks.Nad kohtuvad tihti, kuid Justus ütleb Isabellale,et keegi ie tohi nende kohtumistest teada saada, sest inimesed võivad seda vääriti mõista.
Justus sai Isabellalt ideid oma raamatu edasi kirjutamiseks.Nende kohtumised toimuvad nüüd salaja .Isabella räägib Justusele oma tüütust emast, ja sellest kui raske ta elu on. Justus arvab , et tüdruk tahab enesetappu teha.
Isabella ütleb Justusele,et nende romanss kestab vaid 30 päeva.Martin Justus saadab oma naisele ja tütrele kaardi vastu, et tal läheb hästi ja kõik on samaviisi.Ta teeb igapäevaseid asju, et naabrid kahtlustama ei hakkaks.
Justus ja Isabella veedavad koos aega rannas .Kuid nad lähevad tülli.Justus otsustab Isabelli endajuurde viia. Nad veedavad öö koos. Hommikul ajab Justus Isabelli minema, et naabrid midagi ei näeks, ja naisele ei räägiks.
Justus näeb halba unenägu, ning arvab, et nii võib tema ja Isabelliga minna, et Isabell mängib temaga.Justus ootab Isabelli, mõtleb kuhu ta jääb, kahtlustab, et tüdruk mängibki temaga. Kuid kui Isabell saabub taksoga,tormab ta otse taksost Justuse majja, Justus sellepeale aga vihastab.Kuid tüdruk hakkab rääkima, et hilines sellepärast, et pidi majaprouale, kelle maja ta pidi hoidma kui omanikud puhkusel on, seletama miks seal niipalju suitsukonisid oli . Nad tülitsevad nii tõsiselt, et Isabell otsustas nende suhte ära lõpetada, ja Justuse juurest ära.Justus tahtis talle järgi joosta , kuid ta ikka ei teinud seda.
Peale seda kui Isabella nende suhte lõpetas, üritab Justus oma raamatut edasi kirjutada ja tegelda igapäevaste asjadega.Igapäevaselt käis ta poes, ühelpäeval ta kuulis , et juudi tütar oli endalt elu võtnud.Ta läks Isabella koju, et tema emalt küsida mis juhtus. Ema ütles, et ta oli kirja jätnud Justusele,kus seisis , et laev on Deloselt tagasi jõudnud
Justus on Isabella surmast šokis.Ta võtab naise rohukarbist mingit valget pulbrit , mis tekitab hallutsinatsioone.Tänu selle rohu tarvitamisele, kujutab ta endale ette, et Isabella ei olen surnud ja räägib temaga juttu ja et jääb vahele oma naise petmisega ja kuidas teised inimesed sellesse suhtuvad.Talle tuleb kiri naiselt ja tütrelt, kes kutsuvad teda narva’jõesuuse puhkama , ja kutse tuleb ka matustele, kuid ta otsustab puhkuse kasuks. Kirjas mainib Astrid talle et kohtus Böris Männiga (Justuse õpilane),kes tahtis justuse ees vabandada .Narva’Jõesuule jõudes, läheb isa tütrega rääkima. Justus räägib tütrele, mis tal Isabelliga oli. Algul ei tahtnud Astrid seda mõista, aga hiljem hakkas juba isa otsusega nõustuma.Kui jutud olid räägitud, läksid nad suvilasse tagasi.