Eutanaasia ja selle jagunemine (1)

Eutanaasia
Eutanaasia kvalifitseerimine aktiivseks või passiivseks, otseseks või kaudseks, vabatahtlikuks või mittevabatahtlikuks või assisteeritud enesetapuks muudab pildi vaid segasemaks. Eutanaasia - on lihtne ja kiire ning humaanne viis aidata neid kes abi vajavad selles valdkonnas. Samuti on see odav ja kõigile lihtsaim viis.
Nii nagu läbi aegade, on ka kaasaja meditsiinieetikas tõsiseks probleemiks ja vastuolude allikaks inimese surm, õigemini selle ebaloomulikkus. Kui meditsiini enda tormiline areng on andnud arstidele hulgaliselt häid vahendeid surma tõrjumiseks paljude haiguste korral, siis seesama progress on samal ajal komplitseerunud nii elu lõppu üldisemalt kui ka konkreetsemalt suremist ennast. Meditsiin on toonud kaasa hoopis uusi olukordi elu lõpuks, mida ei peeta kaugeltki loomulikuks ja soovitavaks ning kus inimesel on elutahe täielikult kadunud, kuid ka surmal ei lasta tulla. Ilmseks sedalaadi potentsiaalsete olukordade allikaks on kaasaegne intensiivravi , kus organismi funktsioonid eraldivõetuna võivad olla pikka aega toetatud või asendatud organismiväliste meditsiiniliste vahendite abil. Moodne meditsiin oma võimalustega on sundinud inimesi järjest enam mõtlema ja reglementeerima inimväärikuse nimel meditsiinilise sekkumise alustamise või peatamise vajalikkust , võimalikkust ja tingimusi teatud olukordades .
Aktiivne eutanaasia seisneb patsiendi soovile vastutulemises, st patsient on teadvusel ja teeb valiku: patsiendil saab olema õigus nõuda viimset meditsiiniteenust – õigust meditsiini kaasabil surra – sõltumata meditsiinipersonali veendumustest, mh sellest, et selline teguviis võib rikkuda või moonutada nende ameti mainet. Küsimus on selles, kas ühiskond peaks andma patsientidele sellise õiguse, mida seejärel meditsiinitöötajad on kohustatud aktsepteerima kui tööülesannet. On enam kui ootuspärane, et seadusemuudatusele vaatamata laseb suur osa meditsiinitöötajaid ümber korraldada oma töölepingud viisil, mis vabastavad nad sellistest töökohustusest. Eutanaasia-küsimust on igati sobilik sõnastada ümber kohustustekeelde: kas arst on kohustatud suitsiidile kaasa aitama ? Passiivne eutanaasia kui probleem puudutab filosoofiliselt keha ja vaimu, persooniksolemist: kas ühiskond peaks solidaarselt kulutama (piisava) teadvuseta kehade elufunktsioonide püsimisele. Väitluse püstitus suhestus esimesega, kuigi Meego Remmeli teesid hõlmavad samuti teist.
Eesti pole eutanaasia seadustamiseks veel valmis või enamgi eutanaasisat rääkime on liiga varajane. Samuti on viidatud , et Eestis pole olnud sellel teemal ka põhjust avalikult arutleda. Selle all on mõeldud mingit konkreetset avalikku juhtumit, kus inimene väga selgelt palub surra. Eutanaasia legaliseerimise aruteluks on küps ja eesti eutanaasia seadustamiseks valmis. Seda enam, et käesoleval aastal on kohtusse jõudnud esimene sooviavaldus kohtu poolt loa andmiseks eutanaasia sooritamiseks arstide kaasabil.
Meditsiin on toonud kaasa hoopis uusi olukordi elu lõpuks, mida ei peeta kaugeltki loomulikuks ja soovitavaks ning kus inimesel on elutahe täielikult kadunud, kuid ka surmal ei lasta tulla. Ilmseks sedalaadi potentsiaalsete olukordade allikaks on kaasaegne intensiivravi, kus organismi funktsioonid eraldivõetuna võivad olla pikka aega toetatud või asendatud organismiväliste meditsiiniliste vahendite abil. Moodne meditsiin oma võimalustega on sundinud inimesi järjest enam mõtlema ja reglementeerima inimväärikuse nimel meditsiinilise sekkumise alustamise või peatamise vajalikkust, võimalikkust ja tingimusi teatud olukordades. Eks inimväärikus ole muidugi mitmeti mõistetav, tõlgendatav ja järgitav mõiste, kuid nii või teisiti on see seotud tavapärasest inimlikust eksitentsist tulevate väärtustega. Kristlus jutlustas kunagi, et igaüks peab oma risti kandma ja selleks ristiks said olla kergesti ka haigused ja piinad . Moodsal ajal on näikse inimväärikus nii inimese enda vabadusega oma eksistentsi asjaolude üle otsustada, kuid sisaldab siiski tugevat positiivse emotsionaalsuse ja teatud esteetiliste väärtustega laetud sotsiaalset komponenti. Enam ei panustata kuigi palju ühiskondlikku energiat sellele, et iga ühiskonna liikme elu lõpul avaneksid paradiisi väravad ning seal järgneks üks teistmoodi elu taevalikus õndsuses.