Gendered drinking kokkuvõte tõlge (0)

Erisooliste alkoholi tarbimine: Tähendused ja normid noorte eesti täiskasvanute seas
Uuring näitab, et alkoholi tarbimine on suurenenud nii meeste kui ka naiste seas, nii et sooline lõhe nende vahel on vähenenud, eriti noorte täiskasvanute seas. Uuring baseerub era- ja grupiintervjuudel Eesti noorte täiskasvanutega nii maalt kui linnast. Naiste alkoholi tarbimine on justkui kahekordsete normidega määratletud, kuid mehed eemaldavad end nendest normidest ning arvavad, et näiteks meeste seas viina joomine on OK, sest see on kujutatud juba nõukogude ajast tugeva maskuliinsuse tunnusena.
Alates 1991 aastast, kui Eesti sai taasiseseisvaks, on alkoholi tarbimine, kuni 2008, pidevalt suurenenud. 2004 vähenes, sest Eesti astus Euroopa Liitu ning sealsed regulatsioonid pärssisid seda. Mehed joovad rohkem kui naised, kuigi joomine on märgatavalt suurenenud noorte ja haritumate naiste seas.
See artikkel vaatleb kuidas soolised normid on omavahel ühendatud ning kuidas need tähendused ja normid on reguleerivad seadustatud joomisharjumusi. Ma vaatlen kuidas nerinevad aspektid erinevad sooliselt.
Maskuliinsus ja feminiinsus peaksid olema kultuuri poolt heaks kiidetud ja juhendama inimeste käitumist ja kombeid. West ja Zimmermann (1987, lk 140) on kirjutanud, et sugu ei ole lihtne aspekt kumb kumb on, vaid mida kumbki teeb, korduvalt, suhtlemisel teistega .
Sotsiaalne vaatepunkt soovitab, et seltskondlik alkoholi tarbimine võib sümboolselt väljendada sugu ja samal ajal kui mõtestamine sisaldab eristamist, et naiselikkus on allutatud mehelikkusele. Feminiinsus ja maskuliinsus on väga dünaamilised ja muutuvad ajas, asukohas ja sotsiaalses kontekstis ja oluline on ära tunda, et on palju erinevaid viise olla maskuliinne või feminiinne.
Erinevad feminiinsuse ja makuliinsuse definitsioonid võivad olla seotud erinevate mustritega alkoholi kasutamisel , alkohol ei ole ainult mõjutatud soost, ega mõjust, vaid see on omaette „sugu“.
Naised peavad taluma rohkem sotsiaalset survet oma joomisharjumustes. See ei tule üllatusena, et mehed joovad rohkem kui naised, ja et naistel on joomise läbi enam kaotada – au, häbi, lapsevanemaks olemine. Naiste avalik alkoholijoobes olemine on enamjaolt mõistetud sobimatuks, samas kui avalik joomine on mehelikkuse sümbol, samas naiselikkust sümboliseeritakse kainena kodus. Naised on tavaliselt kõrvale jäetud kange alkoholi tarbimisest, samas kui mehi seostatakse viina ja õlu joomisega. Kange alkoholi tarbimine on olnud maskuliinsuse osa ja on seotud riskide võtmisega, füüsilise vastupidavusega ja agressiooni ja vägivallaga, mis omakorda on traditsioonilise maskuliinsuse osad. Suurtes kogustes joomine on tavaliselt seostatud maskuliinsusega ja joomine on maskuliinsusele oluline. Naised, kes joovad rängalt, paistavad tavaliselt mitte naiselikkult ja on altid seksuaalsuse soovile. Viimaste aegade uuringud näitavad, et naised on samuti rohkem ja kangemat alkoholi jooma hakanud.
Noored skandinaavia naised on hakanud rohkem avalikult jooma, kui tehti seda minevikus. Kuna enam ei peeta avalikus kohas, eriti naisena, joomist ebanaiselikuks, oleks õigem vaielda enam mitmesuguse ja hübriidse joomise üle ja et naised on leppinud traditsioonilise maskuliinse joomisega. Teise uuringu kohaselt Soome naised kellega 1985ndal aastal intervjuu tehti ei pidanud joomist oluliseks, samas kui 2000ndendate naistel on olulisel kohal pidutsemine ja end täis joomine kui eneseväljendamise ja iseseisvuse ja enesekindluse näitamise viis. Kuigi alkoholi tarbimise reeglid on naistele pehmemaks läinud, siis mingid kindlad reeglid siiski veel eksisteerivad. Noored naised peavad oma joomist rohkem kontrollima ja nende joomine on väga tihti, erinevalt meeste joomisest, mitte heaks kiidetud. Topeltstandardid meeste ja naiste joomises on siiani aktuaalsed.
