Franklin Delano Roosevelt essee (0)

Sisukord

Poliitilise karjääri algus ning haigus 3
„Uus kurss “ – lühim tee Valgesse Majja 4
Presidentuur 6
Kokkuvõte 8
Franklin Delano Roosevelt sündis 30. jaanuaril 1882 ning suri 12. aprillil 1945. Ta oli Ameerika 32. president , kes valitses aastatel 1933 – 1945, ainuke president Ühendriikides, kes valiti presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks. Ta oli keskseks figuuriks 20. sajandi maailma sündmustes, juhtides Ameerika Ühendriike ülemaailmse kriisi ajal kui ka maailmasõjas. Alustades oma „esimese saja päeva“ ametiaja algust käivitas Roosevelt väga olulise õigusaktidest ja täitekorraldustest koosneva uue kursi „The New Deal“ – keeruline komplekt programme , mille eesmärk oli majanduskriisi leevendamiseks toota uusi töökohti töötutele, eriti riigisektorilisi, majanduse parandamine ning reform läbi Wall Streeti regulatsioonide, pankade ja transpordi. Selle korraldusega majandus kasvas järsult aastast 1933 kuni 1937, kuid siis vajus sügavasse kriisi.1
Franklin Delano Roosevelt sündis ajal, millal Ameerika peremehed olid progressi kapitalismi sünonüümiks ning selline olukord näis olevat lõpmatu. Hudsoni imelise oru parimad jõe-äärsed maatükid kuulusid kolmeteistkümnele mõisale - igaüks keskmiselt kakssada hektarit suur. Nende hulgas ka Rooseveltide perekonna Hyde Park. Mõisade peremehed elasid korrapärast elu, mis meenutas keskmiste inglise mõisnike oma. Enamuses tegeldi põllumajandusega ning sugugi mitte meelelahutuseks – põllult koristati rikkalikku saaki ning kari oli väga head tõugu. Siiski ei köitnud meespere huvi sellised tühised asjad, sest veidi rohkem kui saja kilomeetri kaugusel lõunas kihas määratu suur New York , kus Wall Streedil otsustati Ameerika saatuse üle. Elu keerles suletud ringis : Franklini isa sõitis tööle Wall Streedile ning tagasi koju Hyde Parki, kus naabriteks olid alati needsamad: Vanderbiltid, Astorid ja Rogersid – ärimaailma koorekiht ja ennekuulmatult rikkad inimesed. 2
Esimestest sammudest peale, mida Franklin suures maailmas tegi, olid vanemad kindlad, et ta kuulub valitud ringkonda - Ameerika ühiskonna eliiti. Lapsepõlves oli Franklin harva koos oma eakaaslastega. Tema elu möödus peamiselt täiskasvanute hulgas. Vend oli temast 28 aastat vanem ja suhtus temasse isalikult, elatunud isa oli poja üle väga uhke. Mees, kes oskas rafineeritult käituda, kelle sügavatest sinistest silmadest ei kadunud sõbralik pilk ja kellel oli alati käepärast viissada kulddollarit, pidi poissi paratamatult veetlema. Ema jumaldas oma poega : ta pidas Franklinist päevikut ning märkis kahekümne aasta jooksul üles pisimadki üksikasjad tema tegude, pea iga sammu ja žesti kohta. Kui Franklin oli umbes seitsme aastane, alustas ema energiliselt tema õpetamisega. Franklinile meeldis ajalugu, ta luges palju ning ema oli see, kes õpetas talle keeli ning seda kuni 14. eluaastani, siis saadeti ta Grotoni põhikooli Massachusettsisse- riigi parimasse erakooli. Roosevelt oli eeskujulik õpilane, olles populaarne nii kaaslaste kui ka õppejõudude seas. 1889. aastal jätkas ta õpinguid Harvardi Ülikoolis, seal hakkas ta huvituma poliitikast ning seetõttu võttis ta eliitprofessoritelt eratunde. Sajandivahetusel astus ta Vabariiklikku Parteisse. Peale Harvardi Ülikooli bakalaureuse kraadi saamist liikus ta edasi Kolumbia Õigusteaduskonda.3

