Manerism (1)

7. Manerism : Tintoretto , Parmigiano, El Greco , Archimboldo- otsige ise näited. Mõtisklege, mis juhtub manerismi puhul vormi- värvi-ruumi käsitlemisel, teemade käsitlemisel (kas kristlik teema alati esitab oma sisulist külge?). Mis eristab renessansist ja mis ühendab barokiga?
Kirjutasin siis algul manerismi tutvustavad 2 lõiku ja seejärel õpsi poolt antud igat kunstnikku (Archimboldo vahetasin ära Agnolo Bronzinoga, kuna see viimane tundus kuidagi tuttavam) esindava teose tutvustuse. Ja siis ülejäänu.
(kokkuvõte „Maalid, 50 klassikut “, Gombrich „Kunsti lugu“ ja Kaplinski „Üldine kunstiajalugu “ raamatust ja lisa veel internetist)
MANERISM
Püha Markuse säilmete leidmine
Manerismi suurmeister , Jacopo Tintoretto oli tüdinenud lihtsast vormi- ja värviilust. Ta otsustas kujutada piibli suurepäraseid lugusid ja pühasid legende teistmoodi. Rohkem dramaatilisust, põnevust ja pinget. See õnnestus tal suurepäraselt maalil „Püha Markuse säilmete leidmine“. Esimese pilguna tundub maal segane ja korrapäratu, kuid tegelikult on maalil kujutatud episoodi, kui Püha Markuse säilmed toodi Aleksandriast Veneetsiasse, kus need asetati tema auks ehitatud kuulsasse Püha Markuse kirikusse. Maalil ei luba pühak haudade läbiotsimist jätkata, kuna õige keha on leitud.
Maalil puudub mahe värviilu, mis on Veneetsia maalikunstnike Giorgione ja Tiziani üks suurimaid saavutusi. Samuti on valguse ja varju, läheduse ja kauguse järsk vastandamine ning igasuguse harmoonia puudumine liigutustes ja poosides maalile ainult plussiks.
Agnolo Bronzino pilt "Armastuse allegooria " ehk "Allegooria Venuse ja Cupidoga" kirjeldab magusa maneerlikkusega verepilastuslikku kirge Venuse ja tema poja  Cupido  vahel. Venuse abikaasa, vihase pilguga Vulcanus jääb kõrvaltegelaseks, kelle muskliline käsivars ei suuda peatada armastajate külgetõmmet ega nende ihalevat suudlust . Hirmuäratavalt ei mõju ka õudusest karjuv deemonlik kuju Cupido tiibade varjus. Teatraalsust lisavad mitmed sümbolid. Nool Venuse käes tähendab südame läbistamist armastusega, nool kusjuures on poja eest varjatud. Roos on tundelise armastuse sümbol. Mesikärg tüdruku käes näitab armastuse magusust (tüdruku käed on vahetuses nii, et ta pakub tegelikult pahema „halva“ käega mett ja parema „hea“ käega looma). Tuvi, nii Venuse kui Cupido atribuut, märgib ilmalikku iha (sellele astub cupido maalil peale). Õun vihjab õnnejoovastusele ja seksuaalsusele. Vastukaaluks kirgastele värvitoonidele ja ilutsevatele poosidele, jäävad silma maas lebavad aukus silmadega maskid. Maskide tühi pilk on suunatud otse armunud paarikesele, mõne arvates aga hoopis roose puistava Puto poole. Kas lõbu ja mängu kehastav Puto on hoopis kaassüüdlane? Kunstlikkus ja pettus, mille võrku Bronzino tegelased püüavad meid mässida, tuleb ilmsiks allegooria kaudu.
Venus and Cupido Pika kaelaga Madonna
Parmigianino „Pika kaelaga madonna“ on Itaalia manerismi üks tähtteoseid. Madonna hoiakus on Michelangelo maotaoliselt väänlevat figuuri. Madonna pakub õukondlik-peenutseva žestiga rinda jeesuslapsele, kes magab tema süles justkui elutuna ja kellel nagu polekski luid. Tahtlik on kontrast vasakult sisse trügiva abistava ingli ja parempoolsel taustal asuva „ prohveti “ vahel. Kuid jalgade asendi ja pilgu poolest on nad sarnased. Jeesuslaps on ebaloomulikult suur nign tundub, nagu kukuks kohe maha. Madonna ise on aga ebaloomulikult suur, võrreldes temast vasakul olevatega. Samuti on paremal paiknev taust otstarbetu ning ei sobi kompositsiooni.
