Euroopa keskpank (0)

TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

EUROOPA KESKPANK

 
 
 
 
 
 
 
 
 
Reimo Mändla
2009

 

Euroopa Keskpank (EKP) on Euroopa ühisraha euro keskpank. EKP põhiülesanne on säilitada euro ostujõud ja ühtlasi hindade stabiilsus euroalal. Euroala moodustavad need 16 Euroopa Liidu liikmesriiki, kes on alates 1999. aastast võtnud kasutusele euro.
Euroopa Keskpank ja liikmesriikide keskpangad moodustavad eurosüsteemi ehk euroala keskpankade süsteemi. Eurosüsteemi esmane eesmärk on säilitada hindade stabiilsus ehk kaitsta euro väärtust.
Euroopa Keskpank on kohustunud täitma kõiki keskpangandusega seotud ülesandeid tõhusalt. Selle tegevuse käigus püütakse alati järgida usaldusväärsuse, asjatundlikkuse, tõhususe ja läbipaistvuse põhimõtet.

Majandus- ja rahaliit

1988. aasta juunis kinnitas Euroopa Ülemkogu eesmärgi viia järk-järgult ellu Euroopa Liidu majandus- ja rahaliit (Economic and Monetary Union – EMU). Ülemkogu tegi tollase Euroopa Komisjoni presidendi Jacques Delors’i juhitavale komiteele ülesandeks uurida ja kavandada konkreetseid samme , mis viiksid rahaliidu moodustamiseni.
Komiteesse kuulusid Euroopa Ühenduse riikide keskpankade presidendid, Rahvusvaheliste Arvelduste Panga tollane peadirektor Alexandre Lamfalussy, Taani majandusprofessor Niels Thygesen ja Banco Exterior de España tollane president Miguel Boyer.
Komitee töö tagajärjel sündinud Delors’i aruandes tehti ettepanek, et majandus- ja rahaliit loodaks kolme eraldiseisva järjestikuse etapina .
Esimene etapp oli aastatel 1990-1993. Selle käigus tugevdati ERMi (1979. aastal Euroopa rahasüsteemi osana käivitunud valuutakoridor Vahetuskursi Mehhanism ) süsteemi ning kaotati liikmesriikides kehtinud piirangud kapitali vabale liikumisele, pangandustegevusele ning valuutade konverteerimisele.
Teine etapp oli aastatel 1994-1998 (pidi esialgu lõppema 1996.aastal). Selle alguses tegevust Euroopa Rahainstituut (European Monetary Institute – EMI) peakorteriga Frankfurdis, mille presidendiks nimetati prantsuse rahandusteadlane Alexandre Lamfalussy. EMI ülesandeks sai EMU kolmanda etapi ettevalmistamine, mis peamiselt tähendas hoolitsemist selle eest, et Euroopa Liidu liikmesriikide rahanduslikud näitajad vastaksid konvergentsikriteeriumitele. Nende saavutamisteks pikendati ka teise etapi kestvust kahe aasta võrra. 1997. aasta Amsterdami lepinguga leppisid Euroopa Liidu liikmesriigid kokku, et kriteeriumide sisu ei „pehmendata“, seetähendab EMU aluseks jäi konservatiivne raha- ja eelarvepoliitika. Euroopa Ülemkogu kinnitas 1998. aastal need riigid, mis pääsesid EMU kolmandasse etappi ja külmutas valuutade kursid Euroopa valuutaühikuga (European Cyrrency Unit – ECU)
Kolmas etapp algas 1. jaanuaril 1999. Üheteistkümnes EMU riigis hakkas elektroonilisel kujul kehtima ühine arveldusühik euro, mis asendas ECU. 1. jaanuarist 2002 võetakse euro EMU-maades käibele paralleelselt rahvusvalutadega ning 1. juulist 2002 saab eurost EMUs ainus maksevahend. Rahvusvaluutad kaovad käibelt. EMI asemel alustas 1999. aastal tööd Euroopa Keskpank (European Central Bank – ECB) ja Euroopa Keskpangade Süsteem (European System of Central Banks – ESCB ). Esimeseks ECB presidendiks sai hollandi majandusteadlane Willem Duisenberg.