Poliitilise karjääri algus ning haigus

Roosevelti poliitiline karjäär algas, kui kandideeris 1910 . aasta New Yorki senati valimistel Hyde Parki ja Dutchess maakonna alale, see ala ei olnud aastast 1884 valinud ühtegi demokraati. Ta oli New Yorki demokraatide seas väga populaarne ning valiti 1912. aasta valimistel tagasi põllumajanduskommitee eesistujaks. Roosevelt astus 1913. aastal tagasi New Yorki senatist, sest president Woodrow Wilson määras ta mereväe asesekretäriks. Selles ametis arenes temas eluaegne sõltuvus mereväest, ta toetas mereväe üksuste tegevust tulihingelisemalt kui tema ülemus Josephus Daniels. Franklin töötas mereväe laienemise kallal ning asutas Ameerika Ühendriikide Mereväe Reservi , selleks pidas ta läbirääkimisi kongressi juhtide ja teiste valitsusasutustega, et saada vajalik eelarve. 1920. aastal esitas Riiklik Demokraatiline Konvensioon Roosevelti asepresidendi kohale, kuid ta ei saanud sellele kohale, teda alistas Vabariiklane Warren G. Harding. Peale seda naasis Roosevelt New Yorki õigusteaduskonda ning ühines alles asustatud New Yorki Civitan klubiga, kuid mõned kahtlesid, kas ta enam kandideerib mõnele avalikule poliitilisele kohale.4
1921. aasta augustis Cambello saarel puhkusel olles tabas Roosevelti lastehalvatus . Oma elu lõpuni keeldus Roosevelt aksepteerimast fakti, et ta oli ajutiselt halvatud vöökohast allapoole. Ta proovis erinevaid ravimeetodeid, sealhulgas vesiteraapiat ning 1926. aastal ostis tervisekeskuse Warm Springis, kuhu ta asutas vesiteraapia keskuse lastehalvatust põdevatele patsientidele ning mis siiamaani tegutseb. Omal ajal suutis Roosevelt panna uskuma paljusid inimesi, et ta paraneb , mis omakorda oli oluline, sest ta kandideeris poliitikasse uuesti. Olles paigaldanud oma jalgadesse metallist rauad , sundis ta ennast nende abil kõndima lühikesi maid. Ta kasutas ka rattastooli, kuid oli sellega väga ettevaatlik, et teda ei nähtaks ringi sõitmas avalikes kohtades, temast on teadaolevalt ainult kaks pilti, milles võib teda näha ratastoolis istumas. Ühiskonnas on ta kindlasti üks tuntumaid lastehalvatuse üleelajaid.5
Roosevelt siiski säilitas kontakti ning parandas lõhed Demokraatliku Parteiga 1920. aastate jooksul New Yorkis . Ta aitas Alfred E. Smithi 1922. aasta kuberneri valimistel, oli isegi tugev toetaja ning pidas toetuskõnesid Smithi jaoks 1924. ja 1928. aasta demokraatilistes konvensioonides. Kui Smith oli 1928. aasta presidendi valimiste kandidaat, siis vastutasuks palus ta Rooseveltil kandideerida New Yorki kuberneriks, mille ka Roosevelt ühe protsendilise edumaaga vastase ees võitis, kuid Smith seevastu kaotas presidendi valimised. 1930. aasta mais alustas Franklin teiseks ametiajaks kandideerimist. Ta teadis, et selleks, et võita peab tal olema Tammany Hall’i toetus New Yorkis. Tema Vabariiklasest vastane Charles H. Tuttle kasutas Roosevelti suhteid Tammany Hall’iga oma valimistes, süüdistades Roosevelti korruptsioonis, siiski see Charlesil ei õnnestunud nind Roosevelt võitis valimised juba 14 protsendilise edumaaga.6
Roosevelti tugev poolehoid Ühendriikide kõik rahvastatumas osariigis tegid temast kindla demokraatilise partei kandidaadi presidendi valimisteks. Tema vastane Herbert Hoover oli kergelt haavatav, Al Smithi toetasid ainult mõned linna bossid. Roosevelt ehitas üles oma enda rahvusliku koalitsiooni, oma isikliku liidu, mis koosnes ajalehe magnaadist William Randolph Hearstist, Iiri juhist Joseph P. Kennedyst ja California juhist William Gibbs McAdoost, kui ka Texase just John Nance Garner astus üle Roosevelti pooldajaks, siis sellega teenis ta asepresidendiks kandideerimise koha. 1932. Aastal valitigi Roosevelt esimest korda Ameerika Ühendriikide presidendiks.