E Apokalüpsise viienda pitseri lahtitegemine
l Greco, kelle õpingud kulgesid Veneetsias,
oli hispaania manerismis tooniandev. Ta mitte ainult ei venita oma figuurid pikaks, vaid lisaks deformeerib nad. Valgus on tihti ebaloomulikult hüplev ja fantastiline . El Greco teema pole
enam renessansi avastatud ja Parmigianino ülistatud kaunis maine inimene, vaid
religioossest askeesist ja visioonidest piinatud olevus. El Greco, isegi rohkem, kui Tintoretto,
on oma kunstis julgelt hüljanud loomulikud
vormid ja värvid ning tema looming annab
veelgi suurema elamuse oma dramaatilise nägemuslikkusega. Maal „Apokalüpsise viienda pitseri lahtitegemine“ kujutab peatükki
Johannese Ilmutustraamatust ning seal on
Püha Johannes nägemuslikus ekstaasis pildi
ühes nurgas , käed ja pilk prohvetlikus ettekuulutuses taeva poole suunatud. Elavalt žestikuleerivad alasti figuurid, mis on Tintorettolikult pikaks venitatud. Kohati meenutavad isegi Parmigianino pika kaelaga madonnat. El Greco on aga saavutanud venitusega hoopis midagi muud ja mõjub veel lummavamalt.
El Greco maalimisstiil on avaldanud mõju uuemale suunale, nt ekspressionismile.
VORM-VÄRV-RUUM ja kristliku teema käsitlus manerismis
Manerismi puhul märkame, et figuurid venitatakse pikemaks, on lodevad, õõtsuvad. Esineb palju põhjendamatuid, sageli täiesti ulmelisi poose. Miimika on kunstlik, inimtundeid kujutatakse äärmuslikult. Vormis esineb palju reaalsuse väänamist (nt Agnolo Bronzino Venuse ja Cupido armustseenis, kus tüdrukul tagaplaanil on käed vahetusse läinud). Maneristlikus maalikunstis mõjuvad pildid kuidagi rahutult, inimesed on neil tihtipeale pikaksvenitatud ning värvid looduskauged, lillakad, väävelkollased, mürkrohelised. Sageli kasutatakse ka musta. Ruumi kujutamisel esineb läheduse ja kauguse vastandamist. Kaugemad pinnad on sageli tunduvalt tumedamad kui lähemal asuvad pinnad.
Mis puutub kristliku teema kujutamist, siis sisu väga ei muutunud, küll aga oli see jõulisem ja dramaatilisem. Väga mõjukalt mõjusid figuuride poosid ja eriti ülepaisutatud miimika. Tavaliselt oligi maalidel kujutatu oma sünguse ja kontrastiga veel võimsam. Varemas perioodis poleks seda malbete ja pehmete toonidega saavutatud.
MANERISM VÕRRELDES RENESSANSI JA BAROKIGA
Renessansi puhul oli kunstis iseloomulikuks arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Taotleti elamuste pakkumist inimese meeltele. Resessansiaja lõpuks olid aga kunstnikud Michelangelo, Raffael, Vincent van Gogh, Tizian jt teinud ära kõik, mida eelnevad põlvkonnad olid üritanud saavutada ja noortel kunstnikel ei jäänud üle muud, kui nende laadi, maneeri jäljendada. Sageli see aga ebaõnnestus. Andekamate kunstnike seas esines neid, kelle tööd pärisid kõrgrenessansilt üldistatud ja idealiseeriva käsitluse, kuid temaatikas kaldusid fantastika valda. Lahkumine kõrgrenessansi pinnalt avaldus ka kompositsioonis. Kui sajandi alguses oli see harmooniline, sümmeetriline ja lihtne, siis nüüd muutus see ebakindlaks, rahutuks ja sageli kuhjatuks. Eriti toonitakse usulist ekstaasi ja härdameelsust.
Barokiga sarnaselt tunti huvi valguse ja varju kujutamise vastu. Töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Samuti on maalidel kujutatud pingeliselt hoogsad stseenid. Palju on neis ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi, žeste, taevasse tõstetud pilke. Pildid ise on rahutud ja rõhutatud on diagonaalsuunad.