maismaaloomad, imetajad. 8. Loomade moone (metamorfoos): milleks ja kuidas? Vastsete näiteid mere- ja maismaaloomadel. Täis- ja vaegmoone putukatel. 9. Sümbioosi vormid: parasitism, kooselu (kommensalism) ja vastastikku kasulik kooselu (mutualism): näiteid võimalikult Eesti vetest. 10. Käsnad (Porifera): koht süsteemis, nende ehitus võrreldes ainuõõssetega ja kaelusviburloomadega, põhirühmad, näiteid. 11. Magevee käsnad (Porifera), eriti Eesti faunas: näiteid, nende ehitus ja eluviis. 12. Ainuõõssed (Coelenterata, Radiata): koht süsteemis, ehitus võrreldes käsnade ja kahekülgsetega, põhirühmad, näiteid. 13. Magevee ainuõõssed (Coelenterata, Radiata), eriti Eesti faunas: näiteid, nende ehitus ja eluviis. 14. Placozoa ja Mesozoa: mis rühmad need on, nende oletatav koht süsteemis ja lühike iseloomustus. 15. Kiirloomade (Radiata) ja kahekülgsete (Bilateria) ehituse võrdlus; kummagi näiteid. 16
inimeste kujutlusile ürgmetsast, niisama puutumatud laane-, palu- ja rabametsad jätavad aga vähem "ürgse" mulje. Laanes on alusmets hõre ja liigivaene. Rohurindes on tunnusliikideks laanelill, leseleht, jänesekapsas, sõnajalgadest laane-sõnajalg, sammaldest laanik. Väga omapärane taimkate on kujunenud Agusalu rabas, kus griivadel kasvavad nõmmemännikud ja nende vahele jäävad rabakooslused moodustavad viirulise mustri. Alutaguse faunas meenutavad taigat juhuslike tulnukatena registreeritud taigale iseloomulikud liigid: ahm ehk kaljukass, laanenäär ja habekakk. Alutaguse suurtele metsaaladele on iseloomulik ka lendorava esinemine ja karude rohkus. Suhteliselt arvukalt pesitseb siin kalju- ja merikotkast. Suurem osa umbes 40 paarist Eestis pesitsevaist kalakotkaist on koondunud Alutagusele. 3 Vetevõrk
LENDORAV Lendorav on näriliste seltsi, lendoravlaste sugukonda kuuluv pisiimetaja. Ta on Eesti faunas ainuke lendorava perekonna esindaja.] Lendorav on Eestis oma areaali läänepiiril, levilaks on Virumaa metsad. Lendorav on öise eluviisiga ning vajab ellu jäämiseks vanu metsi. Ta on Eestis I kategooria kaitsealune liik. Levila Lendorava areaal asub kogu Põhja-Euraasia sega- ja lehtmetsavööndis. Alates Lääne-Soomest ja Baltimaadest, läbi Siberi ja Vaikse ookeani rannikuni. Eestis on lendorav oma levila läänepiiril ning peamine levila
näiteks maod, laululinnud, konnad, rotid, hiired ning taimedest rohttaimed hakkasid kiiresti levima just Neogeenis. Ka esimesed inimese eellased ilmusid Miotseeni lõpus. 3) Kvatenaar (1,81 miljonit aastat tagasi) Paleoklimaatiliselt jagatakse Kvaternaar kaheks - Pleistotseeniks ja Holotseeniks. Ajastule on iseloomulik mandrijäätumus (jääaeg), mis oli eriti ulatuslik põhjapoolkeral. Pleistotseeni organismid ei erinenud oluliselt nüüdisaegsest, aga selgroogsete faunas oli Pleistotseeni alguses veel rohkesti Neogeeni loomi (näiteks mõõkhambuline tiiger, hipparion), kes elasid koos Kvaternaarile eriomaste liikidega. Paljud karmi kliimaga kohastunud liigid (näiteks mammut, karvane ninasarvik) on tänapäevaks välja surnud. Keskaegkond ehk Mesosoikum Mesosoikum ehk Keskaegkond oli eelviimane geoloogiline aegkond; algas
tunnused: 1. mereline asend Läänemere rannikul (vastu Fennoskandia kristalset kilpi); 2. vanema paleosoikumi setete esinemine pealiskorras; 3. kvaternaarsete jäätumiste ning Läänemere veepinna kõikumiste tähtis osa pinnamoe kujunemisel; 4. paras-jahe niiske merelise ilmega kliima; 5. järvede, jõgede ja soode rohkus (positiivse veebilansiga ala); 6. segametsade vööndile omane mullastik, taimestik ja taimkate, samuti loomastik (flooras ja faunas esineb võrdlemisi palju lääne päritoluga liike); 7. inimtegevuse oluline mõju nüüdismaastike kujunemisel. Raukas, A., Teedumäe, A. (eds). 1997. Geology and Mineral Resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn. 436 pp. Photo 62. Lammasmägi Hill near Kunda. About 8500 years ago its surroundings were inhabited by hunters and fishers who lived in small clan communities and gave a name to the well-known Mesolithic Kunda Culture. Photo by G. Baranov.