„Uus kurss“ – lühim tee Valgesse Majja

1930/31 aasta külmal kriisitalvel muutus olukord riigis meeleheitlikuks: töötute hulk lähenes kümnele miljonile ja igaühel neist oli perekond, mis tegi ühtekokku mitukümmend miljonit vaest inimest. Lapsed minestasid koolis nälja tõttu ning mõned meeleheitele viidud lõpetasid oma elu enesetapuga. Ning külg külje kõrval nälgiva Ameerikaga elas teine ühiskond – endiselt kihutasid mööda tänavaid läikivad autod, kauplused tulvil kaupu. Äri muidugi ei õitsenud, kuid varakaid klasse ei rõhunud purustavad raskused.
New Yorki osariigis, kus oli mutusada tuhat töötut, hakkas kuberner F. Roosevelt oma teistkordse ametisseastumise esimesel päeval tegutsema. Ta loobus tavalisest hiilgusest, mis saatis kuberneri valimisi - ilutulestik, plakatid jne. Tseremooniale kulutati tavalisest vähem raha ning kokkuhoitud raha anti üle avalike tööde fondi. 1931 . aasta märtsi lõpul soovitas FDR osariigi seadusandlikul kogul moodustada komisjoni tööpuuduse vastu kindlustamise probleemi uurimiseks, selle tulemusena sadas Rooseveltile kaela süüdistusi sotsialismis.
28. augustil 1931 kogunes New Yorgi osariigi seadusandlik kogu erakorralisele istungjärgule, mille oli kokku kutsunud Franklin ise. Ta avaldas seal mitu kuud hoolikalt ettevalmistatud läkituse, mis sisaldas sotsiaalfilosoofia aluseid, praktilist kogu argumentatsioone, mis põhjendasid reformide vajalikkust . Vajalikkuse põhejndamise keskne küsimus oli: „Mida kujutab enesest riik?“ Roosevelt tegi ettepaneku luua New Yorgi osariigi Ajutine Erakorraline Abistamisvalitsus ja assigneerida selle vajaduseks 20 miljonit dollarit. Vahendeid saadi tulumaksu tõstmise teel 50 protsenti. Roosevelti ettepanekud võeti vastu. Varsti sai ligi 10 protsenti New Yorgi osariigi elanikest TERA (ingl k. Temporary Emergency Relief Administration) poolt toetust, toetus oli küll väike – keskmiselt 23 dollarit perekonna kohta kuus, kuid see päästis näljasurmast, teistes osariikides anti taoliste heategevuslike organisatsioonide poolt vaid 2-3 dollarid perekonna kohta kuus.
Avalikult säilitas Roosevelt siiski teatud salapära, niipea kui jutt läks tema esitamisele presidendi kandidaadiks. Ta oli arukas, ning teatas tollal ajakirjanikele , et ta ei mõtle millegile muule peale kuberneri kohustuste täitmise, ning seda jäid ka väga paljud uskuma. Samal ajal hakkasid kogu riigis nagu nõiakepi toimel tekkima poliitilises elus uued organisatsioonid tema toetuseks , mis tegid kirglikku propagandat.
1932. aasta jaanuari lõpus püüdis Roosevelt vahendaja kaudu veenda W. Hearsti teda toetama . Ta teatas ajalehemagnaadile usalduslikult, et on nüüd igasuguste sidemete vastu Rahvasteliiduga, kuid see tähelepanu ei läinud päris nii nagu plaanitud, sest ajalehemagnaat kirjutas päris tulise artikli, kus soovitas Rooseveltil seda avalikult tunnistada, mitte tal kõrva sosistada. Sellest ei lasknud Roosevelt ennast aga häirida, sest oli käsile võtnud ka „New York Herald Tribune’i“ publitsisti Walter Lippmanni, kes avaldas temast seeria artikleid, väljendades kodanlike liberaalide meeleolusid. 2. veebruaril New Yorkis esinesed vastas Roosevelt Hearstile, kus ta analüüsis kõiki Rahvasteliidu vaatepunkte, positsioonide muutmine põhjustas väikese tormi internatsionalistide ja enam mitte eriti arvukate Wilsoni austajate hulgas, kuid nad ei olnud ohtlikud. Tähtsam oli see, et selle teoga sai ta Heartsi enda poolele.
Niisama edukalt kui kandidaadi ideeline rikastamine arenes ka eeskujulikult korraldatud organisatsiooniline töö. Teda tõotasid konvendil toetada kõige erinevamad parteikaaslased – äärmistest parempoolsetest kuni liberaalideni välja. Valimisvõitlus nõudis aga raha, mida koguti kõikvõimalikest allikatest, isegi Sara Delano (Roosevelti ema) oli sunnitud loovutama oma põhikapitalist 5000 dollarit. 1. juuli õhtul toimunud neljandal hääletamisel valiti Roosevelt 945 häälega presidendikandidaadiks Demokraatliku Partei poolt. Otsus polnud ükshäälne sellepärast, et Smith jäi endale kindlaks ega lubanud talle alluvaid New Yorgi osariigi delegaate konvendiga kaasa minna.
Kuid enne kampaania algust pidi FDR sulgema vana haava - hakkama tegelema Tammany korruptsiooniga. Vabariiklased nõudsid seda poliitilistel motiividel, ausad inimesed kogu riigis nägid seda kuidas kuberner asjaga toime tuleb ning kui tema valitsustegevuseks moraalset ning kõlblikku proovikivi ning selle suutis ta ka teha.

