inimmõistuse vahekorda. Tema tuntuimad teosed on "Summa paganate vastu,,, "Teoloogia summa" Süstemaatilised teosed Commentaria in quattuor libros Sententiarum, 1254-1256. "Summa contra gentiles" ("Summa paganate vastu"), 1264. "Summa theologica" ehk "Summa theologiae" ("Teoloogia summa"), aastatel 1266-1273 (v 1265-1274). Compendium theologiae ad Fratrem Reginaldum, 1896. Muid teoseid "Quaestiones disputatae" ja "Quodlibeta" 1256-1259. "De ente et essentia" ("Olevast ja olemisest") (1252 - 1256); De emptione et venditione ad tempus (1262); Quaestio disputata De anima (1265/1266) De unitate intellectus contra Averroistas (circa 1270) Summa de homine Summa de bono et virtutibus Quaestiones disputatae de veritate De regno (1267) Kasutatud Kirjandus Õpik lk 83 http://www.google.ee/search?hl=et&cp=6&gs_id=m&xhr=t&q=aquino+thomas&g cf.osb&biw=1104&bih=623&um=1&ie=UTF-8&tbm=isch&source=og&sa=N&tab= http://et.wikipedia
seas- kera! Maa asub keskel ja ümber tema on Kuu, Päike, Veenus, Merkuur, Marss, Jupiter, Saturn (missuguseid planeete P. ei tundnud?) ning tähtede vöö. Kõik taevakehad liiguvad ühtlaselt sirgjooneliselt läbi eetri (aither- jumalik aine, mis täidab kosmost,; mittemateriaalne jumalik substants sõnu kõlksutades öeldes). Kõik, mis maises ilmas, koosneb 4 elemendist (maa, tuli, õhk, vesi) kõik, mis taevas on jumalik ja viies aine (ld.k. quintia essentia---> kvintessents) ning läbi selle kulgedes tekitab iga taevakeha mingit heli, mille kõrgus sõltub taevakeha suurusest ja liikumise kiirusest. Üheskoos kõlavad need helid harmoonilise tervikuna (nii, et vahemärkuse korras võiksime lisaks tähtede vaatamisele ka taevast kuulata), aga meie ei kuule seda heli, sest a) meie loomus on liig tühine b) oleme niisuguse heliga kokkupuutunud juba sünnist saati ja ära harjunud Veel on Pythagorase nimele kantud seesugused vaimsed vägiteod:
Nihkes mitteolemiselt olemisele tekib heli. Universaal justkui kahestub: nimi ja asi.
Täielik asja tabamine toimub läbi kõne, läbi kõnede mõtte, mis tekivad rääkija hinges,
on suunatud kuulaja hingele ja eeldavad mõistmist. Jumalikud ideed helilised
kujundid mõisted ütluse mõtted
keele ja sõnade kommunikatsioonivõime kohta Milles peitub sõnade tähendus? filosoofiaeelsed kontseptsioonid · Pythagoros: ,,nimesid moodustata ei saa igaüks, vaid ainult see, kes näeb oleva loomust. Sõnad on looduse enda poolt." · Demokritos: sõnad on juhuse ja mitte looduse poolt. · Sofistid: sõnad on konventsioonid ratsionalism ja empiris. · (platon, Aristoteles, Thomas Aquinas): · essentia, asja olemus · Uusaegne empirism: korduvad tajuimpulsid ehk ,,ideed" · John Locke: Sõna on...sekundaarne sisetahu, mis meie mõtlemises tekib kui mingisugune hulk meeltest lähtuvaid tajuimpulsse esinevad pidevalt üksteisega koos. Pragmatism ja Wittgenstein · John Dewey, Human Nature and Conduct, 1922 · sõna tähendus on tegevusharjumuste komplekt
