El Greco (1)

El Greco
Referaat
2007

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Elulugu 4
Looming 5
Tähtsamad teosed 8
Kokkuvõte 10
Kasutatud kirjandus 11
Lisad 12

Sissejuhatus

Kuulsaim manerist El Greco on ajalukku läinud kui üks kirglikumaid ja omapärasemaid kunstnikke terves maailmas. Tema teosed on niivõrd huvitavad ning omanäolised, et neid on raske mitte märgata ja meelde jätta.
Kahjuks ei saavutanud El Greco oma eluajal erilist tunnustust ning muutus koguni inimpelglikuks, sest tema loomingut ei mõistetud. Kunstniku kaasaegsed pidasid teda tol ajal suhteliselt arusaamatute ning uudsete maalide tõttu isegi hulluks. See arvamus püsis peaaegu kolm sajandit. Aga 20. sajandi alguses El Greco "mõistatus" justkui lahendati- tema looming saavutas poolehoiu ja väärilise tunnustuse.

Elulugu

Dominikos Theotokopulos sündis aastal 1541 Kreeta saarel. Ajalukku on ta läinud kui maailma üks kuulsamaid maneriste, kuid kunstnikuks kujunes ta Veneetsias olles umbes aastatel 1560 -1576. Tal oli juba lapseeas väga hea kunstianne, aga tõeliselt avaldus see alles hiljem, kuna Kreeta poolkäsitöölik ikoonimaalimine, mis tema loomingut siiski mõjutas, ei suutnud teda rahuldada. Veneetsias olles vaimustus ta Püha Markuse kirikust ja sealsetest maalidest. Ta sai õpetust selliselt suurmeistrilt nagu Tizian („Maarja taevaminek”), samas avaldas talle palju mõju ka Tintoretto („Püha õhtusöömaaeg”) ja Michelangelo (Sixtuse kabeli laemaal) looming. Itaalias olles arenes tema anne kunstimeisterlikkuseni.
Aastal 1572 saabus kunstnik Hispaaniasse, kus ta kohtsas Jeromina de las Cuevast, kellesse ta ka armus . Temast on maal „ Daam karusnahaga” (Lisa nr 8).
1577 . aastal asus ta elama Toledosse, kus teda hakati kutsuma El Grecoks, mis hispaania keeles tähendab kreeklast. Selle nime all on ta ka kunstiajalukku läinud.
Hispaaniasse saabudes tema teoseid sealses õukonnas eriti ei väärtustatud, kuna eelistati veel külmi klassikalise suuna meistreid. Alles Toledos sai ta vääriliselt hinnatud. Nimelt kinkis üks jõukas kohalik talle seal maja ning kauni purskkaevudega aia.
Toledo arenes välja ka tema teiseks koduks - seal leidis kunstnik igavese sõprusringi, alatised modellid ning kunstnikule meelepärase vaikse ja tagasihoidliku elujärje.
El Greco oli esimene nii öelda kolkast pärit kunstnik, kes tõepoolest ka pärast pimedat aega maalikunstile midagi andis. Ta ei näinud itaalia "uues" stiilis mitte midagi haaravat ja nii ei olnud ka Tintoretto tormakates, kirglikes ja tihti liikumises olevates maalides midagi šokeerivat. Samas tahtis ta nagu Tintoretto maalida religioosse sisuga liikumist ja põnevust täis juhtumisi , mida uskus toimunud olevat.
El Greco- fantastiliselt hea ja omapärane kunstnik suri aastal 1614 ning ta maeti aadlikule kohaste auavaldustega.

