Friedrich Hayeki vabadusekäsitlus (0)

The Constitution of Liberty
F.A. Hayek
Friedrich Hayek oli kahtlemata möödunud sajandi üks mõjukaimatest liberaalsetest mõtlejatest. 20. sajandi keskpaiku kirjutatud teoses The Constitution of Liberty püüab Hayek taasesitada liberalismi algupärast ja tõelist olemust, mis eeldab riigi sekkumise ja võimupiiride minimaalseks taandamist, et tagada nõnda kõige olulisem poliitiline eesmärk: individuaalne vabadus. Negatiivses võtmes avatavat individuaalset vabadust määratleb Hayek seejuures nimetatud teose avalausetes kui “inimeste säärast olukorda, kus ühtede sunnivõim teiste üle on kärbitud niivõrd, kui see inimühiskonnas üldse võimalik on” (Hayek 2007: 104). Taoline vabadus, mida Hayek oluliseks peab, viitab niisiis üksnes ja ainult indiviidide vahelistele suhetele, ning selle rikkumine seisneb teise isiku vaba tahte teostamise tõkestamises sunnivõimu rakendamisega.
Hayeki põhitähelepanu koondub niisiis esialgu vabaduse tähendusnihetele, eesmärgiga erinevate vabaduse kontseptsioonide välistamise kaudu meenutada, milles vabadus tegelikult seisneb. Nõnda on Hayeki sõnul liiga kergekäeliselt seostatud isikuvabadust poliitiliste vabadustega, mis autori sõnul annavad vaid teatud kujul kollektiivse vabaduse. Niisamuti peab Hayek oluliseks rõhutada nii-öelda „sisemise“ vabaduse erinevust individuaalsest vabadusest, kuna too ei puuduta kõige olulisemat aspekti vabaduse määratlemisel – teise inimese pealesunnitud tahet. Ning viimaks hoiatab Hayek ka totalitaarses retoorikas kasutatava võtte eest, mis võrdsustades individuaalse vabaduse füüsilisega, on sundinud inimesi ohverdama oma tõelist vabadust „vabaduse“ nimel. Nii ka Hayek leiab, et need erinevad vabadused ilmnevad peaasjalikult seal, kus individuaalset vabadust napib: „need on erilised privileegid ja erandid, mida grupid või indiviidid võivad omada, samas kui ülejäänud on rohkemal või vähemal määral mittevabad“ ( Ibid : 107). Säärasel põhjusel on vajalik ka hoiduda vabaduse samastamisest varakusega, mis Hayeki väitel on muuhulgas võimaldanud ekslikule alusele toetudes õigustada rikkuse ümberjagamise ideed. Ta on aga kindlal seisukohal, et vabaduse definitsiooni selguse huvides on oluline, et see oleks nii-öelda väärtusneutraalne - ei sõltuks sellest, kas see on antud viisil ühe või teise isiku jaoks ihaldatav või mitte.
Vabaduse ja mainitud mitmesuguste vabaduste erinevus on Hayeki sõnul säärane, mis eristab olukorda, kus „kõik on lubatud, mis pole keelatud üldiste reeglite poolt“ olukorrast, kus „kõik on keelatud, mis pole spetsiaalselt lubatud“. Siinkohal on Hayek selgesti andnud vabadusele, kui väliste takistuste puudumisele negatiivse määratluse. Keeldudes ja käskudes avalduv sunnivõim on Hayeki kohaselt taunitav peaasjalikult seetõttu, et sunnib inimesi allumatusest tulenevate repressioonide kartuses teenima kellegi teise seatud eesmärke. Ometi on autor kohustatud tõdema, et sunnivõimu rakendamine riigi, kui selle võimuhoova ainsa legitiimse hoidja poolt on indiviidide vabaduste kindlustamise seisukohast möödapääsmatu. Hayek leiab, et selleks ellu kutsutud seadused kaitsevad indiviidide vabadust nii teiste inimeste kui valitsuse omavoli piiravate reeglite kaudu, ning neile alludes ei ole inimene mitte kõrvale kallutatud, vaid juhinduv oma isiklikest sihtidest ning seega tõeliselt vaba. Hayeki käsitluses on vabaduse üheks tahuks allumine sisuliselt kokkuleppeliselt loodud reeglitele, mistõttu olles üldise tahte väljendus, ei saa neid reegleid iseenesest pidada vabaduse kitsendajateks. Teisisõnu, pole seadused Hayeki kohaselt mitte niivõrd inimesi piiravad, kuivõrd loovad impersonaalsete ja kõigile ühtviisi kehtivatena hädavajalikud tingimused individuaalse vabaduse maksimeerimiseks.