üldjoontes tänapäevastega Hakkasid levima paljud taime- ja loomaliigid nagu näiteks maod, laululinnud, konnad, rotid, hiired ning taimedest rohttaimed Esimesed inimese eellased ilmusid Miotseeni lõpus Kvaternaar(1,806-) Nüüdisajal jätkuv geoloogiline ajastu Ajastule on iseloomulik mandrijäätumus (jääaeg), mis oli eriti ulatuslik põhjapoolkeral Pleistotseeni organismid ei erinenud oluliselt nüüdisaegsest, aga selgroogsete faunas oli Pleistotseeni alguses veel rohkesti Neogeeni loomi (näiteks mõõkhambuline tiiger, hipparion), kes elasid koos Kvaternaarile eriomaste liikidega. Paljud karmi kliimaga kohastunud liigid (näiteks mammut, karvane ninasarvik) on tänapäevaks välja surnud Kasutatud materjalid http://www.ut.ee/BGGM/index http://www.miksike.ee/docs/elehed/7klass/5geoloogia/7-5-11-1. htm Bioloogia gümnaasiumile 2. osa 4. kursus' http://en.wikipedia.org/wiki/Earth http://eps.berkeley.
Ülekarjatamine · Ülekarjatamine tekitab erosiooni, eelkõige mägistel aladel. · Liiga intensiivne karjatamine mõjutab taimekoosluse toitainetsüklit ja see viib enamasti mullaviljakuse languseni, aga ka veestressi puhverdamise võime vähenemiseni. · Tallamisest tingitud pinnase paakumise tõttu kannatab mullaelustik. · Valikulise söömise ja tallamise tõttu muutub taimestiku koosseis. · Taimestiku muutumisele järgnevad muutused ka kohalikus faunas ja näriliste hulgas. · Taimetoiduliste loomade koosluse muutumine mõjutab ka lihasööjaid ja nii, kaskaadidena üle erinevate troofiliste tasemete, kogu elustikku. Ülekarjatamine - kõrbestumine Kuivades piirkondades ohustab karjamaid ülekarjatamine. Näljased kitsed akaatsia kallal.
Poegi on tavaliselt 2-3. Lendoravad elavad 5-6 aastaseks. Kodupiirkonna suurus erineb sooti oluliselt. Keskmine kodupiirkond on isastel 57.8 ± 33.8 ha ja emastel 7.5 ± 6.5 ha. Emaste kodupiirkonnad ei kattu, isaste kodupiirkond hõlmab aga sageli mitme emase oma. Isased võivad sageli okupeerida sama pesa. Askeldavad pesast umbes 50 m raadiuses. Juveniilid disperseeruvad hilissuvel kodust umbes 2 km kaugusele. Mõned isendid, eriti emased võivad levida ka kuni 8 km kaugusele. Maailma faunas tuntakse 36 liiki lendoravaid 13 perekonnast. Nad on levinud Põhja-, osalt ka Kesk-Ameerikas, Kirde-Euroopas, Põhja-, Ida- ja Lõuna-Aasias. Meil leidub sellest sugukonnast ainult üht liiki oravaid harilik lendorav. See on oravast pisut väiksem näriline. Tema tüvepikkus on 14-21 cm, kahara saba pikkus kuni 14 cm. Selja pealt helehall pruunika varjundiga, kõhu alt valkjas. Puhashall talvekarv on eriti kohev ja siidjas.