· Võõrkeelsed teadusartiklid (ca 1/3 allikatest?) · Eestis tehtud uuringud (üliõpilastöös, uuringufirmade poolt tehtud tööd, ettevõttesisesed uuringud jms) · Nii võõr- kui emakeelsed erialaraamatud (eelkõige töös kasutatavate mõistete, teooriate jms seletamiseks) · Ametlikud juhised ja normdokumendid · Ei sobi kasutada populaarteaduslikke allikaid: - põhinevad kontrollimatutel väidetel (ei sisalda viiteid) 1 Essentsialism (ld essentia ´olemus´) arvamus, et on olemas kindlad suhtumised või emotsioonid, mis on "loomulikud" või bioloogiliselt omased kas siis inimestele üldiselt või teatud sugudele; palju vaieldud termin feministide ja teiste hulgas. Järelikult avaldus: "Esiajaloos pidid mehed olema rohkem sõjakad kuivõrd neil puudus emainstinkt" on essentsialistlik avaldus. Essentsialismi on sageli toetatud viidetega bioloogilistele väidetele (näiteks,
see, kes otsustab kaine arutluse tulemusel nälgides kustutada eluküünla nagu brahmaan · Brahmaanil ja enesetapjal erinevus: enesetapja lakkab elamast ja sellele järgneb "lakkab tahtmast", brahmaan lakkab tahtmast ja sellele järgneb "lakkab elamast" KIERKEGAARD · Sören Kierkegaard (1813-1855) oli taani filosoof, eksistentsialismi eelkäija või rajaja · Kihluslugu 17-aastase Regina Olseniga · Essentsialism (lad essentia olemus) kordumatuid inimesi pole · Eksistentsialism (lad existentia olemasolu) iga inimene on kordumatu · K: rahvahulgas ei ole inimene enam ta ise, kaotab autentsuse · K esitas 3 eksistentsi staadiumi ja neile eelneva "olemasolu ilma eksistentsita" · Kolm eksistentsi viisi e staadiumi a) esteetiline, b) eetiline, c) religioosne · Olemasolu ilma eksistentsita on omane filistrile. Filister (sks Philister, taani spidsborger (väikekodanlane)
(Leibniz- parimas võimalikus maailmas) ■ optimism on ohtlik ja ekslik maailmavaade, elu on balansseerimine kannatuse ja igavuse vahel, naudingud ei muuda elu elamisväärseks- iga nauding nõuab vajadust uute naudingute järele ■ kannatusi saab vähendada vaid soovide vähendamisega 11.SÖREN KIRKEGAARD- taani (1813-1855) ■ eksistentsialismi eelkäija/rajaja ■ essentsialism (essentia-olemus)-kordumatuid inimesi pole ■ eksistentsialism (existentia-olemasolu)- iga inimene on kordumatu ■ kihlumine Regine Olseniga- toob välja, et tavaliselt mehed ei saa enam areneda, jäävad tavaliseks kaubandusnõunikuks “perekonnaisaks” ■ rahvahulgas ei ole inimene enam tema ise, ta kaotab autentsuse ■ eksistentsi staadiumid: 1)esteetiline- “põhimõtteline logeleja”, endine filister, millegi
on eesmärk, mitte abivahend, ka tema areneb. Absoluutne teadmine – see on hetk, mil teadvus tunneb end ära teises teadvuses ja näeb oma olemise universaalsust ning märkab, et kõik on üks tervik. Absoluutne teadmine on ühtesulandumine kõiksusega ehk Absoluudiga. Kierkegaard Sören Kierkegaard (1813-1855) oli Taani filosoof, eksistentsialismi eelkäija. Ta süüdistas Hegelit selles, et viimase filosoofia oli essentsialistlik (ld essentia 'olemus'), st abstraktne. Selline filosoofia jätab tähelepanuta üksiku, individuaalse, mis on kordumatu ning ei suuda seega mõista inimese eksistentsi, mida just nimelt iseloomustabki individuaalsus, kordumatus. Kierkegaard nimetas oma arusaama eksistentsialismiks. Iga inimene puutub oma elus kokku eksistentsiaalsete probleemidega, st probleemidega, mis on niivõrd individuaalsed, et mingeid lahendusmalle ei saagi olemas olla.
