Essee - Patt, lunastus ja ohverdus (3)

Patt, ohverdus ja lunastus
Inimloomuse reetlikkus, kahepalgelisus ning egotsentrilisus on läänemaailma alustalana käsitletavas pühas raamatus, Piiblis, pidevas käsitluses. Piibli õpetuse kohaselt on inimolend väiklane hedonist, kes siiski aeg-ajalt, kuid mitte liiga tihti, oma väheseid häid omadusi ilmutab. Inimene langeb pattu, toob ohverduse ning saab lunastatud. Nimelt kõrgema võimu ja lunastatuse teemat ongi laialdaselt kasutanud M. Bulgakov romaanis „Meister ja Margarita“, kus kujutatakse Saatanat inimesi kimbutamas ja ahvatlemas.
Kõrgem võim, inimese olemus, tema vaba tahe ja tehtavate valikute seos lunastusega – tegemist ammendamatu teemaga , millest on kirjutatud tuhandeid raamatuid ja mille üle on vaieldud sajandeid kindlat ja ühtset vastust saamata. Mis on tõde või vale? Kas ülim kurjus või ülim headus eksisteerib? Ainus kindel asi on ehk vaid see, et inimene on oma loomuselt ekslik, temas on nii häid, kui halbu külgi. Sama leiab Saatan Wolandina Varieteeteatri etendusel (kui rahvas palus , et teatri konferansjee Žorž Bengalskile tema ärarebitud pea jälle tagasi pandaks) publikut hinnates: „nad on nagu inimesed ikka. Nad armastavad raha, kuid nii on see alati olnud... Inimkond armastab raha, millest see ka tehtud ei oleks, olgu nahast, paberist, pronksist või kullast . Nad on küll kergemeelsed... aga ometi... ka halastus ei ole neile võõras.... tavalised inimesed.“ Sarnaselt Piibliga on ka romaanis „Meister ja Margarita“ inimloomuse üle pikemalt arutletud. Näiteks esmapilgul tundub, et teoses esinenud Rooma prokuraator , Pontius Pilatus on lugejale esitatud negatiivse ning iseka persoonina. Igal juhul on kindel, et tegemist oli omaaegse impeeriumi ääreala tähtsa poliitilise figuuriga, kellel oli õigus otsustada inimelu üle ning voli määrata kohaliku elu käiku. Pontius Pilatus oli oma aja kohta haritud ja intelligentne mees, kes pidi säilitama plekitu renomee kesiri ees ja suutma samas asevalitsejana tagada rahu ja normaalsed suhted valitsetavas kogukonnas .
Pontius Pilatus oli seega käitunud nii nagu oleks käitunud sellises olukorras iga teine kõrgel poliitilisel ametikohal olev isik – kui kaalul on südametunnistus versus karjäär, vali viimane. Seega, kuna püüded manipuleerida kohalike juutide usuliidritega ei saavutanud edu, ei riskinud Pilatus rahutusi kartes Ješua päästimiseks rohkemat teha ja sisuliselt ohverdas Jumala Poja poliitilise stabiilsuse eest piirkonnas. Alles hiljem mõistis ta, mida ta tegelikult oli ohverdanud. Pilatus oli ja on romaani kontekstis tegelikuks kohtumõistjaks ja Ješua ristile saatjaks. Seda vaatamata sellele, et formaalselt tegi otsuseid Sineood (juutide ülemkohus). Kas ta sellepärast oli halb? Kas ta sellepärast on teeninud ära põlguse, igavese kannatuse ja pidi loobuma lunastusest? Vastuse saame romaani lõpuosast, kus meistri ja Margarita ühisel soovil pääseb Pilatus koos oma truu koeraga neile määratud karistusest . Võiks küsida, et miks Pilatust karistati? Põhjuseks tundub olevat see, et kuigi Pilatusel oleks tegelikult võimuka mehena olnud võimalik teha rohkemat Ješua päästmiseks, ei pingutanud ta piisavalt. Tsiviilisiku ja inimesena uskus ta Jeesuse süütu olevat, kuid andis siiski rahvale valida: kas surmata Jeesus või üks röövel. Rahvas valis Jeesuse ning Pilatus lausus nüüdseks kuulsakssaanud sõnad: "Sellest süüst pesen ma oma käed puhtaks.", ning rohkem loosse ei sekkunud .
See oli Pontius Pilatuse omaenda viga, et ta ei tundnud ära oma lunastajat, ta ei kuulanud piisavalt oma südant, kuigi tegelikult aimas, kes Ješua on. Jah, see oli tema viga, samas kogu inimkonna õnnistus. Tekib huvitav filosoofiline küsimus sellest, milline oleks olnud Ješua tähendus ristiusus ilma suremata ja mis oleks kristlus ilma ristil hukatud Jeesuseta ning et kas ristisurm oli inimkonna jaoks „hea“ või „halb“. Pilatuse või koguni Juudase enese roll muutuks arutluste kohaselt selles kontekstis. Võimalikke loogilisi arutluskäike on mitmeid, mõni parem, mõni halvem . Kahjuks ei leia me kindlaid pidepunkte ka romaanist . Pigem tekitab romaan hoopis lisaküsimusi. Tegelikult ei olnud Pilatuse süü suur, kuna enamus inimestest teeb ja saab ka tulevikus tegema samasuguseid vigu lugematuid kordi . Keegi ei karista neid selle eest 2000 aasta pikkuse vangipõlvega üksinduses. Pigem tundub, et Pilatuse roll oli valmis tuhandeid aastaid enne tema sündi, täpselt samuti kui Juudase roll. Keegi lihtsalt pidi tegema seda, mida tegid nemad ja olemata seejuures mingi koletis või kogu maailma kurjust kehastav deemon . Alati on kuskil ootamas mõni Saatana ball, kuhu on vaja emandat mingil kummalisel ajendil, mis nõuab ka pimeduse vürstile „teist poolt“ selleks, et olla täiuslik ja hoida üleval pimeduse kuningriiki. Selleks on vaja leida mängijad surelike hulgast ja ballile emandaks surelikku naist. Tähendab nii on vaja ning nii need asjad siin maailmas käivadki! Ega inimene seepärast halb ei ole ega lunastusest loobuma peaks.
See tähendab, et alati vajadusel leidub inimeste hulgast üks Pilatus, Juudas, Meister või Margarita. Tuleb ainult otsida. Ja see ei tähenda, et nad peaksid olema kuidagi kohe äratuntavalt väga „head“ või väga „halvad“. Me kõik peaksime mõistma et kogu meie elu koosneb üksteisele järgnevatest valikutest, milledest mõned on head ja mõned halvad. Mõned koguni sellised, millest sõltub ära hinge lunastus. Romaan ei anna küll vastuseid, selle asemel köidab lugema enda külge ja sunnib esitama küsimusi ning jätab siis oma küsimustega üksinda.
Kasutatud allikad:
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/90F7AB2BBC6FF407C22575900039AE1C
http://www.postimees.ee/241003/esileht/kultuur/117155.php
www.masterandmargarita.eu/archieven/ biography .pdf