– Paljud putukaliigid on resistentsed mitmele mürgile. – Paljud umbrohud on muutunud resistentseks nende tõrjel kasutatavate herbitsiidide suhtes. Ülekarjatamine viib kõrbete laienemisele Liiga intensiivne karjatamine mõjutab taimekoosluse toitainetsüklit ja see viib enamasti mullaviljakuse languseni. Valikulise söömise ja tallamise tõttu muutub taimestiku koosseis. Taimestiku muutumisele järgnevad muutused ka kohalikus faunas ja näriliste hulgas. Kui pinnast kaitsev taimkate on hävitatud, hakkab tuul liivasid liigutama, tekib erosioon. Igal aastal muutub hulgaliselt põllumajanduslikku maad kõrbeks just ülekarjatamise tõttu. Kariloomade arvukus on tohutult suurenenud, kuid karjamaade pindala aina väheneb. http://www.hardrainproject.com/hrpl?n=4507 http://www.rolexawards.com/en/the-laureates/claudiafeh-the-project.jsp Põllumajandusega seotud probleemid maailmajagudes
hakkasid kiiresti levima just Neogeenis. Ilmusid esimesed inimese eellased. KVATERNAAR (algas 1,81 miljonit aastat tagasi) Ajastule on iseloomulik jääaeg, mis oli eriti ulatuslik põhjapoolkeral. Kvaternaari kliima on perioodiliselt muutunud, jääajad on vaheldunud jäävaheaegadega. Perioodilised kliimamuutused on suuresti mõjutanud maailmamere taset, kõikumine on ulatunud kuni 200 meetrini. Pleistotseeni organismid ei erinenud oluliselt nüüdisaegsest, aga selgroogsete faunas oli Pleistotseeni alguses veel rohkesti Neogeeni loomi (näiteks mõõkhambuline tiiger, hipparion), kes elasid koos Kvaternaarile eriomaste liikidega. Paljud karmi kliimaga kohastunud liigid (näiteks mammut, karvane ninasarvik) on tänapäevaks välja surnud.
(Mäger, 1994). Niitudel ja viljapõldudel võib kuulda rukkirääku (Crex crex). Rukkirääk ilmub meile siis, kui rukis on mehele põlvini.( (Mäger, 1994). Roostikurikastel järvedel, merelahtedel ja suurte jõgede koolmeil võime kohata vesikana (Fulica atra), kes on hea ujuja ning sukelduja, millele vastavalt tal on hõlmiklestadega varbad. Vesikana tõuseb lendu pika pladistava hoojooksu järel mööda veepinda (Mäger, 1994). Meie faunas on kurglased esindatud ühe liigiga - sookurega (Grus grus), kes on suuremate soode ja põõsas- ning lagerabade asukas. Lendab rivis kolmnurkse ahelikuna. Eestis on lauk üldlevinud ja arvukas haudelind, kes pesitseb taimerikurikastel merelahtedel, järvedel ning suurte jõgede koolmeil. Väikehuik (Porzana parva) on Eestis haruldane haudelind, keda on kohatud pesitsemas Matsalu lahe, Pihkva järve, Lämmijärve ning veel mõne väiksema järve ääres. (Mäger, 1994). 12 2. 3
