Olga Dalton, 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 1 ,,Kes mõtleb abstraktselt?" Igaüks meist mõtleb aeg-ajalt abstraktselt, kuigi keegi seda ei tunnista, kuna abstraktset mõtlemist peetakse pinnapealseks ning lihtsaks. Hegel püüab näidata, et tegelikult pole midagi kergemat kui mõelda abstraktselt ning mida vähem haritud on inimene, seda rohkem kasutab ta just abstraktset mõtlemist. Tegelik raskus seisneb selles, et mõelda abstraktsioonide abil konkreetselt: abstraktne ja konkreetne mõtlemine ei välista teineteist, vaid tegemist on üksteise eri vormidega. · Selle asemel, et abstraktsuse mõistesse süveneda ja seda uurida, püüab inimene seda lihtsalt vältida või eirata
ma solvasin teda kuidagi? Kas ma ei abistanud teda millegagi?) ning unustan lakoonilised põhjused, näiteks bussist maha jäämise või telefoni aku tühjenemise. 4) Kui me kellelegi midagi seletame, peame pidevalt valima, kas kasutada abstraktset või konkreetset kõnelemisviisi. Et me ei oska alati täiuslikult vahet teha, mis on abstraktne, mis konkreetne, ei julgegi me tunnistada, et neist esimest pidevalt kasutame. Seega, isegi kui me ei mõtle abstraktselt, saame väita, et me seda siiski teeme, sest tõlgendusvõimalusi on alati rohkem kui üks ning see, mida meie mõtleme (ja ütleme), ei pruugi kellegi teise mõttemaailmas sama tõlgendust leida. Seetõttu väldimegi instinktiivselt selliseid olukordi, kus on võimalik valestimõistmine. 5) Temale näib abstraktse mõtlemise õpetamine mõttetu, kuna see tuleb inimesel juba loomupäraselt välja, kellel paremini, kellel halvemini. Kõik muu on liigne. Vastavalt oma
Kõik kommentaarid