Essee - Evolutsioon (1)

Essee
Elu teke ja inimese evolutsioon
Elu tekke all mõeldakse bioloogilise elu teket, mittebioloogilistest nähtustest. Elu tekke tõenäoliseks ajaks Maal on peetud ajavahemikku 4-3,5 miljardit aastat tagasi. Tänu panteoloogiale saab teha kindlaks elu ajaloost meie planeedil, abiks on ka fossiilid , mida uurides on võimalik kindlaks teha organismid,mis eksisteerisid enne meid,lisaks ka nende organismide vanused. Elu tekkis vesikeskonnas. Esimesteks elusorganismideks olid ainuraksed, bakterid ja arhed. Algselt olid need anaeroobsed heterotroofid . Nende evolutsioonis arenes fotosüntees ja hapniku kasutamise ning talumise võimalus. Murranguliseks sündmuseks osutus päristuumsete teke. Tunnutatuim hüpotees on, et üks suurem rakk „neelas“ alla teisi, mis kaotasid aegamööda iseseisva rakuelu ning jäid eksisteerima organellidena. Esimesed hulkraksed tekkisid enne Kambriumi ajastut . Vanimateks hulkrakseteks loomadeks on käsnad. Kambriumi ajastu alguses toimus tormiline hulkraksete loomade ehitustüüpide areng, pärast mida olid olemas juba tänapäeva tuntud hõimkondade varasemad esindajad. Ordoviitsiumi ajastu on samuti erilise tähendusega, kuna siis ilmusid esimesed maismaal ellujäävad taimed ja vetikad. Siluri ajal arenes edasi aga veemaailm ning tekkisid esimesed kalad . Devoni ajastul hakkas ka elu veest välja liikuma ehk tekkisid esimesed kahepaiksed , kuid nad surid välja. Karboni ajastu pani aluse sauruste tekkele ja seega tekkisid siis sauruste esivanemad . Permi ajastu oli aga kõigele eelnevale väga suur löök, nimelt surid sel ajal välja enamus elusorganisme. Siiski evolutsioon hakkas uuesti arenema ja isegi palju jõudsamalt. Tekkisid uued liigid ja saurused muutusid suuremaks . Uusaegkonnas hakkasid aga hiidroomajad hävima ning kiiresti evolutsioneerima hakkasid imetajad . Neogeeni ajastul hakkasid arenema meile tänapäeval tuntud loomad, nagu rotid , maod jne. Hakkas ka tekkima inimese areng.
Inimese arengi kohta on olnud erinevaid teooriaid, kuid tänapäeval kõige levinuim on Darwini teooria. Tema väitel põlvneb inimene vaheastmete kaudu Aafrika inimahvidega ühistest eellastest. Molekulaargeneetilised võrdlused näitasid, et inimene sai lahkneda ahvist alles 5-7 miljonit aastat tagasi. Esimesed inimlased olid lõunaahvid ehk australopiteegid . Neil olid esimesed inimeste tunnused – lõualuu lühem, kihvade taandareng ja püstikäimise kujunemine. Pärast seda kujunes välja osav inimene (homo habilis), kelle koljuluu ei erinenud küll eriti aurtralopiteegi omast, kuid ajumaht oli suurem. See inimene oskas ka kasutada tööriistu, mis on teada seetõttu, et nende ajastust on leitud töödeldud kive. Pärast osavat inimest ilmus Ida-Aafrikasse märksa pikem ja suurema ajumahuga inimene, keda peetakse nn. püstiseks inimeseks (homo erectus). Nende kiviriitad olid juba paremini töödeldud. Arvatakse, et esimesed inimesed, kes Aafrikast välja rändasid olid püstised inimesed. Arvatakse, et Euroopas arenes püstisest inimesest neandertali inimene. Neandertal on inimese kõrvalharu, mis mingitel tingimustel suri välja. Järgnevana arenes välja arukas inimene
(homo spaiens). Arvatakse, et ta tekkis samuti Aafrikas umbes 250-200 tuhat aastat tagasi. Arukas inimene laienes üle kogu maailma ning meiegi oleme arukad inimesed ehk homo sapiensid.
Liikide teke ja inimese sünd
Liik on looduslike populatsioonide rühm, mille isendid kas tegelikult või potensiaalselt ristuvad omavahel. Suguliselt sigivate organismide puhul on peamiseks liigitekke tüübiks erimaine liigiteke . Liigiteke saab alata populatsioonide sattumisest geograafilisse isolatsiooni. Seda võivad põhjustada mitmesugused asjaolud . On tõestatud, et enamasti algab uue liigi teke suhteliselt väikese isendirühma eraldumisest põhipopulatsiooni äärealal või väljaspool seda. Uutesse tingimustesse sattunud isendid peavad esmalt kohanema sealsete tingimustega ning paljunema. Aegamööda eristuvad selle populatsiooni tunnudsed lähteliigi omadest .Kui erinevused on piisavalt suured, võib seda populatsiooni määratleda omaette liigina. Liigiteke on küllaltki aeglane protsess. Kui eelnevast liigist tekkinud liik satub ühele levialale eelneva liigiga võivad nad taas ühte sulada või jätkata eksisteerimist erinevate liikidena. Teisel juhul on nende ristumisel sündinud hübriidid viljatud, mis väldis liikide välja suremist. Erimaise liigitekke teguriteks on populatsioonide geograafiline eraldatus, mutatsioonid, geneetiline triiv ja looduslik valik. Keskseks protsessiks on kohastumine ökoloogiliste tingimstega.