) suvehaljad puhmad (sinikas, mustikas) 4.) puud , 5.) kitsalehelised rohttaimed (tupp-villpea, rabajänesvill, rabakas jt.), 6.) laialehelised rohttaimed (rabamurakas), 7.) putuktoidulised taimed (huulheinad), 8). pärislehtsamblad (raba-karusammal, palusammal jt.), 9.) maksasamblad, 10.) samblikud 11.) vetikad ja 12.) seened. (Valk, 1988: 94- 96, 138) Soode loomastik ja linnustik Madal- ja siirdesoode loomastik ja linnustik Meie faunas ei leidu ühtki imetajat, kes elutseks ainuüksi madal- või siirdesoos. Meie madalsoode linnustik on üsna liigirikkas. Arvukalt leidub tetresid, rukkirääke, metskiure, tikutajaid, pruunselg- põõsalinde ja kadakatäkse. Siirdesood on üldiselt linnuvaesed. Enamasti leidub seal tetresid, metskiure, metsvinte ja kägusid. Roomajaid leidub vähe, harva võib kohata arusisalikku, rästikut ja mõnikord ka vaskussi. Kahepaikseist elab kõikjal soodes rohukonn, üsna sageli rabakonn
Suurimad potentsiaalsed keskkonnamõjud, mis tulenevad nõrgveest on põhja- ja pinnavee saastumine. Põhjavee saastumise risk on suure tõenäosusega peaaegu kõigis vanemates prügilates, sest enamus prügilaid ehitati siis ilma projekteeritud kraavide ja nõrgvete kogumissüsteemideta. Pinnavee saastamine nõrgvete poolt on samuti leidnud kirjanduses märkimist. Suurimad potentsiaalsed keskkonnamõjud prügila nõrgvete sattumisel pinnavette on hapniku eraldumine veekogust, muutused faunas ja flooras ning ammoniaagi mürgitus. Pärast prügila sulgemist jätkub seal rida bioloogilisi ja keemilisi reaktsioone. On kindlaks tehtud, et prügilad läbivad vähemalt neli lagunemise faasi: 1) algse aeroobse faasi 2) anaeroobse happelise faasi 3) algse metaankäärimise faasi 4) stabiliseeriva metaankäärimise faasi. Kui jäätmed on väga hästi lagundatavad, siis hapniku difusioon prügilasse võib ületada mikroobide hapniku tarbe
Paleoklimaatiliselt jagatakse Kvaternaar kaheks - Pleistotseeniks ja Holotseeniks. Ajastule on iseloomulik mandrijäätumus (jääaeg), mis oli eriti ulatuslik põhjapoolkeral. Kvaternaari kliima on perioodiliselt muutunud, jääajad on vaheldunud jäävaheaegadega. Perioodilised kliimamuutused on suuresti mõjutanud maailmamere taset, kõikumine on ulatunud kuni 200 meetrini. Pleistotseeni organismid ei erinenud oluliselt nüüdisaegsest, aga selgroogsete faunas oli Pleistotseeni alguses veel rohkesti Neogeeni loomi (näiteks mõõkhambuline tiiger, hipparion), kes elasid koos Kvaternaarile eriomaste liikidega. Paljud karmi kliimaga kohastunud liigid (näiteks mammut, karvane ninasarvik) on tänapäevaks välja surnud. Homo erectus ehk püstine inimene Homo sapiens ehk tark inimene Kasutatud materjalid http://www.ut.ee/BGGM/index http://www.miksike.ee/docs/elehed/7klass/5geoloogia/7-5-11-1. htm Bioloogia gümnaasiumile 2. osa 4
Talvitub nukk. Meie kliimas ei suuda see liik kahjuks talve üle elada. (Viidalepp, Remm 1996: 204) Eelmisel aastal leidis minu isa vaid ühe isendi 1. oktoobril lutsernil toitumas. 5 Reseedaliblikas lutsernil nektarit imemas 31.08.2013. 2.3. Ruuge- võiliblikas (Colias crocea) Võiliblikate perekonna liigid elavad enamasti stepis mõned liigid ka tundras ja mägedes. Eriti palju on neid Taga- Kaukaasia ja Kesk- Aasia faunas kus nad koonduvad mägisteppide ja subalpiinsete niitude kõrgusvööndisse ning levivad pikki mäeaehelikke üsna Aasia südamesse. Euroopas on leitud 13 liiki võiliblikaid. Eestisse rändavad nad harva ja võivad siin tekitada kohaliku populatsiooni suve teisel poolel juuli lõpust augusti keskpaigani. Eestis esinevad isendid võivad olla röövikuna elanud Lõuna- Ukrainas, Ungaris või veelgi kaugemal lõuna pool. Ruuge-