: *Phytagoras: ,,nimesid moodustada ei saa igaüks, vaid ainult see, kes näeb enda oleva loomust. Sõnad on looduse enda poolt". Sõnad on osa loodusest ja osa loodust. Oluline on need sõnad teada saada *Demokritos: sõnad on juhuse, mitte looduse poolt. Sõnad on mingisugused nimed, mis inimesed on asjadele pannud, oleme kokku leppinud mingisugustes märkides, koodides teatud sugukondades. 2. Milles peitub sõnade tähendus? ratsionalism ja emprism *essentia, asja olemus sõnad tähistavad asjade olemust, teatud essentsiaid. (Platon, Aristoteles) N: tahvlile kirjutatud 1 üks, mis ei viita sellele tindiplekile tahvlil, vaid midagi hoopis muud.Sõna Inimene küll tähistab kõiki, vaid mitte kõiki konkreetselt, vaid üldiselt. *Uusaegne empirism(Locke, Hume): korduvalt tajutavad impulsid ehk ,,ideed". Locke: ,,sõna on sekundaarne sise-taju, mis meie mõtlemises tekib kui mingisugune hulk
Armasta ja tee, mida tahad. Ka enesearmastusel on sellises korras oma koht, sest inimene peab ka iseennast armastama, muidugi vastavalt inimese kohale maailma väärtuste skaalal. Tõeline enesearmastus tähendab aga Jumalat armastada ja iseennast salata. Sellest olenedes ehitab üles ka riigi käsitluse. Tõe otsimise tee See on tee meelelises välismaailmas inimvaimu sisemaailma ja sealt edasi südamesse: Jumala kui tõe aluspõhja juurde. Jumal on kõrgeim olemine, summa essentia. Eksisteerib väljaspool ruumi ja aega. Ta on ilu printsiip- Ta on ilma kvaliteedi ja kvantiteedita. Mitte tunnetus ei sünnita tunnetatava, vaid on olemas tõelisus, mis siesab sõltumatuna meie tunnetusest, see on Jumala kord ja tõelisus. Jumalik substants koosneb kolmest isiksusest. Maailm on loodud eimillestki. Maailma konstrueerivaks faktorika on mateeria, aeg ja vorm. Tema toob esimesena sisse ajarelatiivususe mõiste. Ta allub psühholoogilisele analüüsile
sajanditel valitses. Jutt on traditsioonilisele filosoofiale – mille levinud pejoratiivseks üldnimetuseks saab kahekümnenda sajandi alguses metafüüsika – toetuvast teaduse olemuse interpretatsioonist. Popper osutab selle teadusekäsituse juures peamiselt kahele küljele: 3 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 1. Essentsialism (sõnast “essentia” – olemus ladina keeles). Seda arusaama võib Popperi järgi omakorda kokku võtta kolme teesiga: a) teadlased püüavad saavutada tõest kirjeldust maailmast, b) tõene teooria kirjeldab “olemusi”, mis on vaadeldavate nähtuste aluseks, c) seetõttu – kui tõene teooria on leitud, s.t. kui loodusnähtuste olemused on adekvaatselt kirjeldatud, siis on saavutatud vastava loodusnähtuse lõplik seletus. Popper nõustub esimese teesiga
Paracelsuse õpetuse jätgi koosneb ka inimorganism tria prima`st, kusjuures mercurium on spiritus (vaim), sulphur anima (hing), sool corpus (keha). Peale organismis kõigi funktsioonide vaimne regulaator archeus, mis asub maos ja mille haigestumisel organism kaotab tasakaalu. Tasakaalu saab taastada alkeemilisel, s. t. maagilisel ja keemilisel teel. Ravimina on seejuures tähtis alkeemiliselt saadav imepärase toimega kvintessents (quita essentia). Siiski tuleb tõdeda, et praktikas ei saavutanud iatrokeemia kui meditsiiline alkeemia epiteemiatega võitlemisel tolle aja traditsioonilise meditsiiniga võrreldes ei paremaid ega halvemaid tulemusi, sest epideemiad jäid endiselt niiöelda "jumala nuhtluseks" ja nende üleelamine olenes ka üksnes "jumala halastusest." Alkeemik-iatrokeemik võis üksnes juhuslikult edu saavutada või näiliselt edukalt ravida.