Mehed tavaliselt kasutavad joomist maskuliinsuse näitamiseks ja on samas kasutatav pädevusete vajakajäämise kompenseerimiseks. Samuti on kogu aeg meestele olnud oluline sport.
Me ei tea täpselt kuidas Eesti nõukogude ajal alkoholi tarbimine oli, kuid servatakse, et meeste joomist aktsepteeriti rohkem kui naise joomist.
Gapova (2002) on kirjutanud, et nõukogude ajal meestel oli kehvem tervis ja lühem eluiga ning et nad olid hõivatud enesehävitamisega joomise ja suitsetamise läbi. Tänapäeval on joomine globaalne trend, mida seostatakse pidutsemisega, lõbutsemisega, lõõgastumisega, murede unustamisega ja nädalalõpus sõpradega koos olemisega.
Autor on teinud avatud intervjuusid kokku 19 (10 maal elavate ja 9 linnas elavate inimestega) ja fookusgrupi intervjuusid kokku 7 (nendest 4 maal ja 3 linnas elavate inimestega). Enamus gruppides oli 3 inimest, samas kui suurimas grupis oli 9. Autor tegu vaatlusi erinevates kohtades: baarides, ööklubides ja teistes kohtades kus on võimalik juua.
Erinevates gruppides intervjuusid tehes küsis autor erinevaid küsimusi, näiteks „Mida arvate kas naised ja mehed joovad erinevalt? Kas naised ja mehed jäävad erinevalt purju?“ Samuti palus autor intervjueeritavatel rääkida oma viimastest joomise kogemustest jne.
Ebameeldvalt joobes – see tähendab, et oled kaotanud kontrolli kõikides mõeldavates suundades.
Inimesed muutuvad juues – kes muutub sõbralikumaks, kes ebameeldivamaks. Osad hakkavad rääkima oma saladusi. Joomise kogemusi jagatakse oma sõpradega ning nende abil saavutatakse sotsiaalne kapital .
Eesti kontekstis on meeste ebameeldivalt joobes olemine aktsepteeritavam kui naise ebameeldivas joobeolekus olemine. Ses on osaliselt seepärast nii, et inimesed ei ole väga palju harjunud naisi sellistena avalikult nägema. Kuigi samas mehed on kogu aeg purjus . Mehed ja naised on sarnaselt võrdsed, kuid kui keegi oksendab ja aeleb maas, siis juhul kui see on naine, ei ole see normaalne.
Mõlemad, nii mehed kui ka naised, arvavad, et joomine on mehelik iseärasus. Näha naisterahvast avalikult ja ebameeldivalt joobes peetakse ebanaiselikuks, mis peegeldab selgelt topeltstandardit.
Naisee peaksid olema rohkem korralikud ja hästi käituvad.
Mõned naised peavad joomist end meestega samale pulgale seadmisega. Noored naised rajavad enda identiteeti võisteldes traditsionaalsete mõtete ümberlükkamisega seoses feminiinsusega.
Intervjuu: „Naised suudavad sama palju juua kui mehed. Eile käisin joomas ja jõin kõik mehed laua alla. Ütle veel, et naised ei oska juua. Asi on vaid harjutamises.“
Intervjuu: „Mõned mehed ja naised saavadki sama palju viina juua. Osad hakkavad sama kogusega lihtsalt halvasti käituma, mõned suudavad end talitseda.“
Palju joomine on rohkem aktsepteeritud meeste seas, samas kui nähakse meest purupurjus, siis seda ei peeta mehelikkuseks, vaid kui ta peale mõnda pitsi loobib, peetakse seda nõrkuseks.
Joomisharjumused võivad muutuda nendega kes näiteks kolivad maalt linna. Maha jäävad sõbrad, kes enda eluga edasi ei lähe ning ka nende joomisharjumused jäävad samaks. Maal on ka levinud see, et kui sa kambaga ei joo, siis on sul midagi viga. Linnas on nii, et igaühe enda asi kas ta tahab juua ja kui ta ei taha, siis ei pööra sellele keegi väga palju tähelepanu. Inimesed ei peaks jooma selle pärast, et kusagil on sotsiaalne surve (kui sa meiega ei joo, siis oled argpüks“.
Samuti muutub maskuliinsus kui ka feminiinsus aja ja vanusega, staatuse muutusega, pere loomisega ja karjääri loomisega. Seega muutuvad just need aspektid olulisemaks joomisest.