Looming

El Greco kunsti lähtealused on mitmekesised. Ta võlgneb suure tänu veneetslastele, kuna just tänu neile kujunes tema peamiseks väljendusvaheniks värv. Samas on ta tugevalt mõjutatud ka itaalia manerismist ning just tema andis maneristlikule vormikäsitlusele niivõrd sisutiheda ilmekuse. Niisiis ongi El Greco nii manerist kui ka osaliselt renessansi ja baroki kunstnik. Ja veel on ta mõjutusi saanud Bütsantsi pühakupiltidest ja seinamaalidest, mida ta lapsepõlves oma kodumaal nägi.
El Greco maalikunst on kohati isegi haiglaselt meelierutav. Tema maalides avaldub see pärand, mille hispaanlaste hinge olid jätnud katoliku kirik ja ähvardav inkvisitsioon. Ta oli kohati isegi hispaanialikum kui hispaanlased ise.
Inimesed on tal tavaliselt pikaks venitatud, näivad meie silme all kasvavat ja võlutult taeva poole vaatavat, nende näod on kõhnad ja piinatud. El Greco piklikke figuure on peetud tema nägemise eripäraks- et kunstnik ise nägigi ümbritsevat maailma sellisena. Inimesed on alati kujutatud olukorras, milles neile ilmutub midagi salapärast. Nad tunnevad rõõmu oma kannatustest, alistuvad raskustele ja jõuavad magusas eneseunustuses ülima õnneni. Kunstnik eelistab ruumitut tausta ning kasutab peamiselt kahvatut ja halvaendelist valgust. Isegi kehad on kaamed ja veretud
Ekstaasis pööravad nad pilgu sünge tumeda taeva poole; sinnapoole tungivad nagu leegitsedes kõik maali rahutud , teravad vormid. Selline ilmekas ja kergesti äratuntav inimtüüp kordub El Grecol nii pühakulugudes kui ka portreedel. Ta maalis ekspressiivses maneristlikus laadis portreid ja usulise sisuga kompositsioone. Suur osatähtsus oli ka müstilisel nägemuslikkusel. Teoste ülesehitus oli barokipäraselt dünaamiline, keerukas ja mitmeplaaniline.
Oma kirglikkuses ületab hilisem El Greco isegi Tintoretto.
El Greco väljendab oma visioone selgelt ja kujukalt. Ta joonistas inimesi kui rahutu ja tundliku hinge isiklikke muljeid , hingi, mis püüavad kõiges näilises ja kaduvas leida maailma kõiksuse põhialuseid.
El Greco maalidel on pinnad vahetatud; perspektiiviseadused, millest renessansi meistrid kinni pidasid näivad rikutud; lähedane tundub kaugena ja kauge lähedasena. Ruum tundub kõike endasse tõmbavat otsekui kuristik. Kõik muutub kaalutuks ja on kui tuli täidetud värelevast rütmist. Inimesi kujutab El Greco omamoodi. Nende keha kujutamisel jõuab ta seaduspäraselt orgaanilise vormi deformeerimiseni. Paistab, nagu näeks kunstnik kõike kumerpeeglis, mis ei tähenda seda, et ta poleks loodust uurinud. Vastupidi- see oligi eesmärk- ta kujutas inimese kehaehitust eeskujulikult ning proportsioonide nihutamine pidi vaid visuaalset muljet tugevdama ja keha kasvu kujukamalt näitama.
El Greco kõige tähtsamateks väljendusvahenditeks on valgus ja värv. Ta töötas ka päeval ettetõmmatud kardinatega ning tundus, nagu segaks päevavalgus tema sisemist valgust. Tema maalides olev valgus ei ole sama mis veneetsia kunstnike soe valgus, mis näib kired lõkkele löövat ja mille abil tuleb nähtavale kehalise leppimine hingelisega. Samas ei ole see ka külm rahulik päevavalgus, mis näiteks Caravaggiol („ Peetruse ristilöömine”) aitas tugevdada maailma realiteedi tunnetust. El Greco maaildes olev valgus on vilkuv, leegitsev ja vahel hõljuv ning seda haarab samasugune värelemine nagu tema maalide rütmilist kompositsiooni. Tema on see, kes paneb oma teostes värvid helendama, muudab mürkrohelise kollaseks ja vabarnapunase kinaveriks. Vahel sööb see valgus värve nagu rooste metalli. Ta püüdis oma maalidel jäädvustada sameti läiget ja kasutas eelkõige külmi toone: tuhkhalli ja sinist , musta ja valget.
Võrreldes tema teoseid Tintoretto summutatud, ent soojade värvitoonidega, paistavad need oma värvide suure lõkendamisega eriti erutavad ja rahutud.
Kuigi El Greco oli enamasti sügavalt süvenenud iseendasse ja oma visioonide maailma, säilitas ta siiski tundlikkuse teda ümbritseva elu suhtes. Seda tõendavad tema portreed ja maastikumaalid. Nimelt oli ta 16. sajandi teise poole üks parimaid ja tunnustatumaid portreemaalijaid Hispaanias. Mitte keegi ei ole nii nagu tema kujutanud hispaania hidalgosid(alamaadlikke) ja vaimulikke, kellel olid maalidel pärani avatud, otsekui tühja pilguga silmad ning piinatud joontega piklikud kahvatud näod, mis tihti mõjuvad isegi kivinenuna, kuid mida siiski näib söövat mingi sisemine tuli.
El Greco oli suur kunstnik , kes järgnevatel sajanditel ebaõiglaselt unustusse vajus. Siiski elu Toledo aadli ja munkade seal avaldas tema kunstile mõju: ta müstiline ekstaas muutus kohati õõnsaks paatoseks ja poosiks. Tema arvukate altarimaalide pühakute ainiti taeva poole pööratud, pisaratest niisked pilgud jätavad mulje väljakannatamatust silmakirjatsemisest ja imalast magususest. Tema vormide liialdatus ja kujude afekteeritus(ebaloomulikkus) on jooned, milleni moodne ekspressionism alles hiljem jõudis. El Greco loomingu taasavastasidki ekspressionistid.
Sellest kõigest hoolimata ilmutavad El Greco teosed ületamatut kunstilist jõudu. Tema maalide kõrval tunduvad nii mõnedki teiste vanade meistrite tööd kahvatud, jõuetud ja külmad. Näiteks Fricki kunstikogus New Yorgis kütkestab El Greco „Püha Hieronymus ” (Lisa nr 9) oma pika habeme ja jumalikult lõõmava karmiinpunase mantliga nii tugevalt pilku, et pärast Velazquez’e Felipe IV portree suhtes ükskõikseks jääda võib, olgugi et see on ühe suure hispaania meistri üks väljapaistvamaid teoseid.
Siiski, hoolimata oma maalides valitsevast ekstaasist ja rahutusest, jäi El Greco alati kunstnikuks, keda paelus isikliku maailmakäsitluse kujutamine.