olevast, mida on võimalik meeltega tajuda, ei jäta ka Platoni hinnangul tõesti muid orienteerumisvõimalusi kui see, kuidas kellelegi kunagi paistab. Kuid tegelikult olev ei ole mitte see, kuidas kellelegi kunagi paistab, vaid see, kuidas on asjad iseendast, asjad kui niisugused. See, mis on asi iseendast, see tähendab sõltumatult sellest, millises suhtes nendega on subjekt, on asja olemus, kreeka keeles ousia (ladina keelseteks vasteteks sellele sõnale saavad essentia ja substantia). Asja olemus on üks ja ühtne. “Nähtavas maailmas” vastab sellele aga samaolemuslike nähtuste paljusus. Iga nähtus meeltega tajutavas maailmas on individuaalselt eripärane; asja olemus on oma nähtumisvormide – üksikute asjade – jaoks ühine, üldine, universaalne. Meeltega tajutavad asjad on pidevas muutumises, teiseks-saamises kuni hävimise ja taastekkimiseni. Asjade olemused ei teki, hävi ega muutu, nad on pidevalt
tuntavalt keskaegset kiriklikku maailmavaadet. Arvas, et inimkond moodustab ajalooprotsessis kaks riiki ilmaliku riigi ja kristliku ehk jumalariigi maa peal. Arvas, et üksikisiku ja riigi elu kulgeb jumala ettemääratud kava (predestinatsiooni) kohaselt. Aquino Thomas (1224 1274), teda peetakse keskaegse kristlik-teoloogilise mõtteviisi tipuks. Ühendas oma töödes Aristotelese filosoofia ja ristiusu, millest sai 1879 katoliku teoloogia ametlik doktriin. De Ente Essentia (Olemisest ja olemusest) põhilised metafüüsilised seisukohad. Arvas, et riigi loomine on osa maailma loomisest jumala poolt kõigepealt luuakse mitmesugused asjad, siis eristatakse need funktsioonide järgi ja seejärel asutakse maailma valitsema.. Kuivõrd kõik tuleb jumalast, siis on ka võim jumala päritolu ja need kes on võimu vastu on ka jumala määratud korra vastu.
oleva loomust. Sõnad on looduse enda poolt." Nimisõnad tähistavad olevate asjade loomust ning sellepärst on sõnad looduse enda poolt. Sofistid Sõnad on konventsioonid. Demokritos Sõnad on juhuse ja mitte looduse poolt. Ehk kõige tänapäevalikum. Sõnad on inimeste välja mõeldud konventsioonid. Keelel ja sõnadel pole maagilist seost olemustega. L. Wittgenstein Sõna tähendus seisneb tema kasutuses, tema rollis keelemängus . Platon, Aristoteles, Thomas Aquinas Essentia, asja olemus. Locke, Hume Korduvad tajuimpulsid ehk `ideed`. Locke "Sõna on sekundaarne sise-taju, mis meie mõtlemises tekib kui mingisugune hulk meeltest lähtuvaid taju-impulsse esinevad pidevalt üksteisega koos. Hume : ,,sõnad on tajude koopiad meie mõtlemises." J. Dewey Sõna tähendus on tegevus-harjumuste komplekt. Laua idee ei ole muud kui kõik need võimalused, kuidas inimene võib selle eseme suhtes, mida lauaks nimetatakse, käituda. Sõnal pole seost asja olemusega.
· Kosmos · Mõju keskaja filosoofiale · Kosmos on Aristotelese arvates kera kujuline. See · Nii Platon kui Aristoteles mängisid keskaegses koosneb kahest võrdsest osast: üks on ülal teine allpool teoloogias sellist keskset rolli, et neid hüüti kuud, üks taevane, teine maine. Ülemine koosneb eetrist "kristlasteks enne Kristust" ja mõnikord maaliti isegi (quinta essentia), alumine neljast elemendist. pühapaistega. · Kinnistähed on kõige kaugemal, neid liigutab jumal ise, · Aristotelese jääv väärtus kes asub väljaspool ruumi ehk kosmost. · "Ideed" ehk "vormid" on need, mis annavad igavesti · Juhus ja paratamatus vormitult voolavale "mateeriale" määratluse, teevad sellest · Kõigel on põhjus
