ENERGIAMAJANDUS (2)

3.1. ENERGIAMAJANDUSE OLEMUS JA TÄHTSUS
Energiamajandus tegeleb energiavarade hankimisega, nende töötlemisega elektriks, mootori või ahjukütuseks ning viimaste kättetoimetamisega tarbijale. Energiat on vaja valguse ja soojuse saamiseks, samuti mootorikütuseks ja masinate tööks. Seega on energia vajalik kõikjal-nii koduses majapidamises, tootmises kui ka transpordis .
Energia hind sisaldub kõikide toodete ja teenuste hinnas, seepärast mõjutab energiamajandus kõiki teisi majandussektoreid. Muutused energiamajanduses on tihedalt seotud muutustega teistes majandusharudes. Varude piiratus aga sunnib otsima uusi võimalusi nii energia kokkuhoiuks kui ka uute allikate kasutuselevõtuks.
Muutused energiamajanduses
Aegade jooksul on inimesed õppinud kasutama erinevaid energiavarasid . Nii mõnegi kütuse kasutuselevõtt on oluliselt mõjutanud kogu majanduse kulgu ja arengutempot ning sellega ka inimeste heaolu.
Agraarühiskonnas kasutati energia saamiseks vaid inimeste ja tööloomade lihasjõudu. Soojusenergait saadi puidu, õlgede või kuivatatud loomasõnniku põletamisel. Algava industrialiseerumise käigus hakati ehitama tuulikuid ja vesivesikeid:jahvatati vilja või pumbati vett. Tööstuse laienedes kasvas nõudlus puidu ja puusöe järele väga kiiresti,mis viis metsade halastamatule raiumisele. Puidunappus sundis 17.saj. kasutusele võtma kivisütt, mida esialgu peeti puidust kehvemaks kütuseks.
Kivisöe laialdane kasutamine 17.-19-saj. Ja aurumasina leiutamine panid aluse iseseisvale energiamajandusele. Sütt leidus vaid mõnel pool, kuid seda sai tarbijateni vedada laevadega või mööda raudteid ning aurumasinaga muuta mehaaniliseks energiaks. Kivisöe vedu oli siiski võrdlemisi kallis ja seetõttu oli tulusam rajada suured ettevõtted söemaardlate lähedusse. Kivisöe ainuvalitsemine energiamajanduses kestis 19.saj lõpuni.
Suute muutuse energiamajandusse tõi elektri kasutuselevõtt 19.-20.saj. vahetusel, võimaldas energiat transportida ka suure vahemaa taha. Nüüd tasus põletada ka madalama kütteväärtusega kütuseid-pruunsütt, põlevkivi ja isegi turvast. Õpiti veejõu abil elektrit tootma , mis pani aluse suurte hüdroelektrijaamade ehitamisele. Elektri ülekandesüsteemide arenedes sai sed avedada tootmiskohast kaugele. See tõi kaasa pöörde energia kättesaadavuses ning põhjustas energiatarbimise kiire kasvu. Elekter võimaldas tootmisprotsesse märgatavalt enam automatiseerida ning kasutusele võtta täiesti uued tootmistehnoloogiad.
Järgmine suur saavutus oli sisepõlemismootori leiutamine ja arendamine 20.saj.algul, mis viis sõidukite arvu ülikiirele kasvule ning nafta ulatuslike kasutamisele. Nafta töötlemissaadusi saab kasutada ka ahjukütuseks, elektri tootmiseks või mitmesuguste keemiatoodete valmistamiseks. Nafta veoks võeti kasutusele uued veondusliigid-torujuhtmed maismaal ja tankerid meredel. Mõnevõrra hiljem rakendati sarnaseid ammutusviise ja transpordivõimalusi ka maagaasi tootmisel ja veol . Maagaas sobib samuti kütteks, elektri tootmiseks kui ka keemiatööstuse toormeks.
Sarnaselt kivisöele, mis andis tõuke tööstuse kiirele laienemisele 19.saj., oli nafta 20.saj. kiire majanduskasvu peamine energiaallikas. Milline energialiik saab 21. saj. Arengumootoriks ja milliseks kujuneb infoühiskonna energiamajandus, on praegu veel teadmata. Kuid inimkonna kasutuses on mitmeid energiaallikaid, mis tehnoloogia arenedes ja täiustudes loodetavasti suudavad järjest kasvavat energiavajadust rahuldada.
