Eutanaasia (3)

xxx Gümnaasium
Eutanaasia
Referaat
Xxx ja
xxx
10 H klass
Jüri
2008
SISUKORD
1. Eutanaasia 3
2. Eutanaasia tõlgendused 5
3. Elu lõpp ja inimese postisioon ühiskonnas 6
Kokkuvõte
1. Eutanaasia
Eutanaasia - on lihtne ja kiire ning humaanne viis aidata neid kes abi vajavad selles valdkonnas. Samuti on see odav ja kõigile lihtsaim viis.
Nii nagu läbi aegade, on ka kaasaja meditsiinieetikas tõsiseks probleemiks ja vastuolude allikaks inimese surm, õigemini selle ebaloomulikkus. Kui meditsiini enda tormiline areng on andnud arstidele hulgaliselt häid vahendeid surma tõrjumiseks paljude haiguste korral, siis seesama progress on samal ajal komplitseerunud nii elu lõppu üldisemalt kui ka konkreetsemalt suremist ennast. Meditsiin on toonud kaasa hoopis uusi olukordi elu lõpuks, mida ei peeta kaugeltki loomulikuks ja soovitavaks ning kus inimesel on elutahe täielikult kadunud, kuid ka surmal ei lasta tulla. Ilmseks sedalaadi potentsiaalsete olukordade allikaks on kaasaegne intensiivravi , kus organismi funktsioonid eraldivõetuna võivad olla pikka aega toetatud või asendatud organismiväliste meditsiiniliste vahendite abil. Moodne meditsiin oma võimalustega on sundinud inimesi järjest enam mõtlema ja reglementeerima inimväärikuse nimel meditsiinilise sekkumise alustamise või peatamise vajalikkust , võimalikkust ja tingimusi teatud olukordades . Eks inimväärikus ole muidugi mitmeti mõistetav, tõlgendatav ja järgitav mõiste, kuid nii või teisiti on see seotud tavapärasest inimlikust eksitentsist tulevate väärtustega. Kristlus jutlustas kunagi, et igaüks peab oma risti kandma ja selleks ristiks said olla kergesti ka haigused ja piinad . Moodsal ajal on näikse inimväärikus nii inimese enda vabadusega oma eksistentsi asjaolude üle otsustada, kuid sisaldab siiski tugevat positiivse emotsionaalsuse ja teatud esteetiliste väärtustega laetud sotsiaalset komponenti. Enam ei panustata kuigi palju ühiskondlikku energiat sellele, et iga ühiskonna liikme elu lõpul avaneksid paradiisi väravad ning seal järgneks üks teistmoodi elu taevalikus õndsuses. Õndsus peab olema toodud maa peale ja ausalt kätte saadavaks tehtud kõikidele ühiskonna liikmetele . Niisiis kohtuvad surmas konfliktselt meditsiini erinevad suundumused ja eesmärgid: ühelt poolt pakutakse elu olukordades, kus see loomulikult ehk ilma meditsiinita ei saaks jätkuda ning teisalt peab meditsiini ohjeldama, et tema elujänu ei toodaks piinarikast ja küsitava mõttega elu. Üks praegustest võimalusest seda konflikti leevendada on seotud elu lõpule kaasaaitamisega meditsiiniliste vahendite ja keskkonnaga ning selliste mõistega nagu eutanaasia ning selle lubatavuse ja võimaldamisega . Meditsiinis on olemas üks süngevõitu, kuid patsiendi jaoks mõnikord siiski vältimatu olukord kui terminaalne seisund, kus ootamatult ilmneb hetkemeditsiini võimetus ning ka konfliktivõimalus inimese eksistentsiaalsete soovide, võimaluste ja huvidega. Arstid kasutavad sellise olukorra kirjeldamisel sageli mõistet „mõttetu ravi“, patsiendi poolt vaadatuna kirjeldavad olukorda väljendid „mõttetu elu“ või „kirjeldamatud ja kasutud kannatused ning piinad“. Kindlasti ei soovi arstid olla sellise olukorra põhjustajateks või kaasaaitajaks, kuid vaevalt on nad vaimustuses ka terminaatori positsioonist, kelle teenuste loetelus on ühe punkti all kirjas ka eluküünla kustutamine või selle korraldamine. Samas on ühiskonnad hakanud tajuma esitatud konflikti suurust ja mõjukust ning otsima ka võimalusi selle lahendamiseks. Oluliseks rajajooneks võib pidada siin 2002. aastat, kui Hollandis ka Belgias võeti vastu nõudmisel elu lõpetamise ja kaasaaidatud enesetapu seadus, mis muutis teatud tingimustel eutanaasia nendes riikides seaduslikuks protseduuriks. Muidugi ei läinud see lihtsalt ja kiiresti, see vajas ikkagi aastakümneid kestnud avalikku ja mõnikord valulikku vaidlust ja arutelu ja ühiskonnad kogu ulatuses ei sellega tänini leppinud.
