Fjodor Mihhailovitš Dostohevski (0)

Fjodor Mihhailovitš Dostohevski
(1821-1881)
I
Dostojevski suuruses ja viletsuses oli oma osa saatusel. Igavesti pidi ta ingliga maadlema, igavesti mässama jumala vastu ja igavesti end painutama otsekui Hiiob . Iial ei antud talle kindluselejõudmist, iial lõdvestamist, lakkamatult pidi ta tundma jumalat, kes nuhtles teda, sest armastas teda. Hetkegi ei lastud teda õnnes lõõgastuda, sest tema tee pidid ulatuma lõpmatusse.
Ta loomingus on iga seina, iga inimnäo, iga varjava voldi taga igavene öö ja hiilgab igavene valgus. Ta oli elumärganult ja saatuselt kõigi olemasolude hõim. Surma ja hullumeelsuse, unelma ja põlevselge tõelisuse vahel asub tema maailm. Igal pool ulatub ta isiklik probleem inimkonna lahendamatu probleemini. St. elamist seespoolsusele.
Seespoolse elamuseta pole Dostojevskit olemas. Kui saatus ta kõrgele tõstab, siis üksnes selleks, et teda tõugata veelgi sügavamasse kuristikku, et õpetada talle ekstaasi ja meeleheidet kogu laiust. Iial ei kaitse ta end oma saatuse vastu, iial ei tõsta ta rusikat püsti. Ta tundis saatusliku käe pühadust, oma saatuse traagilisviljakat mõtet. Ta kannatustest võrsub armastus kannatuse vastu.
II
Ta oli vaimustatud inimesest seda mitte välja näidates, olles oma loomust pelglik ja kinnine . Rahahäda sunnib teda astuma sõjaväkke, kuid ka sellega ei suutnud ta ennast kindlustada. Naasnud sõjaväest hakkab tõlkima ja samal ajal kirjutas ta oma esimest romaani pealkirjaga „Vaesed inimesed”. See tõi talle kuulsust üle kogu Venemaa. Üks kriitikutest isegi ütles: „Kas te saate aru, mis te olete üldse loonud?” Ta suutis kirjutada veel ühe romaani, „Valged ööd”. Millel nii suurt menu ei olnud. See jäi ka viimaseks raamatuks, mille ta kirjutas puhtast oma lõbust. Kõik järgnevad raamatud olid juba ette, enne kirjutamist, ära panditud. Siis sekkub aga vahele karm saatus. Ta vahistatakse süüdistatuna vandenõus ja mõistetakse surma mahalaskmise läbi. Kuid mahalaskmine peatatakse ja tema karistus asendatakse nelja aastase sunnitööga Siberis . (neli aastat piiras teda 1500 vaia.). Ainuke raamat, mis oli lubatud, oli piibel ja kaaslasteks oli üks kärnas koer ja murtud tiivaga kotkas. Ta oli oma kuulsuse ja au minatanud. Naasnud Peterburgi, avaldab ta teose „Märkmeid surnud majast” sümbol ja süüdistus, mis laieneb kogu Venemaale, isegi tsaar oli nutnud seda lugedes . Kuid jällegi kuulsuse tipus olles sekkub saatus, tema ajakiri keelatakse ära, sureb tema naine ja sureb ta vend. Kaheperekonna võlad jäävad tema kanda. Seda pinget ei talunud ta enam välja ja põgenes Euroopasse ja oli ka Eestis. Seal piinles vaene mees langetõve küüsis, elas praktiliselt ei millestki , hiljem nimetas, et Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa olid olnud tema jaoks täielik põrgu. Ta ei armastanud neid inimesi, kelle keskel elas, selle pärast, et nad ei olnud venelased . Pagulusaastatel kirjutab ta oma kõige kuulsamad teosed „Kuritöö ja karistus”, „ Idioot ”, „Sortsid” ja „Mängur”. Dostojevski naaseb venemaale 52 aastaselt ja jällegi avaldab ta teose, mis teeb ta päevapealt kuulsaks – „Kirjaniku päevik” ja lõpetab oma testamendi suurromaani „Vennad Karamazovid”. Ta saab selle au osaliseks , et tal lubatakse esineda kõnega Puskini 100 sünniaastapäeval. Pani kõik heldima. Oma peokõnes kuulutas ta oma kõiklunastuse misiooni, kuid sekkub jumal ja võtab Dostojevski enda juurde, 10. veebruaril 1881. sead ühtsust, mida ta peokõnes kuulutas sai teoks matuse ronkkäigus. Tema sarga järel astusid noored vürstid, toretsevad papid , töölised, üliõpilased, ohvitserid, lakeid ja kerjused.
