Fjodor Mihhailovitš Dostohevski (0)

Fjodor Mihhailovitš Dostohevski
(1821-1881)
I
Dostojevski suuruses ja viletsuses oli oma osa saatusel. Igavesti pidi ta ingliga maadlema, igavesti mässama jumala vastu ja igavesti end painutama otsekui Hiiob . Iial ei antud talle kindluselejõudmist, iial lõdvestamist, lakkamatult pidi ta tundma jumalat, kes nuhtles teda, sest armastas teda. Hetkegi ei lastud teda õnnes lõõgastuda, sest tema tee pidid ulatuma lõpmatusse.
Ta loomingus on iga seina, iga inimnäo, iga varjava voldi taga igavene öö ja hiilgab igavene valgus. Ta oli elumärganult ja saatuselt kõigi olemasolude hõim. Surma ja hullumeelsuse, unelma ja põlevselge tõelisuse vahel asub tema maailm. Igal pool ulatub ta isiklik probleem inimkonna lahendamatu probleemini. St. elamist seespoolsusele.
Seespoolse elamuseta pole Dostojevskit olemas. Kui saatus ta kõrgele tõstab, siis üksnes selleks, et teda tõugata veelgi sügavamasse kuristikku, et õpetada talle ekstaasi ja meeleheidet kogu laiust. Iial ei kaitse ta end oma saatuse vastu, iial ei tõsta ta rusikat püsti. Ta tundis saatusliku käe pühadust, oma saatuse traagilisviljakat mõtet. Ta kannatustest võrsub armastus kannatuse vastu.
II
Ta oli vaimustatud inimesest seda mitte välja näidates, olles oma loomust pelglik ja kinnine . Rahahäda sunnib teda astuma sõjaväkke, kuid ka sellega ei suutnud ta ennast kindlustada. Naasnud sõjaväest hakkab tõlkima ja samal ajal kirjutas ta oma esimest romaani pealkirjaga „Vaesed inimesed”. See tõi talle kuulsust üle kogu Venemaa. Üks kriitikutest isegi ütles: „Kas te saate aru, mis te olete üldse loonud?” Ta suutis kirjutada veel ühe romaani, „Valged ööd”. Millel nii suurt menu ei olnud. See jäi ka viimaseks raamatuks, mille ta kirjutas puhtast oma lõbust. Kõik järgnevad raamatud olid juba ette, enne kirjutamist, ära panditud. Siis sekkub aga vahele karm saatus. Ta vahistatakse süüdistatuna vandenõus ja mõistetakse surma mahalaskmise läbi. Kuid mahalaskmine peatatakse ja tema karistus asendatakse nelja aastase sunnitööga Siberis . (neli aastat piiras teda 1500 vaia.). Ainuke raamat, mis oli lubatud, oli piibel ja kaaslasteks oli üks kärnas koer ja murtud tiivaga kotkas. Ta oli oma kuulsuse ja au minatanud. Naasnud Peterburgi, avaldab ta teose „Märkmeid surnud majast” sümbol ja süüdistus,