Kaasaegne energiamajandus.
Praegusajal kasutatakse peamiselt viit energiaallikat. Nafta ja naftasaadused annavad umbes 40% kogu energiavajadustest. Kiiresti on kasvanud maagaasi tootmine ja tarbimine. Kuigi kivisöe osatähtsus on pidevalt vähenenud, on see kütuseliik arengumaades ikka veel kõige olulisem energiaallikas nii elektri kui soojuse tootmisel. Veejõud ja tuumaenergia, mida kasutatakse peamiselt elektrienergia saamiseks, annavad kokku vaid kümnendiku vajaminevast energiast. Viimastel aastakümnetel on üha enam kasutama hakatud alternatiivseid energialiike-tuule-,päikese-,maasisest ja bioenergiat, kuid nende osatähtsus energiamajanduses tervikuna on tagasihoidlik . Inimkonna kasutuses on veel mitmeid energialiike(Maa pöörlemise energia, gravitatsioonienergia, termotuumaenergia), mida praeguse tehnoloogia abil ei osata või liiga kõrge hinna tõttu ei tasu kasutada.
Järjest halvenev keskkonnaseisund ja naftavarude lõppemine sunnib käesoleval sajandil otsima uusi teid energiamajanduses. Muutused energeetikas on tingitud ka inimühiskonna muutuvatest vajadustest . Kuigi energiavajadus pidevalt kasvab, võimaldab kaasaegne tehnoloogia energiat järjest tõhusamalt kasutada. Mõõtmetelt väiksemad masinad ja seadmed, ökonoomsemad mootorid või isegi säästupirnid kasutavad vähem energiat. Energiat saab kokku hoida, vältides asjatuid või vähest kasu tootvaid energiakulutusi. Mõelgem või sellele, kui palju energiat raisatakse sõjalistel eesmärkidel. Kui eelmisel saj. Rajati hiigelsuuri elektrijaamu ja energiat transporditi järjest kaugemale, siis uued tehnoloogiad võimaldavad toota odavat elektrienergiat väiksemal hulgal, kuid tarbija vahetus läheduses.
3.2.NAFTA- JA MAAGAAS
Nafta on tänapäeval kõige enam kasutatav energialiik ja peamine mootorikütuse tooraine . Nafta tootmine ja tarbimine on alates 1920.a. kiiresti kasvanud. Kui sellel toodeti aastas 95 milj. tonni naftat, siis praegu on see keskmiselt 10päeva toodang. Aastas ammutatakse üle 3,5 miljardi tonni naftat.
Regioonide naftatööstus.
Naftat tootvaid riike on palju, kuid suurtootjaid vaid paarikümne ringis . Ligi 2/3 maailma naftavarudest paikneb Lähis-Ida riikides, ülejäänud piirkondade varud on nendega võrreldes suhteliselt tagasihoidlik. Lähis-Ida riikides toodetakse ligi kolmandik naftast, millest suurem osa veetakse välja teistesse regioonidesse. Omatarbimine on Lähis-Idas suhteliselt väike, kuid viimasel ajal on siiski välja arendatud ka toornafta töötlemine.
Ladina-Ameerika suurimad naftaammutajad on Mehhiko ja Venezuela, kiiresti on kasvanud tootmine ka Brasiilias. Oluliselt vähem toodetakse naftat Argentiinas, Colombias ja Ecuadoris. Nafta töötlemine pole Ladina-Ameerikas kuigi mahukas ja üle poole toornaftast eksporditakse.
Ida- ja Kagu-Aasias on suurtootjaid vaid kaks-Hiina ja Indoneesia , kes suurema osa toodangust tarbivad siseturul. Väiketootjad, kes oma nafta ise töötlevad ja seda juurdegi ostavad, on aga üsna palju. Väikeriik Brunei on tüüpiline naftariik, kes toornafta peaaegu täielikult välaj veab. Peamised toornafta importijad on Jaapan ja Lõuna-Korea, samuti väikeriik Singapur.