Konvergentsikriteerium

1993. aastal jõustunud Maastrichti leping määratles tingimused, millistele peavad EMU liikmeteks pürgivad riigid vastama. Neid tuntakse kui nn konvergentsikriteeriumide nime all ja on järgmised
1. EMU riigi inflatsioonimäär peab olema võimalikult madal. Hinnatõus ei tohi ühe aasta jooksul enne EMUga liitumist ületada kolme kõige madalama inflatsioonimääraga liikmesriigi keskmist näitajat rohkem kui 1,5 protsendipunkti võrra.
2. Pikaajalisemate positiivsete arengute kindlustamiseks on seatud nõuded ka liikmesriikide pikaajaliste valitsuse võlakirjade intressimääradele. See näitaja ei tohi ühe aasta jooksul enne EMUga liitumist ületada kolme kõige madalama intressimääraga liikmesriigi vastavat keskmist näitajat rohkem kui 2 protsendipunkti võrra.
3. Liikmesriigi eelarvedefitsiit ei tohi olla suurem 3% sisemaisest kogutoodangust (SKT) ning avaliku sektori võlgnevus (st riigivõlg ja kohalike omavalitsuste võlgnevus kokku) ei tohi olla suurem kui 60% SKTst

EMU liikmesriigi valuutakurss peab olema enne liitumist stabiilne. Kaks aastat enne liitumist peab liikmesriik suutma hoida fikseeritud kurssi oma valuuta ja euro vahel.

Euroalaga liitunud riigid.

Euroopa Liiduga liitunud 27 riigist on euroalaga liitunud 16 riiki. Euroala moodustavad ELi liikmesriigid, kes on kasutusele võtnud euro.
1999 – Prantsusmaa, Hispaania , Saksamaa, Itaalia, Soome, Portugal, Iirimaa , Austria, Belgia, Madalmaad, Luksemburg .
2001 – Kreeka .
2007 – Sloveenia .
2008 – Küpros, Malta.
2009 – Slovakkia.
1999-2002 kehtis euro vaid elekrooniliselt ning alates 2002 aastast ka sularahana. Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Taani, Eesti, Läti, Leedu, Ungari, Poola, Rumeenia, Rootsi ja Ühendkuningriik on küll ELi liikmed, kuid ei ole ühisraha eurot kasutusele võtnud. Eesti Panga plaan euroalaga liituda on 2011. aastal.

Euroopa Keskpank ja Euroopa Keskpankade Süstem

Need kaks organit juhivad Euroopa Liidu ühist rahapoliitikat. Mõlemate istitutsioonide aluseks on Maastrichti leping
Euroopa Keskpanga kõrgeim otsustav organ on Nõukogu, mis koosneb Juhatuse kuuest liikmest ja euroala kuueteistkümne liikmesriigi keskpanga presidendist. Igal Nõukogu liikmel on üks hääl ja otsuseid võetakse enamasti vastu lihtsa häälteenamusega. Peamine ülesanne on kujundada ELi rahapoliitikat. Jooksvat tööd korraldab Juhatus, Kuhu kuuluvad ECB president, asepresident ja 4 liiget. Juhatus teostab rahapoliitikat ning annab selleks riikide keskpankadele juhiseid. Üldnõukogu ülesandeks on suhelda nende ELi liikmesriikidega, millele on majandus- ja rahaliidu suhtlemisega tehtud erand , kandes sellega osaliselt EMU ülesandeid. Üldnõukogu koosneb ECB presidendist, asepresidendist ning kõikide ELi liikmesriikide (sh ka majandus- ja rahaliidus mitte osalevate) keskpankade juhtidest.
Euroopa Keskpankade Süsteemi (ESCB) koosneb ECBst ja Euroopa Liidu liikmesriikide keskpankadest. Maastrichti leping on Euroopa Keskpankade Süsteemile seadnud järgmised nõuded:
1. Välja töötade ja ellu viia EMU riikide rahapoliitikat;
2. Juhtida arveldusi mitte EMU riikidega;
3. Hallata EMU riikide välisvaluutareserve;
4. Tagada EMU-siseste arvelduste toimimine ;
5. Kontrollida krediidiasutuste tegevust;
6. Tagada EMU riikide finantssüsteemide stabiilsus;
Neid ülesandeid viib praktikas ellu Euroopa Keskpank, kes võtab vastu rahapoliitika teostamiseks vajalikke õigusakte. Viimaste rakendamine on EMU riikide jaoks kohustuslik.
Kasutatud materjal:
1. Euroopa Keskpanga koduleht
2. Eesti Panga koduleht
3. Tiit Made „Rahvusvahelised suhted“