III
Dostojevski ja saatuse vahel käis lakkamatu lahing. Saatus ei andnud teda iial vabaks. Ta mõistis selle läkituse suurust ja leidis igavese õnne alistuses lõpmatutele jõududele. Ta ütles: „Inimesel pole tarvilikumat tunnet, kui võida kummardada Lõpmatu ees.” Kannatus tekitas temas igavest armastust, sellesama kannatuse vastu. Tema piinad ja katsumused olid talle võitudeks, ta pahed tõusudeks ja armastus innustuseks. Ta armastas oma haigust lõpmatult, langetõve. Langetõve hood pakkusid talle nägemusi sellest, mis toimub inimese sees. Ükski psühholoog, enne teda, ei olnud suuteline kirjeldada inimese loomust kirjeldada, nagu tegi sead Dostojevski (esimene psühholoog, kes teda mõistis ja rajas oma koolkonna, oli Freud ja tema õpilane Jang. Freud kirjutas Dostojevski põhjal unenägude kirjeldamise raamatu: „Kuidas mõiste unenägusid”)
„Teie ei aima, Teie, terved, mis võlutunne läbistab langetõbist sekund enne hoogu… Ka kõiki elurõõme ei vahetaks ma selle vastu.”
Langetõve hetkedel olevat ta kontaktis Lõpmatusega. Ning sellest välja tulles suutis ta täpselt kirjeldada, miks inimestega nii juhtub, nagu juhtub. Teine põhjus, miks ta suutis inimese psühholoogiat mõista, oli see, et ta oli kirglik mängur. Ta mängis kire pärast, mitte raha pärast. Dostojevski oli mees, kes püüdis pidevalt astuda üle piiride, üle normide. Sellepärast oligi ta kunstis suur. Ta püüdis kogeda kõike seda, mis normaalsetele inimestele oli keelatud. Talle meeldis sattuda hädaohtu. Ta jumaldas oma süüd kahetsuse pärast. Talle meeldis oma süüd kahetseda ja olla alandlik. Et oma tegelastele anda kohutav reaalsus , pani ta oma tegelased kõlvatusi armastama . Nad sooritasid kuritegusid kire, mitte tagajärje pärast. Ta on ise öelnud, et inimene, kellel puudub kirg , millegi vastu, on kõige alatum inimene. Elada tuleb kirega, mitte naudingute pärast. Sest kirg pakub lõbu nagu loomulike närvide mäng oma haigus. Igast lõbust otsis ta vastandit kahetsust, häbituses süütust ja kuriteos ohtu, sest ta nägi/mõistis kuriteo suurust. Lõbu kannatusest ja kannatusest lõbu.
IV
Kire inimesed ei otsi suhet tõelise eluga, nad püüavad elust välja jõuda, et kogeda Lõpmatust. See pärasttaotlevad nad lõbu. Just sellist, mida tuntakse hingamisel. Nende jaoks ei ole olemas sotsiaalset maailma, vaid ainult kosmiline maailm. Nad püüavad luua enda sisemus enda jaoks uut maailma, kus elab uus ja puhas inimene (laps). Tema tegelased mõistavad maailma vahetult, nagu lapsedki. Nagu lapsedki, ei taha nad seda või toda, vaid kõike ja kohe. Tema tegelastele on kannatus kõige suurem õndsus, selle nimel on nad valmis hülgama oma naise ja isegi ema. Nad mõtlevad ennast haiglaselt üles küttes, et tunda närvide mängu, ja selline haiglaslik mõtlemine pakub neile lõbu/mõnu. Tema tegelased armastavad solvanguid, kui keegi neid solvab, siis see pakub neile tohutut lõbu, tekib märtri uhkus. Tema loosungiks oli: „Ma kannatan, järelikult ma olen.” Ta ütles ,et ainult kannatades saab tõeliselt armastada . Üks tema tegelane küsis teiselt , kes ta tema arvates on? ja too teine vastas, sa oled osake Venemaad, järelikult killuke Jumalast. Nende mõtlemiste tulemuseks pidi olema relv, millega oli võimalik hävitada iseennast , et sünnitada enda see puhas inimene. Kui nad on sattunud hädaohtu, siis tunnevad nad kõrgeimat õnnetunnet, sest õnne ei ole tema arvates tasakaal vaid konflikt ja ainult konflikte tunde/kogedes mõistab inimene eluolemust. Ta ütles, et Jumal ei ole olend vaid Venemaa. Hirmu tundmine teed inimese õnnelikuks, sest ta arvas , et hirmuga saab iseennast seest puhtaks