mereline asend Läänemere rannikul (vastu Fennoskandia kristalset kilpi); vanema paleosoikumi setete esinemine pealiskorras; kvaternaarsete jäätumiste ning Läänemere veepinna kõikumiste tähtis osa pinnamoe kujunemisel; paras-jahe niiske merelise ilmega kliima; järvede, jõgede ja soode rohkus (positiivse veebilansiga ala); segametsade vööndile omane mullastik, taimestik ja taimkate, samuti loomastik (flooras ja faunas esineb võrdlemisi palju lääne päritoluga liike); inimtegevuse oluline mõju nüüdismaastike kujunemisel. 3. Iseloomusta Eestis levinud pinnakatte setteid (pinnakatte setete liigitus tekke järgi, sisestruktuur, kasutamine, levimus Eestis jne). Liustikutekkelised setted Näiteks Eesti peamine ehitusalus ja muldade lähtekivim on moreen, mis Lõuna-Eestis on enamasti punakaspruuni värvusega.
Epiteelis ka lihaskiududega rakke, näärme- ja närvirakke, kõrverakke, sugurakke. Viburloomade ehitus: iseloomulik viburi (liikumisorgan) olemasolu; püsiv kehakuju, mis on tingitud ektoplasma välisest kihist moodustunud pelliikulast. Mõned viburloomad, kelle pelliikula on väga õhuke, võivad ka oma kehakuju muuta. Olemas üks v mitu tuuma. Käsnade näited: Tavaline pesukäsn (Spongia officinalis), klaaskäsn, sarvkäsnalised jne. 13. Magevee käsnad (Porifera), eriti Eesti faunas: näiteid, nende ehitus ja eluviis Mageveekäsnad: järvekäsn (Euspongilla lacustris), jõekäsn (Ephydatia fluviatilis ); järvekäsn võib esineda nii põõsasja kui ka koorikutaolise vormina; elavad kinnitunult (nt roovartele, kividele jne); käsna pinnal okised (lubjast), mesoglöas lisaks sarvainest niitide võrgustik. Loeng: ainuõõssed 14. Ainuõõssed (Coelenterata, Radiata): koht süsteemis, ehitus võrreldes käsnade ja kahekülgsetega, põhirühmad, näiteid
1. mereline asend Läänemere rannikul (vastu Fennoskandia kristalset kilpi); 2. vanema paleosoikumi setete esinemine pealiskorras; 3. kvaternaarsete jäätumiste ning Läänemere veepinna kõikumiste tähtis osa pinnamoe kujunemisel; 4. paras-jahe niiske merelise ilmega kliima; 5. järvede, jõgede ja soode rohkus (positiivse veebilansiga ala); 6. segametsade vööndile omane mullastik, taimestik ja taimkate, samuti loomastik (flooras ja faunas esineb võrdlemisi palju lääne päritoluga liike); 7. inimtegevuse oluline mõju nüüdismaastike kujunemisel. 3. Iseloomusta Eestis levinud pinnakatte setteid (pinnakatte setete liigitus tekke järgi, sisestruktuur, kasutamine, levimus Eestis jne). 4. Analüüsi pinnaehituse (reljeefivorm + settematerjal) mõju Eesti maastikulistele erisuste (veereziim, muld- ja taimkate, kasutuspotentsiaal) kujunemisele. 5. Pinnavormide liigitus tekke järgi (levimus Eestis, näited).
