Eluraamatul ei ole kordustrükki (15)

Eluraamatul ei ole kordustrükki
„Mina eksisteerin – maailm eksisteerib – ja mina tean, et maailm eksisteerib. Ongi kõik,” ütles Antoine Roquentin Jean-Paul Sartre 'i kuulsas filosoofilises teoses „ Iiveldus “. Kalvinistidel oli elukäsitluse keskmes jumalik ettemääratus, nad püüdsid leida laitmatut olemust, mis oleks issandale meele järgi. Oma eluteel püüame iga hinnaga vältida vigu, sest teame, et elu on laua külge liimitud liivakell ning tehtut muuta ei saa.
Elu koosneb valikutest, soovidest ja vajadustest . Minöör saab eksida vaid korra, elu ei ole arvutimäng, kus saab uuesti otsast alata. Meie eksistents ei ole ka film – ebaõnnestunud kaadreid välja lõigata ei ole võimalik. Loodusseadusi ei luba rikkuda isegi vanad kreeklased oma mütoloogias: Orpheus kaotab Eurydike, sest saatus oma otsust ei muuda. Neiul on ette nähtud elavateriigist lahkuda ning tagasiteed ei ole. Oma surmalepingule allakirjutaja on põhimõtteliselt enesetapja, sest ta on nõus loovutama oma elu. Faust langetab otsuse, küsimusele „omada või olla?“ vastab ta: „Omada.“ Faust pälvib oma õnnelikema hetke ja on valmis oma elu loovutama. Ehk ongi selline otsus õige, hukkuma oleme määratud nii või teisiti. Inimene kardab surma, kuid kas olukorra ilus lahendus ei oleks oskus istuda toolile ja deformeeruda tuhandeks liblikaks, nagu vabanes Liblikmees elukoormast, või rännata hingena pigviinipoega, nagu tegi seda härra Pauli hingerahu. Nende Mehis Heinsaare karakterite elu lõpp on lausa kadestusväärne. Surm ootab meid kõiki ning meil on üks võimalus ehitada üles oma elu ja arendada ennast. Orjadel ei ole vabadust otsustada oma healolu üle, kuid neil on siiski olemas valik: kas võidelda või resigneeruda. Võitlus oma vajaduste nimel on üks inimese instinkte ja on välja arenenud konkurentsist. „Tõe ja õiguse“ epopöia esimeses osas ei võitle Krõõt oma healolu nimel ning hukkub. Süü ei lasu aga täienisti Andresel. Lastes endale kahju teha, lepib Krõõt sellega ning seega on osa süüd ka tema kanda. Noblesse oblige kehtib inimese üle vaid siis, kui ta laseb ühiskonnal end mõjutada.
Olla noor, ilus ja võidukas, igavesti ! Mida vanemaks me muutume, seda rohkem me vihkame aja kulgu ja tahame elustada minevikku . Nagu Gilgameš suundume igavest elu otsima , nagu Peer Gynt jahime kuulsust ja õnne. Käsikirjad ei põle, aga elud küll. Palju mõtteid suuname oma elu pöördhetkile, kui üks otsus muutis kõik. Armastame mõelda, mis võinuks teisiti minna. Meil on põhimõte, et elu oleks täiuslik, kui saaksime muuta selle üheainsa pisidetaili. Elu kaotaks aga väärtuse ja ilu, kui saaksime oma valikuid ja otsuseid muuta. Kaoks aukartus ja sündmuste fikseeritus, ajaränded looksid meist hooletud ja kartmatud olendid. Sellepärast ei toogi Solaris dr Kelvinile midagi head: mälestused on küll mesimagusad, kuid nad takistavad meid edasi liikumast. Vead muudavad elu väärtuslikuks, meil on motiveeritus areneda ja täiustuda. Schubertit ei väärtustatud elu ajal, ta suri vaesuses . Õnnetu elu annab tõuke loomingulisusele ja kasvatab geeniuseid. Lugupidamatus, mida väljendab ühiskond kunstiinimeste suhtes nende elu ajal, annab neile postuumselt väärtust juurde. Dorian Gray saatuslikuks sooviks oli igavene ilu ja noorus, mida ta imetles oma porteelt. Oscar Wilde kujutas inimesele omast dekadentlikku soovi, mis väärastub oma vastuolu tõttu meie eksistentsi seadustega ja osutub hukatuslikuks. Meie olemuse ülesanne on olla tasakaalus, mitte liikuda äärmustesse. Siiski ei loobu me oma sügavaimast südamesoovist olla igavesti noored ja mida enam me vananeme, seda enam ootame Godot' tulekut.
Õigesti elu elada on kunst , aja jooksul väärtused muutuvad ning tuleb üha rohkem ootusi ja kohustusi. Teades, et elusid on meile antud üks, on väga raske elada laitmatult. Igal inimesel on oma keskne tee õnneni jõudmiseks. Teid on erinevaid, kuid põhilisteks liikumisteks on obsessioon või seisak , vooluga kaasa ja voolule vastu. Kinnisidee võimuses inimene ei arene, ta seisab koha peal ning pühendub ainult ühele tegevusele. Resultaat toob kaasa kas triumfi või hävingu. Melville ' i romaanis „Moby Dick“ on samanimeline vaal obsessiooniks sandile kaptenile, kes ei anna alla viimse hingetõmbeni, millega saab talle osaks hukk. Teine liikumisviis on vooluga kaasa, mis tagab küll turvalisuse, kindlustunde, et käre tuul ei aja tindipotti ümber ega riku teie eluraamatut, kuid sellega kaasneb eneteostuse puudulikkus, mis võib põhjustada depressiooni. Franz Kafka oli oma isa poolt alla surutud, talle määratud juristi töö ei teinud teda õnnelikuks. Hingevalu väljendamiseks olid tema teosed täis ahastust, allaheitlikkust, leplikkust ja abitust. Kolmas tee on liikuda vastuvoolu. Elu omandab suuremat väärtust, kui healolu on kaalul, ohu ja riski tunne ei anna unustada, et vale otsus võib tuua kaasa traagilisi tagajärgi. Timotheus von Bock , peategelane Jaan Krossi romaanis „Keisri hull“, liigub ühiskonna vastu ja julgeb tunnistada, et on dissident . Tema vaim ja meel jääb murdmata ning selle kaudu omandab ta elu erilise väärtuse. Kuidas on siis õige elada, kas ratio või emotsioonide ajel ? Kas meie eksistents peaks olema kui ere valgussähvatus, supernoova või hämar lambivalgus, mis ei kustu eal? Iga inimene valib oma tee, see teebki elu erakordseks ja ainulaadseks.
Eksistentsi saladus peitub selle kiires möödumises. Kui väga me ka ei püüaks elada laitmatult, tulevad vead alati sisse ning meie aeg kulub nende parandamiseks ja heastamiseks. Oma tegusid on vaja läbi mõelda, tarbetuid soove tagasi hoida. Elamises ei ole midagi inimvaimule mõistetamatut, eksisteerin ju mina ja eksisteerib maailm. Üks elu on antud meile selleks, et me õpiks maailmaga ühes taktis hingama.
100 p
831 sõna