Säärane vabadus, millest Hayek kõneleb, ei pruugi tema enese väidetel sugugi olla kõigi poolt ihaldatud eesmärk.. Hayeki kohaselt on tõenäoline, „et leidub inimesi, kes ei väärtusta vabadust sellisel kujul, nagu meie seda käsitleme, kes ei suuda näha, et nad ammutavad suurt kasu sellest, ja kes oleksid valmis sellest loobuma teiste eeliste pälvimiseks“(2007: 357). Siinkohal on vajalik esmalt mõista, et inimesed võivad olla vabad, aga seejuures õnnetud, vaesed, teha vigu ja põrkuda moraalsete dilemmadega. Nii võib aga ka kõige vaesem talupoeg või käsitööline Hayeki näitel olla oluliselt vabam, oluliselt enam oma otsustes sõltumatu ja nõnda enese elu peremees kui mõni ehitustööde või sõjaväe ülemjuhataja seda on. Selles mõttes on vabadus Hayeki kohaselt indiviidi jaoks üks hüve teiste omataoliste kõrval. Heyeki sõnul peab hoopiski kaaluma , kas vabaduse väärtus üldsegi seisneb selle ihaldusväärsuses indiviidi jaoks, kas vabadusest tulenev kasu ühiskonnale pole hoopiski midagi erinevat sellest, mida vabadus igale inimesele eraldi vaadatuna tähendab.
Hayek kirjutab, et inimene peab individuaalset vabadust ihaldatavaks, sest me oleme õppinud, et see pakub võimalusi realiseeruda mitmetel meie elu edendavatel püüdlustel. Inimeste elutegevust saadab vaid üks kindel printsiip - see on teadmatus tuleviku suhtes –, mistõttu jääb meil üle vaid luua soodsaimad tingimused kõikvõimalike õnnelike juhuste ja kokkulangevuste esinemisele. Just põhjusel, et vabadus on vajalik selleks, et jätta ruumi potentsiaalselt kasulikule , progressi toetavale etteennustamatule, tuleb seda indiviididele kindlustada. Hayek kirjutab, et tegelikkuses on „vabadusest saadavad hüved minu jaoks suuresti teiste inimeste vabaduse tulemiks“, mistõttu ei avaldu individuaalse vabaduse väärtus mitte selle kasust seda vahetult kogevale inimesele, vaid selle rollis kaasinimeste üldiste taotluste edendamisel (Hayek 2007: 399). Teisisõnu ei tulene individuaalse vabaduse olulisus mitte iga inimese soovist olla vaba, mistõttu pole oluline teada, millist vabadust üks või teine konkreetne isik parasjagu ihkab, vaid millist vabadust võib kellelegi mistahes ajahetkel vaja minna, et tegutseda ühiskonnale kasulikul viisil. Ja säärases teadmatuses on mõistlik kindlustada igasuguseks sundmatuks tegutsemiseks vajalik vabadus kõigile seda potentsiaalselt kasulikult rakendavatele isikutel, sest nende üksikute isikute omandatud teadmised muutuvad tahes- tahtmata viimaks kättesaadavaks, ja osutuvad sellega kasulikuks kõigile ühiskonnaliikmetele. Ühiskonna üldine progress saab kokkuvõttes võimalikuks just tänu teatud individuaalset vabadust ja privileege nautivate isikute eksperimentide kaudu avastatud uutele teadmistele .
Viimaks on võimalik öelda, et inimelu arengu võtmeks on Hayeki nägemuses üheainsa printsiibi järgmine, milleks on individuaalse vabaduse kindlustamine. Sunnivõim on Hayeki kohaselt väär peaasjalikult seetõttu, et piirates just seda sama tähelepanu keskmes olevat isikute vabadust, takistab see indiviididel panustamast ühiskondlikku hüvangusse. Üldise hüve saavutamist ei toeta liberaalist mõtleja nägemuses mitte riigi karmikäeline poliitika, vaid individuaalse vabaduse ja teatava isikukesksuse austamine, sest just inimestel oma enese huvides tegutseda laskmisega saavutatakse Hayeki sõnul parim tulemus ka ühiskkonna kui terviku seisukohalt. Nõnda on teos The Constitution of Liberty võimaldanud Hayekit analüüsida mitte üksnes tuntud liberalismi ja individualismi eestkõneja, kui pelgalt negatiivse vabaduse manifesteerijana, vaid ka kui utitilitaristliku joonega ideede esitlejana.
Antud essee koostamiseks vajalikud materjalid on võetud kogumikust „Freedom: a philosophical anthology“:
Hayek, F. A. „The Constitution of Liberty“ - Carter , I; Kramer, M.H.; Steiner , H. ( koost . ja toim.) Freedom: a philosophical anthology (Blackwell, 2007)