„Kes mõtleb abstraktselt?“ (0)

Bruno Meder , 120636IAPB, Filosoofia kodutöö nr 1
27.10.2012/Neljapäev/10:00
„Kes mõtleb abstraktselt?“
Põhiidee: On vaid näiline, et abstraktne mõtlemine kujutab inimestele midagi liht-labaselt arusaadavat. Inimene on loomult uhke ja ei suuda teadmatusega leppida ning hoiab aukartlikult kõrvale millegi eest, mida ta ei suuda kontrollida.
Artikli kokkuvõte-analüüs:

• Autor viitab , et abstraktsus on inimesele midagi kõrget , suurejoonelist, aukartust tekitav.
  
• Abstraktsusest rääkimine ja selle mõistmine käib inimestele üle jõu (kuigi nad ei tunnista seda), sellepärast üritavad nad seda ka iga hinna eest vältida.
  
• Abstraktne mõtlemine toob seltkonnas ainult negatiivset vastukaja; teema algataja üritab tähtsusetut seletades tähtsaks saada.
  
• Kuna korralik ja endast lugupidav inimene ei räägi abstraktsusest, siis tekib küsimus: kes on see, kes mõtleb abstraktselt? Haritud seltskonna jaoks on see liiga lihtne ja madal. Järelikult jääb üle harimatu inimene.
  
• Abstraktsuse esinemine sõltub erinevatest vaatenurkadest, mida rõhutas autori näide mõrtsukast. Miski, mis tundub ühele inimesele abstraktne, võib teisele olla jällegi midagi väga konkreetset.
  
• Mõrtsuka näites selgus, kuidas abstraktsus ja konkreetsus võivad omavahel põimuda: näiteks, kuidas konkreetsest järeldustest jõuti abstraktse tulemuseni või kuidas abstraktne mõtlemine summutas täielikult konkreetse mõtlemise. Varieerumine toimus siiski läbi erinevate emotsioonide ja vaatevinklite.
  
• Turunaise näites oli samuti näha, kuidas abstraktne mõtlemine hakkas inimese konkreetset mõtlemist piirama ning inimesest sai oma kinnisidee ohver.
  
• Autori väide, et abstrakstset mõtlemist leidub enam harimatute seas sai kinnitust ka autori elulistest näidetest mõrtsukast ja turunaisest.
  
• Inimene ei suuda kontrollida oma emotsioone ning samuti abstraktset mõtlemist.
  

„Kostmine küsimusele: mis on valgustus ?“
Põhiidee: Inimesed on n.ö. omasüülises alaealisuses, mis tähendab, et neil puudub iseseisev otustamis-ja mõtlemisoskus. Seetõttu lasevad nad ennast võimul ja religioonil masinlikult juhtida. Iseseisva arengu tarbeks on vaja inimestel täielikku vabadust: oma mõituse igas suhtes avalik tarvitus . Kodanikuvabadused ja inimeste mitte keelamine tooksid kaasa inimeste isikliku vaimse kasvu ning seeläbi saaksid rikkamaks ka ühiskond ja valitsus.
Vastused küsimustele:

Kaks tegurit, mille tõttu inimene viibib valgustamata seisundis on laiskus ja argus. Laiskuse puhul on tegemist iseteadliku mugavusega, mis kaasneb isiklikku ostustusvõimet omamata ning lastes ennast juhtida. Argus on aga see, mis ei luba mingisugust isetegevust rõhujate-juhtide-valitsejate ees.

Kui oma pead pole varem kasutatud, siis milleks nüüd või hiljem? Inimene kes proovib ise mõelda, aga samas on arg, kardab teha vigu, kardab ebaõnnestuda ning pelgab ka üldsuse kriitikat.

Enamikku inimesi takistab alaealisusest välja rabeleda ja kindlal sammul edasi astuda see, et tema harjumuspärane laisk , passiivne ja arg käitumine on saanud talle peaaegu loomuomaseks. Pealegi ollakse esialgu võimetud tegema, midagi sellist, mida pole varem eales tehtud.

Valgustuse tingimusteks on täielik vabadus mõelda oma peaga. Revolutsiooni teel pole valgustatus saavutatav, sest selle tulemusena vahetub ainult üks võim teisega ning ühiskonna vaimsuse muutmine pole garanteeritud - just seetõttu sobiksid valgustuseks vaid mõtlemisviisi reformid .

Mõistuse avalik tarvitus põhineb sellel, et inimene esindab vabalt oma enda tõekspidamisi ja mõtteid. Eratarvitus tähendab, et inimene on määratud õpetlase rolli kuskil tsiviilametis või teenistuskohas ning peab esindama sealseid ettekirjutatud arvamusi . Nende erinevus peitub selles, et esimesel juhul on isisklik arvamusvabadus, aga eratarvituse pugul mitte.

Autor tõi välja, kuidas religioon ja võim piiravad valgustamist ning tekst rõhutab, et see on täielikult vastuvõetmatu, kuna häiritakse kodanikuvabadust ning pärsitakse inimkonna arengut.

Eriti tähtis on valgustuse soodustamine religioonis, sest antud ajal mängis usk inimeste elus suurt rolli. Ühiskonna normid rajanesid religiooninormidel ning usk oli iga inimese igaüäeva elu lahutamatu osa. Valgustada inimesi läbi religiooni oleks olnud kõige tõhusam viis valgustusideid levitada.