Euroopa riikidest kuulub naftatootjate esikolmikusse Venemaa, kes ekspordib ligi poole toodangust Lääne-Euroopasse. Suurtootjate ridadesse kuuluvad ka Norra ja Suurbritannia Põhjamerest ammutatava naftatoodanguga. Suurem osa Euroopa riike ostab aga toornaftat suurtes kogustes sisse nii otseseks tarbimiseks kui ka töötlemiseks. Kõige enam veavad toornaftat sisse Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Holland ja Hispaania . Naftat töödeldakse paljudes Euroopa riikides, eelkõige soodsa asendiga sadamalinnades, kuhu on toornaftat hea vedada ja kust on lihtne saadusi suurele tarbijaskonnale laiali vedada.
Mõlemal Põhja-Ameerika riigil USA-l ja Kanadal on oma naftaväljad ja hästi arenenud tootmine. Siiski ostab üks suurimaid naftatootjaid USA veel suures koguses toornaftat juurde, et rahuldadada riigi tohutu suurt energiatarvet.
Maagaasi tootmine
Sarnaselt naftaga on ka maagaasi tootmine ja tarbimine pidevalt kasvanud. Maagaas on fossiilsetest kütustest suurima kütteväärtusega ja selle põletamisel tekib kõige vähem saasteaineid . Erinevalt naftast on gaasi meritsi tülikas transportida. Tehnoloogiam mis võimaldab gaasi veeldada ja suure rõhu all transpotrida, on kallis ja ohtlik. Ent torujuhtmeid pidi kõrgsurve all om maagaasi odav ja tõhus transportida.
Suurimad maagaasi varud on Venemaal, Iraanil ja Kataril, moodustades kokku üle poole maailma varudest . Maagaasi tarbitakse enamasti vaid kõrgelt arenenud riikides. Suurem osa gaasist kasutatakse soojuselektrijaamades elektrienergia tootmiseks, osa läheb keemiatööstusesse ning päris palju tarbitakse gaasi ka kodustes majapidamisetes.
Suurimad gaasitootjad on Venemaa ja USA. Esimese rikkalikest varudest Siberis pumbatakse enamik torujuhtmeid pidi Lääne-Euroopasse. USA impordib aga suure tarbimise tõttu märkimisväärse koguse Kanadast veel lisaks. Arengumaadest on suurimad tootjad Alžeeria, Indoneesia ja Iraan.
3.3. TAHKED KÜTUSED
Tahked kütused on kivisüsi, pruunsüsi, põlevkivi ja turvas . Kivisüsi on neist ainus, millega kaubeldakse maailmaturul. Seda kasutatakse elektrijaamades ja katlamajades, koksisöena metallurgias ja keemiatööstuse toorainena. Kuigi söe osatähtsus maailma energiabilansis on pidevalt vähenenud, jääb see suurte varude tõttu ilmselt veel pikaks ajaks arvestatavaks kütuseliigiks. Samas saastab söe põletamine õhku. Turvas, põlevkivi ja pruunsüsi on madala kütteväärtuse tõttu enamasti kohalikud kütused, mida ei tasu kaugele vedada.
Suurim söetootja on Hiina, kelle varud võimaldaksid kaevandamist tunduvalt laiendada. Valdav osa toodangust jääb siseturule, kuiv viimasel ajal on kasvanud ka eksport , eelkõige Jaapanisse , kelle enda söevarud on ammendatud .
Vanimate söekaevanduspiirkondade-Euroopa ja Põhja-Ameerika söekaevandamise paigutuses leidub mitmeid sarnasusi . Mõlemas piirkonnas eristub üks vana, lõppevate varudega j akahaneva tootmisega ning teine uus, arenev, kuid tarbijaist kaugele jääv piirkond.
Euroopa vanas söekaevandamispiirkonnas on praegu peamised tootjad Ukraina, Saksamaa ja Poola. Kaevandamismaht on kõikjal langenud, sest süsi pole eriti heade omadustega, kaevandamistingimused on rasked ja allesjäänud varud piiratud. Kaevandatavat kivi- ja pruunsütt kasutatakse peamiselt elektrijaamades. Uued, suurte ja heade varudega Siberi leiukohad jäävad aga tarbijatest kaugele. Väljavedu tuhandere km kaugusele Lääne-Euroopasse või Jaapanisse on liiga kallis. Sellepärast on Siberi söekaevandamise maht võrdlemisi väike.