Presidentuur

Roosevelt valiti Ameerika Ühendriikide presidendiks neljal korral. Esimene ametiaeg kestist aastast 1933 kuni 1937. 1929. aastal toimus Wall Streetil börsikrahh, mis pani väga tugeva põntsu nii Ühendriikide kui ka kogu maailma majandusele. Franklin hakkas kiiresti tegutsema, kutsudes kokku kongresse ja istungeid. Kiire tegutsemise tõttu seati juba 1933 sisse uued õigusaktid koondnimega „New Deal“ (Uus Kord). Tänu sellele taastus pangandus . Järgmine probleem oli suur töötus. Selle vastu alustas ta üleriiklikke töötalguid, mis toetas ülivaeseid peresid ja andis lootust helgemale tulevikule. Järgmine samm oli riiklike laenude andmine olulistele firmadele (raudteed, majandusasutused, avalikud asutused)7
Teine ametiaeg kestis aastast 1937-1941. Roosevelti toetus ühiskonnas oli väga suur, ta võitis uued valimised ülekaalukalt peaaegu kõikides osariikides. Küll aga Uue Korra reformidele hakkas tekkima vastupanu keskklassi seas. Demokraatlik Partei hakkas järjest enam tunduma töölisparteina, mis tahtis oluliselt riigi majandusse sekkuda. Vastupanu süvendas ka Rooseveldi ametiühingutevastane hoiak. Selle eredaim näide on, kui Tööstuskomitee hoidis töölisi tehastes streikide ajal kinni. 1937. aastal tabas majandust uus langus, mis küll uuesti poole aastaga jälle üles upitati ning 1938. Aastaks olid ka Uue Korra reformid lõppenud.
Kolmanda ametiaja jooksul, mis kestis aastast 1941 kuni 1945 tema edu vähenes. Valimiste perioodil valiti paljudes tööstusosariikides tema asemele Vabariiklane Wendell Willkie ning seetõttu said Vabariiklased kongressis rohkem kohti. Seda ametiaega domineeris II Maailmasõda Euroopas ja Vaikse Ookeani piirkonnas. Ta alustas tasapisi taasrelvastumisega, kui sellest andsid tugevalt mõista senaator William Borah ning Robert Taft. 1940. aastal oli relvatootmises täiskäik peal, mis omakorda parandas riigi majanduslikku olukorda. Sellel ametiajal korraldasid Jaapani väed Pearl Harbori mereväebaasile üllatusrünnaku, mis sundis Ameerika Ühendriike astuma II Maailmasõtta ning aastal 1941 kuulutas Roosevelt sõja Jaapani vastu ning nad suutsid ka Jaapani II Maailmasõjas alistada.
1944. aastal valiti ta neljandat korda presidendiks. Ta käis 1945. aasta Yalta konverentsil , tegi koostööd Egiptuse kuningaga. 14. veebruaril pidas ta maha ajaloolise koosoleku kuningas Abdulaziziga, Saudi-Araabia asutajaga, see koosolek hoiab endas tähelepanuväärset tähtsust isegi tänapäeva Ühendriikide ning Saudi-Araabia koostöös. Kui ta jõudis tagasi Ühendriikidesse oli rahvas üllatunud, kui vanaks ning nõrgaks nende armastatud president jäänud oli. Oma kõneluse Valges Majas pidas ta toolil istudes. Veel 1945. aasta märtsis avaldas Roosevelt tugevat arvamust Stalini tegudele, kui too rikkus Yalta konverentsil seatud lubadusi. 29. märtsil 1945 läks Roosevelt Warm Springsi puhkama enne tema ettasted ÜRO konverentsil, mida ta väga ootas. 12. aprilli pärastlõunal ta suri insuldi tagajärjel. Peale tema surma kirjutas The New York Timesi toimetus : „100 aasta pärast hakkavad inimesed põlvili tänama jumalat, et Franklin D. Roosevelt oli Valges Majas.“ 8

