Georg Friedrich Händel (0)

Referaat
Georg Friedrich Händel
Koostaja : Doris Koddala
Elva Kaugõpe
2016
Daatumid :
Georg Friedrich Händel
Georg Friedrich Händel [georg friidrihh hendel] oli saksa helilooja , kes aastast 1712 elas Inglismaal ja võttis 1727. aastal Briti kodakondsuse.
Sündis: 23. veebruar 1685 ,  Halle , Saksamaa
Suri: 14. aprill 1759, London, Suurbritannia
Haridus : Martin-Luther-Universität Halle-Wittenberg (1702–1703)
Vanemad: Georg Händel,  Dorothea Händel
Õed-vennad: Karl Händel, Johanna Christiana Händel
Elulugu
Halle ja Hamburg
Georg Friedrich Händeli isa Georg Händel oli tunnustatud habemeajaja, kirurg ja Saksi-Weißenfelsi hertsogi õukonnaarst. Helilooja ema Dorothea Taust pärines kirikuõpetaja perekonnast. Taust oli Georg Händeli teine naine ning tulevase helilooja sünnihetkel oli Georg juba 63-aastane. Kõik, mis on tänaseks teada Händeli lapsepõlvest, pärineb tema esimeselt biograafilt John Mainwaringilt, kes kogus mälestusi Händeli sekretärilt John Christopher Smithilt ja heliloojalt endalt. Mõni Mainwaringi raamatus esinev väide on aga hiljem ümber lükatud.
Händel huvitus lapsepõlves muusikast, kuid isa, kartes, et muusiku elukutse ei taga piisavat materiaalset kindlustatust, tahtis, et poeg õpiks õigusteadust. Isa keelas Händelil isegi pille puutuda ning poeg pidi harjutama salaja pööningule toodud klavikordil. Kui Saksi-Weißenfelsi hertsog Johann-Adolf I kuulis kaheksa-aastase Händeli orelimängu, palus ta Georg Händelit, et ta lubaks oma pojal õppida samaaegselt nii muusikat kui ka õigusteadust. Händeli esimeseks muusikaõpetajaks sai Halle Liebfraukirche organist Friedrich Wilhelm Zachow, kes õpetas talle  orelit , klavessiini,  viiulit , kompositsiooni, harmooniat ja kontrapunki. Zachowil oli palju itaalia ja saksa muusika käsikirju, millega Händel sai tutvuda. Händel pidi neid käsikirju ümber kirjutama, analüüsima ning teoste stiili imiteerides ka ise muusikat komponeerima. Hiljem sai ta koguni kirjutada kantaate Liebfraukirche jumalateenistuseks, nende teoste noodid on aga tänaseks kadunud.
1702. aasta veebruaris astus Händel Halle ülikooli, kus õppis arvatavasti õigusteadust. Kuu aega hiljem sai temast aga sealse kalvinistliku katedraali organist, kuigi ta ise oli luteri usku. Ta lahkus töökohast juba aastase katseaja möödudes   Hamburgi . Hamburg oli tollal oluline kultuurikeskus, seal tegutses ainus regulaarselt etendusi andnud saksa ooperitrupp väljaspool õukondi. Händel asus tööle ooperiorkestri teise viiuldajana. Peagi sai Händelist teatri dirigent , mis tol ajal tähendas muuhulgas , et ta pidi mängima etenduste ajal klavessiini. Aastal 1705 ehk kaks aastat pärast Hamburgi saabumist kanti seal ette tema esimesed ooperid "Almira" ja " Nero ". Händel tutvus Hamburgis helilooja, laulja ja muusikateoreetiku Johann Matthesoniga, kes tutvustas talle linna muusikaringkondi ja aitas teda ka heliloomingus. Mattheson on hiljem meenutanud: "Kui fuugad välja jätta, ei teadnud ta (Händel) komponeerimisest midagi.“
Augustis 1703 läksid kaks noort muusikut Lübeckisse, et külastada Marienkirche eakat organisti , heliloojat  Dietrich Buxtehudet. Mõlemad soovisid saada organisti mantlipärijaks, kuid Buxtehude seatud tingimus, abielluda tema tütrega, oli noortele muusikutele vastuvõetamatu. Dietrich Buxtehude tütar oli nende jaoks liiga vana. Samal põhjusel loobus Marienkirche organisti kohast kaks aastat hiljem ka Johann Sebastian Bach .