pesta. Ja kui kõik seda suudaksid, siis sünniks ka uus maailm. Tema tegelased tormavad ellu ihast kahetsusse, kuriteost ülestunnistusse, ülestunnistusest ekstaasi. Nende rahutus on nendele piinaks. Nad elavad koguaeg palavikus , krambis. See tekitab kannatusi, kõik kannatused on nende jaoks õndsus. Iga solvang ajab neid mässama. Nad kaeblevad, kuid iga kaeblemine pole enam tõene, sest nad armastavad solvanguid. Tihti hakkavad and provotseerima , et tunda uusi ja uusi kannatusi. Nad teavad, et siin maapeal võib ainult läbi kannatuse tõeliselt armastada . Nad otsivad end ruumita ja ajata olekus. Nendel on tõde rohkem kui vajadus. Nad elevad üheainsa elamuse variante: inimesele inimeses ehk siis abstraktsele inimesele, kes asetseb kaugel kõigi kultuursete kihistuste taga. Nad on isoleeritud muus maailmast ja nad mõtlevad päevad ja ööd läbi iseenda üle. Nad lahkavad oma seisundit . Mõtlevad kõik mõtted üheks mõtteks, mis järel see mõte pöördub nende vastu. Nad tahavad teada, kes nad on. seepärast otsivad nad piiri, langevad tihti looma tasemele ja kõik selleks, et tajuda endas uut inimest. Mida kaugemale nad oma mõtlemisega jõuavad, sead lähemal on nad iseendale , ja mida enam nad tahavad end hävitada, seda rohkem on nad tagasi võidetud. Nende enesehävitus lõhub kesta sisemise inimese ümbert, mis on vaid enese päästmine. Äärmisim tegu kuritöö on tarvilik, et võiks sündida puhtus. Alles siis, kui nad on sünnitanud iseendas puhta inimese, võivad nad astuda tõelisse ühiskonda. See ühiskond ei ole sotsiaalne vaid religioosne, kus pole vaja otsida seltskonda vaid vendlust. Puhastunud inimese hing ei tunne häbi, uhkust , vaenu, põlastust. Ükski kõlvatus ei määri, kuritegu ei hukuta, Jumala ees pole muud kohut kui süüme. Kes on tõene tahtmises, see on lepitatud, sest kes on tõene, on alandlik. St. süüdi pole keegi või on kõik. Keegi ei tohi olla kellegi kohtunik. Igaüks on ainult oma venna vend. Inimesed häbenevad iseendi armastust, sest nad peavad alandlikust nõrkuseks ega aimagi, et see on inimkonna kõige kohutavam relv. Kes tahab sellisesse ühiskonda astuda, peab astuma üle kõikidest piiridest. Nad peavad olema kogenud kõiki nilbusi, olema iseendas kaugel ja iseenda kõrval. Loodus armastab vaid neid, kes uue korra nimel seda korda rikuvad. Igasugusid piire rikutakse armastusest. Armastus ei ole õnneseisund ega tasakaal, vaid kõrgenenud sisemine konflikt – seega kannatusseisund. Nad ei taha armastada samal määral, nagu neid armastatakse. Igaüks tahab neist armastada ja olla samaaegu olla ohver. See, kes rohkem annab; see, kes vähem vastu saab; selles peitub armastuse võlu. Armastus ise muutub selles ägamiseks, piinaks, võitluseks. Nad tahavad, et nende üle naerdakse, et neid põlatakse, sest ainult siis on nad need, kes annavad lõpmatult ja selle eest midagi ei nõua. Siis on ainult armastus vaenud ja vaen nii armastuse moodi. Ta lähtus antiikaja traditsioonist, kus inimsaatuse mõtteks ja suuruseks polnud naise omaks võtmine vaid vastuseis maailmale ja jumalatele. (Tema üks tegelane küsib teiselt, kas armastad jumalat, ei venemaad). Jumal on talle igirahutuse printsiibiks. Jumal pole olend vaid seisund.
„Jumal on mulle sellepärast vajalik, et ta on ainus olevus , keda võib alati armastada…”
Jumala piinast peab saama jumala rõõm. St. õnne kannatades. Ta jõudis välja „puhta lapseni”, st, et inimene peab kannatades enda sees sünnitama iseendale enda sisse jääva lapse, ainult nii on maailm mõistetav, selge ja hea. Oma teostega annab ta mõista selle puhta olemise valemi: elu tuleb armastada rohkem kui elumõtet.