Põhja-Ameerika vanas kivisöe kaevandamispiirkonnas Apalatšides on sütt palju, kuid halvevenud kaevandamistingimuste tõttu on kaevandada kallis. Üha enam toodetakse sütt USA ja Kanada lääne osas paiknevas uues piirkonnas, kus on head kaevandamistingimused ja kõrge kvaliteediga süsi.
Kiiresti on kasvanud nii kivi- kui pruunsöe kaevandamine AUSTRAALIAS. Sütt tarbitaks esiseturul ja veetakse välja lähematesse regioonidesse, peamiselt Jaapanisse. Arvestatavad söekaevandajad on ka INDIA, LÕUNA-AAFRIKA VABARIIK ja VENEMAA.
3.4.VEE ENERGIA
Taastuvatest energiallikatest kasutatakse kaasajal kõige enem veejõudu, peamiselt elektri tootmiseks. Hüdroelektrijaamad annavad ligi viiendiku maailma elektrienergiast. Põhja-Ameerika ja Euroopa on kasutusele võtnud üle poole oma veeressurssidest, suurimate varudega arengumaad vaid kümnendiku. Kui õnnestuks kasutusele võtta kogu voolava vee energia maailmas, tõuseks hüdoenergia osatähtsus elektri tootmiseks siiski vaid 30%le.
Vee-energia omahind on madal, kuid hüdroelektrijaam aehitamine kalllis, seetõttu tasub neid rajada veerikastele või suure languga jõgedele. Äravooli ühtlustamiseks rajatakse kõrge tammiga veehoidla . Tammi ehitamine on üldjuhul väga kulukas ja toob kaasa ka suuri muutusi jõgede veerežiimis. Tammid taksitavad setete edasikandumist ja häririvad kalade liikumist. Väiksem alanguga jõgedel jääb veehoidla alla palju maad, samuti asulaid, kust inimesed on sunnitud lahkuma .
Peale energia saamise on hürdoelektrijaamade veehoidlatest inimestele ka muud kasu. Veehoidlad vähendavad üleujutuste ohtu, tekitavad veetagavara, mida saab kasutada niisutamiseks või elanikkonna veega varustamiseks, rajatu tehisveekogu sobib puhkemajandse arendamiseks jne. Kuid sageli ei kaalu üles keskkonnale tekitatud kahju. Seetõttu püütakse arenenud riikides loobuda uute kõrgete tammide ehitamistest. Arengumaades on see aga sageli ainuke võimalus kiiresti kasvavat energiavajadust rahuldada.
Hüdroelektrijaama rajades on oluline arvestada piisava tarbimise olemasoli, sest suurte liinikadude tõttu ei tasu elektrienergiat väga kaugele vedada. Kui odavat vee-energiat on palju, nt. Alumiiniumi,mõnede rauasulmaite ja kemikaalide tootmiseks. Selliseid kaupu valmistades ja eksportides saab elektrit välja vedada kaudselt , nende toodete „ koosseisus ”. Niimoodi on elektri eksportijatena maailmaturule tulnud näiteks Norra ja Island ja mitmed arengumaad.
Kõige rohkem hüdroenergiat toodetakse USA-s ja Kanadas. Kokku annavad need kaks riiki ligi neljanduku maailma veejõujaamade elektritoodangust. Maailma võimsam õrdoelektrijaa asub Lõuna-Ameerikas, Parana jõel Brasiilia ja Paraguay piiril . Praegu ehitatakse seal Kolme Kuru hüdroelektrijaama, milles saab valmimise järel maailma võimsaim elektrijaam .
Euroopas toodetakse suurem osa vee-energiast Skandinaaviamaades (Norra, Rootsi), Islandil, Alpi riikides (Prantsysmaa Itaalia, šveits, Austria) ja Venemaa. Siberi vee-energia võimsusest on valdav osa veel kasutatmata. Elektreenergiat ekspordivad, sedagi kaudselt, Norra ja Island. Ka Siberist veetakse elekter välja kaudselt-tööstustoodetena, peamiselt Venemaa teistesse piirkondadesse.