jäätumise kestvus oli 50 000 100 000 aastat. Nende vahele jäid suhteliselt lühikesed jäävabad perioodid. /Looduskaitseala tuleb rajada N-S suunas, sest kui tuleb uus jääaeg, siis on võimalik liikidel lõuna poole liikuda/. Loomade kunagist areaali on tunduvalt raskem määrata, kuna need, kes said liikusid jääaja eest ära. Saarte mudelid. Võrreldes mandrite floora ja faunaga on saarte (olgu nad ümbritsetud reaalse merega või maismaal kuidagi eraldatud) flooras ja faunas rida omapäraseid jooni (3): (1) Ajalooline element. S.t organismide ja keskkondade sobivuses väljakujunenud element. (2) Asjaolu, et igat liiki keskkonna kohta on rohkem kui üks ideaalne liik. (3) Looduslik valik toimub lahknenud liikide puhul, mille tulemusena toimub nende kohastumine sama tüüpi keskkonnaga. Ehk saartel on võrreldes sama suure mandri-alaga vähem liike.
Kõige suurem teadaolev ookeanikiskja oli kuulus pliosaurus (kuni 16m pikk), elas mesosoikumini. Kõige suuremad loomad, kes iial on eksisteerinud elavad just tänapäeval meie ookeanis (sinivaal, heeringavaal ehk finnvaal). Kehamahu suurenemine tähendab, et pinna ja mahu suhe muutub. On tähtis gaasivahetuse ja toitumise juures. Põhiline ja kõige tähtsam faktor organismi suuruse määramisel on hapniku hulk. Ka temperatuur mängib rolli. Saarte faunas imetajate mõõtmed vähenevad (kääbustuvad), kuid näriliste omad suurenevad. Meres on aga kõik segasem, sest teame tast vähe(isoleeritud keskkond). Mõnede kiirikloomade suurus osadel liikidel suureneb, osadel kahaneb. Pea kõigi, kes on kohastunud jõgede suudmealal elama, kehamõõtmed vähenevad (seotud soolsusega). Kolooniaid moodustades muutub suur olemine vähem tähtsaks, sest koloonia on ise juba suur
), eriti rohkesti ongi mereloomi, kuid osa nooremaid liike suudab elada maismaal keldrikakand. Toitub lagunevast orgaanilisest ainest (puit, lehed,jmt) kuid võib süüa käike ka õuntesse või kartulitesse. ÄMBLIKULAADSED Ämblikulaadsed - enamik elab maismaal küllaltki varjatult ja enamik on röövtoidulised, kes kütivad väiksemaid selgrootuid. Paljud koovad saagi püüdmiseks võrgu. Neil on 8 jalga. Eesti faunas putukate järel liigiliselt kõige mitmekesisem rühm. Pärislestalised: Närilestalised söövad oma haukamistüüpi suistega tahket toitu, imilestaliste suised on muundunud pistmissuisteks. Nad saavad läbi torgata loomade ja taimede kehakatetest ja imeda vedelat kehamahla. Nugilestalised elavad tihti putukate ja selgroogsete loomade kehal, olles parasiidid. Vabaltelavad nugilestalised elavad kõdus ja on enamasti rööveluviisiga.
Eesti mereselgrootute fauna on Läänemere vähese veesoolsuse tõttu liigivaene. Tuvastatud on 22 selgrootuteklassi kokku 440 liigiga. Suhteliselt liigirikkamad klassid on vähid (koorikloomad), keriloomad ja putukad (vastavalt 119, 100 ja 63 liiki). Ainult meres elutsevad karikloomad, kammloomad, siilussid, keraskärssussid ja hulkharjasussid. Loomastiku koosseisus on esikohal avarasoolased mageveevormid, vähem on mere- ja riimveevorme. Et Läänemeri on noor, puuduvad selle faunas autohtoonsed (kohapeal tekkinud) liigid ja fauna koosneb ainult sisserännanuist. Valdav osa mageveevormidest pärineb Läänemere oma vesikonna siseveekogudest. Mere- ja riimveevormide hulgas moodustavad enamiku Atlandi ookeani boreaalse (põhjapoolkera parasvöötmelise) fauna esindajad, kellest suurem osa rändas Läänemerre Litoriinamere staadiumis. Vähem on arktilise fauna liike, kes tulid Läänemerre hilisjääajal (Joldiamere või Balti
annaabi.ee 