Kui Händel oli Hamburgis, kohtas ta Toskaana suurhertsogi poega . Arvatavasti oli see prints Gian Gastone de Medici, kuigi Mainwaringi andmetel oli see Gian Gastone vend, troonipärija Ferdinando de Medici. Prints oli vaimustuses Händeli andekusest ning kutsus ta Itaaliasse ja ennekõike Firenzesse. Händel läks sinna sügisel 1706 ning reisi peamine eesmärk oli saada kogemusi, eelkõige kirjutades itaalia stiilis oopereid. Esimene teos selles žanris, "Rodrigo", esietendus järgmise aasta novembris. Händel naasis Firenzesse igal sügisel aastani 1709, tutvus seal printsi õukonnaluuletaja Antonio Salviga, kelle librettosid kasutas ta hiljem Londonis kirjutatud ooperites , ning tutvus kohalike heliloojate ooperiloominguga
. Kui Händel oli Hamburgis, kohtas ta Toskaana suurhertsogi poega. Arvatavasti oli see prints Gian Gastone de Medici, kuigi Mainwaringi andmetel oli see Gian Gastone vend, troonipärija Ferdinando de Medici. Prints oli vaimustuses Händeli andekusest ning kutsus ta Itaaliasse ja ennekõike Firenzesse. Händel läks sinna sügisel 1706 ning reisi peamine eesmärk oli saada kogemusi, eelkõige kirjutades itaalia stiilis oopereid. Esimene teos selles žanris, "Rodrigo", esietendus järgmise aasta novembris. Händel naasis Firenzesse igal sügisel aastani 1709, tutvus seal printsi õukonnaluuletaja Antonio Salviga, kelle librettosid kasutas ta hiljem Londonis kirjutatud ooperites, ning tutvus kohalike heliloojate ooperiloominguga.
1706. aasta lõpus käis Händel esmakordselt Roomas. 1707 – 1709 töötas ta vaheaegadega muusikuna markii Francesco Ruspoli alluvuses. Töökoht, kus puudus pidev palk, eeldas ilmaliku  kantaadi kirjutamist igaks pühapäevaks. Lisaks nendele komponeeris Händel Ruspolile veel oratooriumi "La Resurrezione" ja kolm ladinakeelset motetti. Peale Rooma ja Firenze jõudis Händel nelja aasta jooksul käia ka Veneetsias ja Napolis.
Itaalias oldud aastad olid Händeli karjääri jaoks otsustavad: Itaalia oli koos Prantsusmaaga Euroopa kultuuri keskpunkt. Siin kohtus ta kõikide tuntud itaalia heliloojatega:  Alessandro  ja  Domenico Scarlatti, Antonio Caldara, Arcangelo Corelli, Bernardo Pasquini, Antonio Lotti, Quirino Gasparini, Antonio Vivaldi ,  Tomaso Albinoni ning Giacomo Antonio Pertiga. Mitme teosega, nagu ooper "Agrippina" ja oratoorium "La Resurrezione", saavutas ta erakordse edu.[8]
Händel saabus Itaaliasse andeka, aga toore heliloojana ning lahkus sealt viimistletud ja suure oskustepagasiga kunstnikuna. Peamiselt Alessandro Scarlatti kantaatide ja ooperite eeskujul kujunes välja tema meloodiline helikeel . Itaalia-perioodil kasutas ta veidi julgemalt dissonantse, millest ta hiljem mõnevõrra loobus. Lootus kirjutada Itaalias sealses stiilis oopereid, praktiliselt aga ei täitunud. Nelja ja poole aasta jooksul kirjutas ta vaid kaks ooperit. Paavsti nõudmisel olid Roomas, kus Händel suurema osa ajast viibis , ooperid keelatud. Itaalia heliloojad kirjutasid seetõttu ooperlikke oratooriume ja kantaate – nii tegi ka Händel
Hannover ja London
Esmakordselt Veneetsias olles kohtus Händel hilisema Yorki ja Albany hertsogi Ernst Augustiga, kes oli Hannoveri kuurvürsti ja hilisema Suurbritannia ja Iirimaa kuninga Georg Ludwigi vend. Ernst August kutsus Händelit Hannoveri ning pakkus talle töökohta kuurvürsti õukonnas. Lisaks oli Toskaania kroonprints Fernandando de Medici soovitanud Händelit Tirooli kuberner Karl von Neuburgile ning heliloojat kutsus oma kodumaale ka Inglismaasuursaadik Veneetsias. Händel lahkus Itaaliast veebruaris 1710, oli märtsis Innsbruckis, kuid kuberneri tööpakkumist vastu ei võtnud . See-eest läks ta Hannoverisse ning temast sai 16. juunil 1710 Hannoveri kuurvürst Georg Ludwigi õukonna kapellmeister.
