Filosoofia, loogika ja normid (1)

Filosoofia ei tohi mingil viisil sekkuda tegelikku keelekasutusse, lõpuks võib ta seda ainult kirjeldada. Filosoofia lihtsalt asetab kõik meie ette ning ei seleta ega tuleta midagi. Ta jätab kõik nagu on.
Wittgenstein , Filosoofilised uurimused
124a, 126a, 124c.
Filosoofid on maailma mitmeti tõlgitsenud, kuid asi seisneb selles, et seda muuta.
Marx , Saksa ideoloogia,
Teesid Feuerbachi kohta, 11.
Loogikute üheks peamiseks uurimisaineks on traditsiooniliselt olnud n-ö loogilise tõesuse mitmesugused valdkonnad.
Kõige iidsem ja kõige tuntum näide on Aristotelese süllogismiteooria. Räägime sellest mõne sõna.
Süllogism Aristotelese mõttes on näiteks järgmine lause: „Kui kõik eurooplased on valgenahalised ja mõned eurooplased on muhameedlased , siis mõned valgenahalised on muhameedlased.“
Süllogism on kui-siis lause. Kui-lause koosneb omakorda kahest lausest, nimelt „kõik eurooplased on valgenahalised“ ja „mõned eurooplased on muhameedlased“, ning laused on omavahel ühendatud sõnaga „ja“. Neid lauseid nimetatakse eeldusteks. Siis-lauset nimetatakse järelduseks.
Süllogismis esinevad sõnad võib jaotada kaheks rühmaks. Esimene rühm koosneb sõnadest, mida saab asendada teiste sõnadega, mõjutamata süllogismiga väljendatud propositsiooni tõesust. Neid sõnu me nimetame muutujasõnadeks. On selge, et meie näites on muutujateks sõnad „eurooplased“, „valgenahalised“ ja „muhameedlased“. Me oleks võinud öelda ka nii: „Kui kõik x on y ja mõned x on z, siis mõned y on z,“ jättes seejuures mainimata, mida x, y ja z tähendavad.
Teine rühm koosneb sõnadest, mida on võimatu asendada teiste sõnadega, mõjutamata süllogismiga väljendatud propositsiooni tõesust. Neid sõnu me nimetame (loogilisteks) konstantideks. Meie näites on konstantideks sõnad „kui-siis“, „kõik“, „on“, „ja“ ning „mõned“.
Me ütleme, et muutujad annavad süllogismile sisu ja konstandid vormi. Et süllogism väljendab tõest propositsiooni olenemata muutujate tähendusest, siis me ütleme, et süllogism väljendab tõde oma vormi tõttu ning oma sisust sõltumata.
Tõesuse suhtes käitub süllogism ise teistmoodi kui tema eeldused ja järeldus. Kas on tõene või väär, et kõik x on y, see sõltub oluliselt sellest, mida x ja y tähendavad. Nii et erinevalt süllogismist väljendavad eeldused ja järeldus tõde või ebatõde [falsehood] oma sisu, mitte vormi tõttu.
Tõesuse, vormi ja sisu kohta öeldu on ülekantav kõigile kehtivatele süllogismidele Aristotelese mõttes.
Lause kohta, mis väljendab tõde oma vormi tõttu ning oma sisust sõltumata, me ütleme, et ta väljendab formaalset ehk loogilist tõde.