poolt sellisena, nagu mina neid mõistan; siis on küllalt sellest, kui olen suuteline üht asja selgelt ja selgepiiriliselt ilma teiseta mõistma, et oleksin kindel, et üks on teisest erinev, sest on vähemasti võimalik, et Jumal on nad pannud eraldi; ja pole oluline, mis võimetest saab alguse see, et neid eri asjadeks peetakse; ja seetõttu, lähtudes sellestsamast et ma tean, et ma eksisteerin; ja et ma täheldan sealjuures, et minu loomuse ehk olemuse [essentia] juurde ei kuulu üldse midagi muud peale selle, et ma olen mõtlev asi järeldan õigesti. et minu olemus seisneb üksnes selles, et ma olen mõtlev asi16. Ja ehkki mul on vist (või pigem kindlasti, nagu ma hiljem ütlen) keha, millega ma olen seotud vägagi tihedalt, kuna ühelt poolt on mul ju selge ja selgepiiriline idee iseendast, kuivõrd ma olen vaid mõtlev asi, mitte ulatuvusega keha; ja teiselt poolt on mul selgepiiriline idee kehast,
tõe aluspõhi. Kogu väline maailm ongi lihtsalt mõtleva vaimu sünnitus ehk me loome ise oma maailma. Augustinus ütles, et tõde peab olema midagi suuremat kui mina, suurem kui miski mida saaks taandada meile endile sellega ta jõuabki jumalale, kes pole meeleliselt kuidagi tajutatav ega tunnetatav ning ta on ilma igasuguse kvaliteedi ja kvantideetita ehk kõik omadused, mida me jumalale poogime on meie endi püüd kirjeldada midagi kirjeldamatut. Suuma Essentia ehk kõrgem olemine jumal asub väljaspool aega ja ruumi ning on ka iluprintsiip ja, et me saaksimegi midagi jumalast teada, peaks tema langema meie tasemele, et seda meile ise ilmutuse kaudu öelda. Augustinus järeldas sellest seda, et tõde on lahus meist ning see ei sõltu meist. *) Kristlik käsitlus on, et jumal on end ilmutanud kolmes isikus: isa, poja ja püha vaimuna Augustinus ütles, et jumal on kolmes olekus, kuid igas olekus on kõik omadused
Probleem tekkis Aristotelese loogika kommenteerimise käigus, seda tegi neoplatonist Porphyrios Tüürosest (s232). Aristotelesel olid üldmõisted nii sugu (genus) kui liik (species) REALISTID (ld realis `aineline, tegelik') väitsid, et üldmõisted on tõeliselt olevad. Äärmuslikud realistid: Universaal on tõeliselt olemas asjadest eraldi, enne neid ind. üksikasju, mis tema alla kuuluvad. (Platon) Mõõdukad realistid (mõnikord nimetatud ka essentsialistideks (ld essentia `olu, olemus'): Universaal on olemas, kuid sisaldub asjades endis. (Aristoteles, Anselm, Aquino Thomas) NOMINALISTID (ld nominalis `nimeline'): väitsid, ainult konkreetsed asjad on tõeliselt olemas. Äärmuslikud nominalistid: Üldmõisted on pelgad nimed, üksenes sõnad, mis tekivad alles pärast üksikasju, mida nendega väljendatakse. (Roscelinus, Occam) Kontseptualistid: (ld conceptus `mõte, kujutlus') ehk mõõdukad nominalistid: universaale
ühtsusest. · See on tee meelelisest välismaailmast (foris) · Otsustava tähtsusega seejuures on tahe. inimvaimu sisemaailma (intus) ja sealt edasi südame südamesse (intimum cordis): Jumala kui · Tahtevabadus ja predestinatsioon tõe aluspõhja juurde. · Soti munk PELAGIUS esindas seisukohta, et · Jumal on kõrgeim olemine, summa essentia. inimene sünnib vabana ja ilma patuta ja suudab Eksisteerib väljaspool ruumi ja aega. Ta on ilu Kristuse õpetusest ja eeskujust kinni pidades ise printsiip. Ta on ilma kvaliteedi ja kvantiteedita. oma õndsuse saavutada. · Jumalas asuvad kõik üksikasjad ideedena. · Augustinus vastandab sellele oma
I, 5, 4, 1) ehk ka meel on mingil viisil mõistuslik (nam est sensus ratio quaedam est).Arhitektuur kui artikuleeritud kõne. Samasugune kõikehõlmav liigendus ehitustes (Erwin Panofsky): iga üksikosa kordab tervikut ja on selle repliigiks.Aquino Thomas (12251274)Püha õpetust ei saa tõestada, kuid mõistus võib mõnda asja seal valgustada ja selgeks teha (manifestere). Võib tõestada Jumala olemasolu (existentia), kuid mitte olemust (essentia). Tõelised usuartiklid nagu kolmainsuse kolmeisikulisus, inkarnatsioon jne. ei ole kunagi mõistetavad. Usku tuleb valgustada mõistusega. Seda tuleb teha protsessi kaud, mis valgustaks mõtlemisprotsesse kuulaja kujutluses. Summade lesehituse põhimõte: (1) täielikkus (küllaldane loetelu); (2) 25 korrastatus vastavalt homoloogilistele osade ja osade osade süsteemile (küllaldane
annaabi.ee 