Kokkuvõte

Roosevelt innustas rahvast tegutsema selle nimel, et elu paremaks läheks. Tema moto oli järgnev: ``Tehke midagi. Kui see toimib, tehke seda veel. Kui aga ei toimi, tehke midagi muud.`` Et suurest majanduskriisist üle saada, tegi ta neli tähtsat reformi. Ta erines eelnevatest Ameerika presidentidest sellega, et sekkus riigi majandusse, mida endised ametis olnud riigipead polnud teinud. Ja tänu sellele pääses Ameerika kriisist suhteliselt valutult, mida poleks aga juhtunud siis, kui ta poleks sekkunud riigi majandusse.
Franklin Delano Roosevelt valitses Ameerika Ühendriike kaksteist aastat, rahvas usaldas oma saatuse koguni neljaks ametiajaks tema kätesse. Ta sündis rikkasse perekonda, elas Ameerika koorekihi keskel Hyde Parkis . Ta oli 20. sajandi maailma sündmuste keskseks figuuriks, juhtides Ameerika Ühendriike ülemaailmse kriisi ajal kui ka maailmasõjas. Tema poliitiline karjäär algas 1910. aastaga, kui ta kandideeris New Yorki Senati valimistel Hyde Parki ja Dutchess maakonna alale, sealt liikus ta karjääriredelil edasi ning president Woodrow Wilson määrast Roosevelti mereväe asesekretäriks, 1920. aasta valimistel ta ihaldatud asepresidendi kohta ei saanud ning tegi avalikust poliitilisest tegevusest mõne aastase pausi. Peale seda sai temast New Yorki kuberner ning sealt edasi algas tema presidendi karjäär.
Ta oli väga arukas mees, tõi Ameerika Ühendriikide majandusse Wall Streeti krahhi ajal helgemaid päevi, juhtis oma riiki maailmasõdade ajal edukalt ning hoolis riigi ühiskonnast tervikuna . Siiski ei olnud tema elu ainult helge, juba 35 aastasena tabas teda lastehalvatus, mille tagajärjel jäi ta mõneks ajaks vöökohast allapoole koguni halvatuks. Sihikindel mees nagu Franklin oli ei lasknud ta ennast sellest muserdada, ta proovis kõikvõimalikke uusi ravivõimalusi oma olukorra parandamiseks ning kuni oma elupäevade lõpuni keelas haigusel oma avalikku poliitilist karjääri takistada. Franklin oli ja on nii Ühendriikide kui ka maailma ajaloos üks fenomenaalsemaid ning armastatumaid presidente, ilma tema uuenduste ja reformideta ei oleks Ühendriigid seal kus nad on praegu ning ei mängiks maailmamajanduses nii olulist rolli.
1 Wikipedia: Franklin Delano Roosevelt [WWW], 11.05.2011
2 N. Jakovlen, „Franklin Delano Roosevelt“
3 N. Jakovlen, „Franklin Delano Roosevelt“
4 Wikipedia: Franklin Delano Roosevelt [WWW], 11.05.2011
5 Wikipedia: Franklin Delano Roosevelt [WWW], 11.05.2011
6 Wikipedia: Franklin Delano Roosevelt [WWW], 11.05.2011
7 Wikipedia: Franklin Delano Roosevelt [WWW], 11.05.2011
8 Wikipedia: Franklin Delano Roosevelt [WWW], 11.05.2011