Tähtsamad teosed

„Kristuse lahtiriietamine” (Lisa nr 3) on üks varasmaid teoseid, mis visandatud oma dramaatikaga veel itaalia klassikalise traditsiooni ja osalt ka põhja koolkondade vaimus . Kristuse figuur kui inimliku ülluse algkuju on vastandatud teda ümbritsevate sulaste vulgaarsetele nägudele, see aga tõstab dramaatilist pinget. Teiselt poolt on ülespoole suunatud pilguga Kristusele kontrastiks ristipuu üle kummardava mehe figuur- sellega saavutab psühholoogiline pinge plastilise väljenduse. El Greco asetab vastupidiselt Tintorettole pearõhu pildist väljapoole, sinna, kuhu suunab meid Kristuse pilk. Selle tagajärjel puudub maalil aga tasakaal. Maal on ülesehitatud püstloodis, astmeliselt. Alumise servaga äralõigatud naisfiguurid süvendavad maali transtsendentset muljet. Inimene on sellel maalil kaotanud oma tähtsuse inimesena ning just see muudabki selle teose omapäraseks.
„Laokoonis” (Lisa nr 4) lamab kuklasse surutud pea ja taeva poole suunatud pilguga rauk oma poegadega maas nagu kristlik märter, ilma et ta end madude vastu kaitseks.
Teoses „Viienda pitseri avamine ” (Lisa nr 5) valitseb eriti tugev sisemine rahutus . Ingel laotab laia žestiga käsi taeva poole. Tema hüüd näib äratavat õiglased, kelle alasti kehad, nagu haaratud mingist ohjeldamatust tungist, otsekui tuules lõõtsuvad leegid taeva poole sirutuvad. Kõik katted on langenud, paljastub inimliku olemuse vaimsus .
„Tundmatu portree” (Lisa nr 7) näo peenelt nüansseeritud modelleerimises ja vabas maalimisviisis ilmneb täiesti selgelt El Greco sõltuvus veneetsialikust traditsioonist. Selles teoses tasakaalustatakse vana mehe füüsiline jõuetus tema leegitseva hingelise jõuga, mis keskendub läbitungivasse ning pisut väsinud pilku. Nägu on peaaegu kõigil El Greco portreedel väga pikk, nii ka sellel. Salapärasel viiil näib see meie pilgu all noorenevat. Krae ümbritseb nägu otsekui pühadusesära. Näoilme on tulvil liigutavat raskemeelsust. Ühelgi kunstnikul ei ilmne maalides nii veenvalt peaaegu don Quijotele omane maailmakäsitlus kui El Grecol.
Kardinal -inkvisiitori (Lisa nr 6) portree puhul seisis El Greco teistsuguse ülesande ees. Tema apostlid ja pühakud on vahel kindlate isikute järgi maalitud, teiselt poolt sarnaneb kardinal-inkvisiitori portree pühakupildiga. Peaaegu kõik isiklik on surutud tagaplaanile. Poolfiguur on otsekui tardunud . Kehalikkust on vaevalt tunda ning näolihased paistavad lodevad. Seda vallutavam on aga hingeline jõud, mis kontsentreerub karmi, peaaegu õiglasse pilku, mida ümmargused prillid veelgi teravdavad. Seekord lepib kunstnik näovärvuse kahvatu ookri ja kardinalimantli punasega- kõik on kuldse valgusega üle ujutatud. Värvid ei ole siin mõeldud kujutatu materiaalsuse edasiandmiseks , vaid maali väljendusjõu tõstmiseks.