Intervjuu: „Selline oli elu ülikooli ajal, nädala see joodi. Nüüd ma ei saa seda endale lubada, aega pole selle jaoks. Ma olen ettevõtte omanik. Ma ei saa endale seda lubada. Ma ei ütle, et ma ei joo enam üldse. Joob küll. Saame kokku nädalavahetuseti ja käime saunas vms ja sünnipäevad jne, aga lihtsalt sellist „nädala sees joomist“ enam ei ole. Mul on liiga palju kaotada.“
Töö on ka Eesti meeste esmatähtis, sotsiaalne heakskiit ja maskuliinsus. Mehed on väga tööle-suunatud, kuid isegi naised on väga materialistlikud. Nad on ka, mida Eriksen (1991, p72-73) nimetab „uus mehe tüüp“, karjäärile orienteeritud, ettepoole vaatavad ja kontrollitud, kes ei vaja tugevdada alkoholi tarbimist.
Eestis on olnud alati väga tugev Venemaa mõju alkoholi tarbimisele , nad on olnud naaberriigid ja Nõukogude Liit aastakümneid). Nõukogude kultuuri maskuliinsust kirjeldab kange alkohol ja enesehävitavad tegevused ( suitsetamine ). Venemaad on alati seostatud kange alkoholiga . Joodi selleks, et julgust saada, et naistega suhelda.
Kohad kus juuakse kannavad endaga kaasa erinevaid norme. Kui noored naised rääkisid maal joomiskohtadesse minemisest, tundsid nad, et neid on koheselt märgatud ning mõned neist tundsid, et see võib olla ohuks nende identiteedile.
Intervjuu: „Maal on parem juua, seal on vabam. Seal on võõrad igal pool. Tallinnas ma tunnen nii paljusid inimesi, et kui ma midagi ebasobivat teen, siis keegi tunneb kedagi jne kes räägib kellelegi jne. Linnas pean ette vaatama kuidas ja kuhu astun.“
Intervjuu: „kui naised on purjus, meil näos laiali, see on inetu. Eriti veel kui see on su sõber või pruut . Ja kui keegi tema kohta veel midagi ütleb, siis hakkab eriti piinlik.“
Maal ollakse justkui aega kinni jäänud, ei liiguta edasi. Inimesed (mehed) on agressiivsed ja ei oska tsiviliseeritult käituda. Nad ei aktsepteeri „võõraid“ ning neid „kes näevad teistsugused välja“. On kindlad piirid Meie ja Nende vahel.
Intervjuu: „Aastaid tagasi kui Ines ja Tanel Padar koos olid ja Väike-Maarjas (tüdruku kodukoht ) käisid, julged Padar kohaliku publisse minna. Seal ta sai kohe õllekannuga vastu pead, ta kõva häälega protesteeris selle vastu ning lõpuks tuli politsei kes ütles, et „Poisid, lõpetage see ära…“ Padar viidi EMO-sse haava lappima. Ta oli teistsugune, teistsugused riided, soeng ja selle peale kohalikud ütlesd talle kohe, et ta on „ pede “. Kui sa ei kanna dresse, tosse või nahkjakki, korvpallinokatsit nii, et nokk kokku rullitud, siis võid kindel olla, et saad peksa. See on väikeste kohtade probleem.
Mõnedes väikestes kohtades on joomiskoha omanik kohalik mees, kel on võimu, ning kes saab oma kohas ülemus olla.
Intervjuu: „Igas külas on keegi oluline, õni poeomalik vüi kohalik ärikas. Nad sõidavad ringi „muskelautodega“. Ja kui nad kohalikku baari lähevad, siis seal neil oma „omad toolid “. Kui nad baari astuvad, siis need toolid vabastatake koheselt. Vahel nad karjuvad ja lõhuvad klaase seal baaris , aga neid ei huvita see, sest nad tulevad järgmisel päeval ja maksavad nende eest. See on väga mage .“
Intervjuu: „Kui mul on valida kas minna maale või linna, siis valin linna. Ütleme nii, et seal on väiksem võimalus pahandustesse sattuda.“
Eemaldumist maal olevatest joomiskohtadest ja inimestest saab selgitada linnastumisega . Alates 1991 on toimunud Eestis linnastumine ( majanduslangus ja ärivõimaluste puudumine maakohtades). Jõumängud toimuvad kohalike elanike ja kohalike joomiskohtade vahel, mida võib selgitada sellega, et nad on „välja jäetud“ „päriselust või linna meeste poolt“.
Kokkuvõtteks on Eestil siiani mõjutused nõukogude ajast, kus mehelikkuse norm oli kange alkohol ( viin ) ning suitsetamine. Tänapäeval on hakanud vahe meeste ja naiste vahel väiksemaks jääma, sest naised ei ole enam „kodukanad“ ja isentifitseerivad end pidutsemise ja lõbutsemisega, mille juurde käib ka alkohol. Siiski võttes kõike seda arvesse, siis ei kehti naistele ja meestele samad normid ning selle järeldusena võib öelda, et naistele kehtib topeltnorm.