Ilmselt kaasnes ametikohaga õigus küllaltki vabalt reisida , sest veel samal suvel käis ta sünnilinnas Halles oma ema vaatamas ning läks Düsseldorfi, et külastada kohalikku õukonnateatrit[10] Sama aasta septembris sõitis Händel Londonisse. Tema esimene reis Inglismaa pealinna kestis kaheksa kuud, selle aja jooksul andis ta vähemalt ühe kontserdi kuninganna Anne’i õukonnas. Olulisem on aga ooperivaldkonnas saavutatu, sest vahetult enne Händeli saabumist olid itaalia ooperid Londonis moodi läinud.
24. veebruaril 1711 esietendus " Rinaldo " – esimene spetsiaalselt Londoni teatrile kirjutatud itaalia ooper muusikaajaloos. Ooperit, mille libreto kirjutas vastvalminud Queens Theateri direktor , näitekirjanik  Aaron Hill saavutas erakordne edu.
Aastast 1712 elas Händel Londonis ja 1726 võttis Suurbritannia kodakondsuse.
Looming
Händel on loonud 40 ooperit, millest kuulsamad on "Rinaldo", " Julius Caesar ", " Orlando ", "Xerxes", "Tamerlan", "Ariodante" ja "Alcina".
Kuigi Händeli ooperid sisaldavad kauneid meloodiaid ning nende karakterikujutus on psühholoogiliselt peen, olid need kaua aega unustuses. Selle põhjuseks on paljus see, et elu viimastel kümnenditel kirjutas Hände“Tulevärgimuusika” esiettekanne toimus Aacheni rahulepingu esimese aastapäeva tähistamisel 1749. aastal .
 Selle avalikku proovi kuulasid 12000 inimest, kes peatasid kolmeks tunniks liikluse. Kuningas nõudis, et teoses oleks palju sõjaväeorkestripille ja poleks viiuleid. Händel oleks peaaegu kuningaga konflikti sattunud, sest tema komponeeris teose keelpillidega. Lõpuks tegi ta süidist puhkpilliversiooni. Teise, keelpillidega versiooni esitas Händel hiljem.
„Avamäng „
„Tulevärgimuusikast“
Itaaliapärane ooper läks Londonis moest. Händelit tabas mitu pankrotti ja ta otsis uusi võimalusi.1730. aastal hakkas ta looma ingliskeelseid oratooriume, millega ta saavutas uue populaarsuse tõusu .
 1751, kui Händel komponeeris „Jeftat“, hakkas kiiresti nõrgenema tema nägemine. Selle kohta kirjutas ta märkuse koori „How  dark , O Lord, are thy decrees“ juurde. Järgmisel aastal tehti talle 3 edutut silmaoperatsiooni ja Händel jäi pimedaks. Siitpeale jätkas ta tegevust dirigendi ja organistina nind redigeeris mõningaid vanu teoseid, ent ei loonud midagi uut juurde. Händel suri 14.04.1759 ja ta maeti tuhandete inimeste osavõtul  Westminster  Abbey’ssetõelise rahvuskangelasena.
Allikad
Dean , Winton (1983) The New Groove Handel . New York : W. W. Norton & Company
Siitan, Toomas (1998) Õhtumaade muusikalugu I. Tallinn: Talmar & Põhi, Avita
Westrup, Jack Allan . Handel : Short Biography . London: Novelle
https://et.wikipedia.org/wiki/Georg_Friedrich_H%C3%A4ndel
Sisukord
Daatumid lk2
Elulugu lk3-6
Halle ja Hamburg lk3-5
Hannover ja London lk6
Looming lk7-8
Allikad lk9