Essee õudusfilmidest (0)

Õudusfilm kui žanr sai alguse 19 sajandi lõpul kui Georges Méliès tegi 1896. aastal esimese õudusfilmi „Le Manoir du diable“.
Õudusfilmid on välja arenenud folkloorist, müütidest, kirjandusest, pärimusest, melodraamadest.
Põhilisteks tegelasteks olid „tundmatud“ või ennenägematud inimesed, üleloomulikud või grotesksed olendid, vampiiridest nõdrameelseteni, saatanad, ebasõbralikud kummitused , hullud teadlased, zombid, deemonid , libahundid, seestunud, kurjuse kehastus. Lisaks duaalsete omadustega tegelased, kelles on esindatud hea ja halb (nt „Frankenstein“, „Dr Jekyll & Mr Hyde“).
Õudusfilmide arengu ning leviku soodustajaks võib pidada ekspressionistlikke saksa tummfilme. Varaste õudusfilmide žanris oli kajastatud palju gootilist. See tähendas, et tegevuspaigaks olid tavaliselt kõhedates vanadest mõisades, lossides või udustes, hämarates ning varjuderohketes paikades. 19. Sajandi lõpul ning 20. Sajandi alguses olid filmide peategelasteks vampiirid ja koletised . Näiteks filmides „The Vampire“, „A Fool There Was“, „Nachte des Graunes“, „Drakula Halala“, „ Nosferatu , A Symphony of Horror“, oli peategelaseks vampiir. Eriti kustumatu mulje jättis just viimane film , mis on siiani jäänud õudusfilmide ikooniks. Olenemata sellest, et tegu oli tummfilmiga, on selles filmis kõik õudusfilmile olulised elemendid, kasutati väga hästi ära varju ning hämarust, tegevuspaigad olid hoolikalt valitud kõhedad vanad hooned. Tegu on väga hea 20. sajandi alguse õudusfilmi näitega. Filmis on esindatud väga hästi tolle ajastu filmi omadused. Mustvalge filmi eeliseks ongi see, et heli ning värvi puudumisega on saavutatud eriline õõva tekitav õhkkond, kus saatjaks on hirmutav muusika . Lisaks on ka näitlejate valik olnud suurepärane – Krahv Nosferatu osatäitja Max Schreck on nagu tõeline vampiir – kiitsakas, kiilakas, lumivalge, kannab musti riideid, ontlik , ettearvamatu. Kogu teema ning filmi teostus üldiselt on suurepärane näide tolle ajastu õudusfilmist.
Koletisfilmidest võib välja tuua filmid nagu „Phantom of the Opera “, „Frankenstein’s Monster “, „Der Student von Prag “, „The Miser ’s Conversion“.
1930.-1940. aastatel hakati õudusfilme rohkem tootma . Peamiseks põhjuseks oli see, et õudusfilmi žanr jõudis Hollywoodi. Vampiirid ning koletised asendati ulmetegelastega ning ka gootistiil segunes ulmežanriga. Kuigi toodeti ka filme, kus tegelesteks olid endiselt müütidest, kirjandusest ning pärimustest pärit tegelased, siis üha enam toodi filmidesse ka uusi tegelasi, kes olid välja mõeldud. Kuna õudusžanr oli muutumas üha populaarsemaks , siis tekkis ka näitlejaid, kellest said elukutselised õudusnäitlejad. Näiteks Bela Lugosi’st ning Boris Karloff’ist said elukutselised õudusnäitlejad.
1950.-1960. aastatel tekkisid uued žanrid õudusfilmides nagu maailmalõppu kajastav õudusfilm ning deemonlik õudusfilm. Tehti palju madala eelarvega filme, mille sisuks oli oht väljaspool planeeti Maa. Etendati tulnukate invasioone ning mutatsioone , mis kandusid nii inimestele kui taimedele ja loomadele. Võimendus veelgi ulme-eleentide kasutamine filmides – nähtamatud inimesed, tulnukaid täis tulevik kuid tehti ka selliste peateelastega filme nagu kummitused, koletised, deemonid, üleloomulike võimetega inimesed.
Suureks läbimurdeks oli värvifilmide leiutamine ning britid tõid esimesena kinolinale ka värvilise õudusfilmi.
Teiseks žanrimuutuseks, mis toimus 60. Aastatel oli see, et õudusfilmide peategelasteks ei olnud enam koletised või müütilised tegelased vaid inimene ise. Heaks näiteks on Alfred Hitchcock’i film „Psühho“, kus peategelaseks oli vaimse häirega noormees , kes tappis noori naisi.