2. Eutanaasia tõlgendused
Termin eutanaasia tuleb kreeka keelest, kus selle algtähenduseks on hea või kerge surm. Vanderpooli (2004) arvates saab eristada kuut erinevat võimalust eutanaasiat mõista:
I. Praegusel ajal märgib eutanaasia kannatava ja surma sooviva terminaalses seisundis oleva patsiendi elu lõpetamist arsti osalemisel. Eutanaasia pooldajad kutsuvad seda sageli ka „halastussurmaks“. Juba inglise filosoof Francis Bacon (1561-1626) võttis kasutusele mõiste euthanasia exteriori, milleks ta pidas meediku tegevust, mis aitab patsiendil kergesti ja vaevadeta elust lahkuda.
II. Antiikajast alates kuni tegelikult 19. sajandi keskpaigani oli eutanaasia peamiseks vasteks seesama eespool nimetatud kerge, loomulik ja mitteesilekutsutud surm.
III. 20. sajandi esimesel poolel seostus eutanaasia eugeenikaga ja mingil kaalutlusel mitteväärtuslikuks peetud elude kõrvaldamise praktikaga.
IV. Eutanaasiaks on peetud ka rahustite kasutamist suremisel, kuid nii, et see ei lühenda elu pikkust.
V. Mõnikord on eutanaasiaks peetud ka tegevust, mida praegusel kutsutakse sagedamini kaasaaidatud enesetapuks.
VI. Eutanaasia seostatakse meditsiinipraktikaga, kus terminaalses seisundis haigetel ei rakendata elu pikendavaid meditsiinilisi abinõusid. Alates 1970test aastatest on hakatud sedalaadi lähenemist üha enam hakatud nimetama passiivseks või kaudseks eutanaasiaks, mis eristub aktiivsest või otsesest eutanaasiast, mille korral kutsutakse surm esile arstliku tegevuse tulemusena.
Niisiis tuleb mõnikord eutanaasia mõiste tõlgendamisel olla päris hoolikas, sest erinevates kontekstides võib tema tähendus olla üksjagu erinev. Eks peegelda need erinevad eutanaasia tähendused ühiskonna erinevaid hoiakuid ja arusaamu sellest, kuidas surma muuta inimlikus mõttes positiivsemaks. Samuti on kõik need erinevad lähenemised siiski sarnased ses mõttes, et vastanduvad nö loomulikule surmale . Käesolev kirjutis on peamiselt aktiivse eutanaasia mõnedest eetilistest aspektidest.
3. Elu lõpp ja inimese postisioon ühiskonnas
Väga oluliseks osaliseks inimese ja tema elu kujunemisel on tema kaaskondsed oma tegemistega ning siia kuuluvad teiste hulgas ka meedikud ja meditsiin. Paraku on üheks elu lõpu loomuliku kulu komplitseerijaks kaasaegne meditsiin ise ning selle raames on teatud tingimustes toimuv elustamine , kunstlik toitmine ja vedeliku manustamine , terminaalne sedatsioon ning mõttetust ravimisest hoidumine saanud moodsa meditsiinieetika klassikalisteks elu lõpuga seonduvateks probleemideks, kus erinevad pingeseisundid on varmad tekkima . Äsjanimetatud probleemid seostuvad eeskätt just nö passiivse eutanaasia meditsiiniliste ja moraalsete aspektidega ja avaramas eetilises arutelus vaadeldakse neid sageli tapmise ja surema jätmise problemaatika kontekstis, kus ühe tavaarusaama kohaselt on tapmine selgelt taunitavam kui tegevusetus , mis toob kaasa inimese surma. Samas ollakse enamasti veendumusel, et elu päästvate või toetavate meetmetega alustamine ja nende hilisem katkestamine on moraalses mõttes märksa komplitseeritum kui kohene loobumine nendest . Siiski leidub akadeemilises diskussioonis piisavalt käsitlusi, mille kohaselt sellised tavaarusaamad ei oma absoluutset iseloomu ning võib ette kujutada olukordi, kus ilmneb, et taolistel tõdedel on selgesti suhteline iseloom ja väärtus, mis sõltuvad omakorda suuresti konkreetsest. Eetika plaanis näeme siin kahte võimalikku ja muudeski olukordades rakendatavat stsenaariumi: kas püüda valida mitmest halvast kõige vähem halb või õigustada mingit tegu mõned positiivse argumendiga ega pidada vastavat olukorda paratamatult halvaks, vaid pigem loomulikuks paratamatuseks, mida tuleb tunnustada ja sellele adekvaatselt reageerida.
