Eutanaasia legaalsus (1)

Eutanaasia peab/ei pea olema seadusega lubatud
Esiteks küsiks kohe kas keegi teab mis on eutanaasia?
Stedmani meditsiinilises sõnaraamatus on öeldud, et eutanaasia on “vaikne, valutu surm” ning “ravimatut või valuderohket haigust põdeva isiku tahtlik surmamine kunstlike vahenditega”
Meditsiinis on olemas üks süngevõitu, kuid patsiendi jaoks mõnikord siiski vältimatu olukord kui terminaalne seisund, kus ootamatult ilmneb hetkemeditsiini võimetus ning ka konfliktivõimalus inimese eksistentsiaalsete soovide, võimaluste ja huvidega.   Arstid kasutavad sellise olukorra kirjeldamisel sageli mõistet „mõttetu ravi“, patsiendi poolt vaadatuna kirjeldavad olukorda väljendid „mõttetu elu“ või „kirjeldamatud ja kasutud kannatused ning piinad “
Termin eutanaasia tuleb kreeka keelest, kus selle algtähenduseks on hea või kerge surm. Vanderpooli (2004) arvates saab eristada kuut erinevat võimalust eutanaasia mõistmiseks:
I. Praegusel ajal märgib eutanaasia kannatava ja surma sooviva terminaalses seisundis oleva patsiendi elu lõpetamist arsti osalemisel. Eutanaasia pooldajad kutsuvad seda sageli ka „halastussurmaks“. Juba inglise filosoof Francis Bacon (1561-1626) võttis kasutusele mõiste euthanasia exteriori, milleks ta pidas meediku tegevust, mis aitab patsiendil kergesti ja vaevadeta elust lahkuda.
II. Antiikajast alates kuni tegelikult 19. sajandi keskpaigani oli eutanaasia peamiseks vasteks  seesama eespool nimetatud kerge, loomulik ja mitteesilekutsutud surm.
III. 20. sajandi esimesel poolel seostus eutanaasia eugeenikaga ja mingil kaalutlusel mitteväärtuslikuks peetud elude kõrvaldamise praktikaga.
IV. Eutanaasiaks on peetud ka rahustite kasutamist suremisel, kuid nii, et see ei lühenda elu pikkust.
V. Mõnikord on eutanaasiaks peetud ka tegevust, mida praegusel kutsutakse sagedamini kaasaaidatud enesetapuks (ingl. assisted suicide).
VI. Eutanaasia seostatakse meditsiinipraktikaga, kus terminaalses seisundis haigetel ei rakendata elu pikendavaid meditsiinilisi abinõusid. Alates 1970test aastatest on hakatud sedalaadi lähenemist üha enam hakatud nimetama passiivseks või kaudseks eutanaasiaks, mis eristub aktiivsest või otsesest eutanaasiast, mille korral kutsutakse surm esile arstliku tegevuse tulemusena
Niisiis tuleb mõnikord eutanaasia mõiste tõlgendamisel olla päris hoolikas, sest erinevates kontekstides võib tema tähendus olla üksjagu erinev.
Käesolevas tsiviliseeritud maailmas on aktiivsel eutanaasial kaks kardinaalset seisundit . Ühelt poolt on eutanaasiavastaste üheks põhiargumendiks see, et inimelu on püha ja kellelgi ei ole õigust seda ära võtta. Seda seisukohta püüavad ka kindlustada paljud religioonid ja eriti nendes riikides, kus riigi juhtimise eesotsas seisab religioon . Teisalt rõhuvad eutanaasia pooldajad sellele, et kui inimesel on surmav haigus ja ta piinleb valudes, oleks inimlik aidata seda inimest “ vaikselt ja valutult surra”.
1990. aastate lõpus tehti Euroopa “Euronic” projekti raames küsitlus, millest võttis osa üle 10 Euroopa riigi. Uuritavateks olid intensiivravi osakondades viibivad vastsündinud lapsed ja nende vanemad. Samuti küsitleti kõiki intensiivraviosakondade arste ja õdesid. Uuringust selgus, et meditsiinipersonal oli eutanaasia legaliseerimise vastu. Eutanaasia legaliseerimise vastu ei olnud mitte ainult Ida-Euroopas töötavad arstid ja õed, vaid suurem osa Lääne-Euroopa stabiilsete riikide ja suurte traditsioonidega intensiivravi osakondade meditsiinipersonal. Kindlasti ei ole arstid vaimustuses terminaatori positsioonist, kelle teenuste loetelus on ühe punkti all kirjas ka eluküünla kustutamine või selle korraldamine.
Samas on ühiskonnad hakanud tajuma esitatud konflikti suurust ja mõjukust ning otsima ka võimalusi selle lahendamiseks. Oluliseks rajajooneks võib pidada siin 2002. aastat, kui Hollandis ka Belgias võeti vastu  elu lõpetamise ja kaasaaidatud enesetapu seadus, mis muutis teatud tingimustel eutanaasia nendes riikides seaduslikuks protseduuriks. “Eutanaasia jääb viimaseks siiski võimaluseks neile inimestele, kelle elu pole haiguse tõttu enam muud kui lõputu kannatamine,” ütles tervishoiuminister Els Borst enne eutanaasia legaliseerimisehääletust seadusandjatele.
Eutanaasia lubatavuse või mittelubatavuse eetiline põhjendamine tugineb küllalt lihtsatele ja selgetele aluspõhimõtetele ning keskseks probleemiks on siin inimelu kuuluvus ning ka sellega manipuleerimise lubatavus. 
Kokkuvõtteks tuleb märkida seda, et meditsiini võimaluste areng kaasajal ei lahenda suure tõenäosusega iseenesest elu lõpuga seotud eetikaprobleeme, vaid võib neid pigem koos ühiskonna individualistlike suundumistega veelgi süvendada. Eutanaasia lubatavust või lubamatust saab vaadelda inimese olemusliku konfliktina, kus ei klapi omavahel kokku inimese bioloogiline, psüühiline ja sotsiaalne poolus ning väljapääsu olukorrast nähakse vaid eksistentsi lõpetamises ja selle tunnistamises, et elu iseenesest ei pruugigi alati olla kõrgeimaks väärtuseks. Eestis on eutanaasia teema suhteliselt vähe ühiskondlikku tähelepanu pälvinud.
Viimaseks küsiks, mis teie arvate, kas peaks olema eutanaasia lubatud?
http://www.ekspress.ee/viewdoc/490EFEE259FD4602C2256E43003E46AA
http://biomedicum.ut.ee/~andress/eesti/lood/eutanaasiast.ht m
http://www.inimene.ee/pages.php3/01,375?login=66a73e3b35954ada3ddee50368838b5c