1970.-1980. Aastatel hakati tegema juba kallimaid õudusfilme. Eriti seetõttu, et õudusfilmid olid saavutanud väga suure populaarsuse. Roman Polanski film „Rosemary’s Baby“ saavutas väga suure populaaruse, mistõttu tehti tol ajal palju okultismiteemalisi õudusfilme. Palju tehti filme, kus Saatan seestas mõne inimese. Filmides kohtas ka voodoo, musta maagia, reinkarnatsiooni, antikristuse teemasid . 1970.aastate lõpul muutus väga populaarseks teemaks kuidas grupp noori satub pingelisse olukorda, kus suur osa neist mõrvatakse, näiteks filmid „ Texas Chain Saw Massacare“, „The Hills Have Eyes “. Kuigi õudusfilme tehti stuudiotes ning need olid A-kategooria filmid, tehti siiski ka palju B-kategooria filme.
1990.aastate alguses jätkati 1980.aastate teemadega – jätkusid slasher –tüüpi filmid. Uuenduseks õudusfilmide juures võib pidada iroonia juurde toomist filmidesse, mis on üsna läbinähtavad. Need iroonilised filmid on slasher-tüüpi filmide paroodiad . „The Blair Witch Project “ tutvustas üheksakümnendate lõpus uut žanri – madala eelarvega A-klassi filmid. Jäetakse mulje, et film on justkui salvestis kannatanute läbielatu kohta.
2000.aastad kujunesid uuenduslike ideede suhtes üsna vaeseks. Uuenduseks oli see, et paljudest klassikasse kuuluvatest õudusfilmidest tehti uusversioone. Näiteks „The Hills Have Eyes“, „The Wicker Man“ jne. Comeback’i tegid sellised žanrid nagu zombi, okultismi ning nõiduse teemad ja madala eelarvega filmid.
Hollywoodi filmid – kas ideoloogia või meelelahutus on muidugi suhteline küsimus. See oleneb vaatajaskonnast ning sellest kui mõjutatav vaatajaskond on. Tänapäeva maailmas võib siiski aga väita, et nii Hollywoodi filmid kui näitlejad muudavad ning mõjutavad palju igapäevast ühiskonda ning päevakorras olevaid teemasid. Hollywoodi filmid on tänapäeva maailmas kergesti kättesaadavad ning neid näidatakse ka meedia vahendusel. Peale mingi sõnumi kandmise on nende filmide üheks kohustuslikuks komponendiks ka lahutada meelt . Seega võib väita, et tegu on ideoloogiaga, mille mõjutusvahendiks on meelelahutus.
Hollywoody filmid on mõjutanud palju inimeste käitumist ning suhtumist erinevatesse probleemidesse. Põhiliseks probleemseks teemaks ei olegi filmid vaid filminäitlejate isikliku eluga kaasnevad mured. Näiteks on näitlejate ebaloomulik kõhnus saanud trendiks nii noorte kui vanade seas ning see on omakorda tekitanud palju poleemikat.
Kui aga rääkida filmidest kui mõjutajatest, siis muidugi mõjutavad filmid inimesi. Inimesed valivad filmitegelaste või situatsioonide seast välja need, mis mis neile meeldivad, mille moodi nad tahaksid olla või mida kogeda ning püüavad oma igapäevaelus ka vastavalt toimida.
Hollywoodi filmide funktsiooniks on luua trende ning samas käia kaasas ka maailmaasjadega ning pakkuda või suunata vaatajat vastavalt tema vajadustele. Hea on, kui pakutakse meelelahutust, mis on kuidagi seotud mõne aktuaalse teemaga. Samas on see ülesanne ka vastupidine – juhtida tähelepanu eemale mõnest ühiskonna jaoks väga valulisest teemast. Seega tuleb filmides käsitletavaid teemasid väga hoolikalt valida ning ka vaatenurka, kuidas filmi vaatajatele esitada. Heaks näiteks on Ameeriklaste jaoks väga valuline teema – 9/11. Ma pole kindel, kas on eetiline teha nii lühikest aega peale nende sündmuste toimumust film nimega „United 93“, mis neid valulikke sündmusi kajastab. Need haavad on veel inimestel värsked ning see teema tuleks jätta puutumata. Samas on see südamelähedane kõigile ameeriklastele ning kindel on, et see toob kassadesse raha. Veel üheks heaks näiteks on ühe inimese figuuri vägivaldne toppimine ulme ning fantaasiažanrisse – „ Abraham Lincoln :Vampire Hunter“ on film, mis võiks jääda tulemata. Kas on ikka sobilik (isegi meelelahutuse eesmärgil) panna filmi Ameerika ajaloo üks olulisemaid figuure – president Abraham Lincoln ning teha temast vampiirikütt, kes jahib ja tapab vampiire. Hollywoodi filmide pigem suuremaks probleemiks on just sellise eetilise piiri leidmine ning säilitamine.