Üha enam on leidnud ühiskondades kõneainet arsti poolt patsiendilt teatud erilistes olukordades elu võtmise teatud võimalused ning nende õigustamine, kusjuures praeguseks on juba mitmeid riike ( Holland , Belgia, Oregoni osariik USAs), kus on seadustatud aktiivne eutanaasia ehk arstlik tegevus, mille eesmärgistatud tulemuseks on patsiendi surm. Eutanaasiasse suhtumise areng olnud sarnane mitmete teiste ühiskondlike nähtustega (homoseksuaalsus, prostitutsioon jt), mida aegajalt võetakse täieliku tabuna, kuid mis võivad saada seejärel teatud arusaamade muutumise tulemusena mõnel pool ka seaduslikult lubatuks.
Arst olema veendunud, et patsiendi kannatused on talumatud ning puuduvad väljavaated neid leevendada, samuti informeerima patsienti tema olukorrast ja tulevikuväljavaadetest ning jõudma koos patsiendiga järeldusele, et viimase kujunenud olukorrale ei ole arvestatavaid alternatiive. Arst on kohustatud konkreetse juhtumi asjus konsulteerima veel vähemalt ühe sõltumatu arstiga, kes peab samuti olema patsiendiga kohtunud ning andma kirjaliku hinnangu selle juhtumi eespool toodud nõuete täitmise võimalikkuse kohta. Samuti on arst kohustatud eutanaasia läbi viima vajalikul meditsiinilisel tasemel ja tähelepanuga. Vajalikku ühiskondlikku kontrolli teostavad vastavad komiteed, kellele esitatakse sooritatud eutanaasia juhtude materjalid ning kes hindavad toimunu vastavust kehtestatud regulatsioonidele.
Kokkuvõte
Kokkuvõtteks tuleb märkida seda, et meditsiini võimaluste areng kaasajal ei lahenda suure tõenäosusega iseenesest elu lõpuga seotud eetikaprobleeme, vaid võib neid pigem koos ühiskonna individualistlike suundumistega veelgi süvendada. Eutanaasia lubatavust või lubamatust saab vaadelda inimese olemusliku konfliktina, kus ei klapi omavahel kokku inimese bioloogiline, psüühiline ja sotsiaalne poolus ning väljapääsu olukorrast nähakse vaid eksistentsi lõpetamises ja selle tunnistamises, et elu iseenesest ei pruugigi alati olla kõrgeimaks väärtuseks. Nii või teisiti on eutanaasiaprobleem võtnud meie elus sellise positsiooni, mida ei ole võimalik ignoreerida ning kasvõi eeltoodust lähtuvalt vajab eutanaasia lubatavuse arutelu ühiskonnas aega, küpsust, pikka meelt ja isegi konservatiivsust, et igal juhul püüda vältida ühiskonnale ja selle liikmete enamusele mittemõistetavaid ja väljast pealesurutud lahendusi. Madalmaade kogemus räägib sellest, et isegi peale eutanaasia legaliseerimist ei ole kired ja kahtlused selle teema ümber nendes maades vaibunud ning päris tuntav osa ühiskonnast väljendab visalt oma rahulolematust toimunu ja toimuvaga. Ja ei ole ka imestada, sest inimese elu on jätkuvalt meie kõrgeimaks väärtuseks, mille väärkohtlemine, arusaamade ebakindlus ja taandamine millelegi lihtsamale vaid võivad murendada seda positsiooni. Eestis on eutanaasia teema suhteliselt vähe ühiskondlikku tähelepanu pälvinud, küllalt tavaline on üks selline jaanalinnu positsioon, mille kohaselt konstateeritakse kiiresti, et probleem on olemas, kuid ühiskond on veel ses suhtes väga ebaküps, mistõttu saab sellest tõsiselt rääkida alles kunagi tulevikus. See postisioon näikse rahuldavat ka meedikuid, sest nemad puutuvad oma töös pidevalt ja vahetult kokku inimese elu lõppvaatusega, kuid nad ei ole kuigi agaralt avalikkuses seda teemat püstitanud ega ka teiste üritamistele reageerinud .
Kasutatud kirjandus
http://www.advent.ee/info/1343/
http://crusoe.pri.ee/blog/eutanaasia-kaasaja-seaduslik-enesetapp
http://www.nvve.nl/english/info/euthlawenglish.pdf
Brock DW. Life-Sustaining Treatment and Euthanasia. I. Ethical Aspects. In: SG Post (Ed.) Encyclopedia of Bioethics, 3rd edn., 2004, vol. 3, pp. 1410 -1420.
Beauchamp T L, Childress J F. Principles of Biomedical Ethics. Oxford University Press, 5th edn., 2001.
Vanderpool HY. Life-Sustaining Treatment and Euthanasia. II. Historical Aspects. In: SG Post (Ed.) Encyclopedia of Bioethics, 3rd edn., 2004, vol. 3, pp. 1421 -1434.
3