Maaliga „Toledo äikeses” (Lisa nr 2) lõi El Greco portree linnast, mis oli saanud talle teiseks koduks. Ehkki päike raskendab üksikasjade äratundmist, on linna vanad ehitised maalil täpselt edasi antud. Taevas sulab kokku maaga, üksteisesse tormanud pilved lähevad silmapiiril üle lopsakateks puuvõradeks ning hooneterea sakiline joon ja looklevad teed on nagu harmooniliseks saateks üle taevalaotuse sähvivatele välkudele. Äike, mida Leonardo da Vinci kunagi mäe otsast jälgis teaduslikust uudishimust, kutsus temas esile uhke tunde inimese üleolekust loodusest. El Greco jõuab oma maalil äikese kaudu mõttele inimeste ja nende kätetöö tühisusest. Tema maastikumaalil paistavad ehitised märatsevate loodusjõudude taustal nagu mängukannid. Selle maastiku rikkalikkus heletumeduse rütmis, kujutuspindade vaheldumises ja soojades toonides on nii palju eluenergiat, nagu seda maastikumaal enne El Grecot ei tundnud.
„Kristuse ülestõusmine” (Lisa nr 1) kujutab valguse võitu pimeduse jõudude üle. Ülestõusnud Kristust ümbritseb kirgastav valgus, ta näib puhta ja kaalutuna. Tema parem käsi osutab võidukale Jumal-isale, kuid jalad on alles teineteisega koos nagu ristil . Jeesuse taga paistab maist majesteetlikkust sümboliseeriv purpurmantel, valge lipp aga kuulutab igavest rahu. Selili paisatud Rooma väepealik pildi allosas kehastab maist vaenlast, Tema ja Kristuse vahele jääb nägude ja kehade segadik, kus kumav ihu sulab kokku riietega. Hämmastunult palvetades kõrgusse küünitavad figuurid mõjuvad lausa õõvastavalt.

Kokkuvõte

Võib öelda, et El Greco on kuulsaim ja kindlasti erilisim manerist maailmas. Samas ei saa teda pidada vaid maneristiks, kuna temas oli mõjutusi nii renessansist , barokist kui ka bütsantsist. Tema suurepärane omadus ühendada maist ja pühalikku ning teha nägemus reaalsemaks on muutnud ta paljudele meeldejäävaks. Ning arvatavasti ei jäta tema maalid ühtegi intelligentset inimest ükskõikseks.
Just tema on see, kes on fantastilisele Hispaania linnakesele Toledole kuulsust toonud ning pidanud seda enda koduks isegi rohkem kui oma sünnimaad Kreetat.
Kuna El Greco looming meenutab osaliselt ekspressionismi, siis on nimetatud teda ka moodsa kunsti isaks. Paljud ekspressionistid on just tema loomingust suuri mõjutusi saanud.
El Greco tähtsus tänapäeva kunstile on hindamatu.

Kasutatud kirjandus

• „ Kunstiajalugu II” – Michael W. Alpatow
  
• „ Maalikunsti ajalugu renessansist tänapäevani” – Anna- Carola Krauße
  

Lisad

1) „Kristuse ülestõusmine”
2) „Toledo äikeses”
3) „Kristuse lahtiriietamine”
4) „ Laokoon ”
5) „Viienda pitseri avamine”
6) Kardinal-inkvisiitori don Fernando Nino de Guevara portree
7) Tundmatu portree
8) „Daam karusnahaga”
9) „Püha Hieronymus”
10) Autoportree
17