koguma hakkanud. Kiikingus on eesmärk panna kiik järjest suurema amplituudiga võnkuma kuni see hakkab üle võlli käima. Kiiking algab siis kui jalad on kõrgemal kui pea. Enne seda toimuvat võnkumist nimetatakse lihtsalt kiikumiseks. Esmakordselt tutvustati Eestis kiikingu kiike 1993-dal aastal Pärnus Ado Koski poolt. Kuigi on seda mainiutud ka August Wilhelm Hupeli neljaköitelisest teosest "Topographische Nachrichten von Lief und Ehstland", mis käsitleb Eesti ja Liivimaa eluolu 18. sajandi lõpust. Kiikingul on vaja head füüsilist vormi (eriti tugevaid jalalihaseid) ja julgust. Mida pikemad on aga kiikingu kiige aasad seda raskem on saada üle võlli. Kiikingu võistluste eesmärgiks on suurima aisapikkuse välja selgitamine, millega inimene on suuteline täistiiru (360°) ümber kiige võlli kiikuma. Hetkel omab meeste rekordit Eestis Kaspar Taimsoo tulemusega 7.08 ja naiste rekordit Körlin Kink tulemusega 5
KV 35: 17611765).Põltsamaa talurahva 18. ja 19. sajandil kantud rõivaste kohta leiameväärtuslikku teavet mitmelt tolleaegselt jooniselt, mis on trükitud väljaannetes või säilitatud kunstivaramutes. Näiteks 1763. aastal Põltsamaalpastori ametisse asunud August Wilhelm Hupel pidas kirjavahetustkorrespondentidega üle Eesti- ja Liivimaa, kogudes andmeid Eestimaa ja rahva kohta. Kogutud materjal ilmus trükituna mitmes väljaandes: Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, NordischeMiscellaneen ja Neue Nordische Miscellaneen. Hupeli töödes ilmus kaesimene joonistus rahvarõivais eestlastest Eesti perekond Põltsamaaltavalises rõivastuses. Meeste ja naiste põhiliseks ülerõivaks, kuni19. sajandi keskpaigani samuti kõige pidulikumaks rõivaks oli villasest riidest händadega pikk-kuub. Kuuel olid kaarjalt seljale ulatuvad küljeõmblused, mille kohalt vööjoonelt algavad voldid jäid taha. Need nn hännad pressiti tihedateks voldikimpudeks. Naiste kuubi
pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Tema organiseeritud oli ka Põltsamaa lugemisring, mis ühendas kohalikke haritlasi üle 30 aasta (1760. aastate lõpust kuni 1799. aastani). Hupel oli ka viljakas literaat, kes pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi Eesti- ja Liivimaa majanduslikest, geograafilistest, looduslikest ja mitmetest teistest oludest 4- köitelises teoses "Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" (17721785) ja jätkväljaannetes "Nordische Miscellaneen" ning "Neue nordische Miscellaneen". Kõigil neil väljaannetel oli rohkelt kaastöölisi kõikjal üle Liivi- ja Eestimaa kubermangude. Tema põhjalikku tööd väärtustasid nii kaasaegsed kui ka järeltulevad põlved, eriti olulised on need aga toonaste olude tundmaõppimiseks ajaloolastele.Koos kohaliku arsti Peter Ernst Wildega andis ta Põltsamaal välja esimest eestikeelset ajakirja Lühhike öppetus (ta tõlkis
Vanadel kaartidel esinevad nimekujud Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia või lihtsalt Esten (eestlased). Tavakohaselt käib see nimetus põhjapoolse Eesti kohta, kuid 15.17. sajandil eristub ka Päris-Eesti (Estonia Propria) Liivi lahe ja Võrtsjärve vahel. Muistsed Skandinaavia saagad nimetavad maad Eistlandiks. 1930ndate lõpuni kirjutati seda nime inglise keeles enamasti Esthonia. Saksa keeles kasutati varem nime alguse pika vokaali tähistamiseks nimekuju Ehstland. 19. sajandini nimetasid eestlased ise end maarahvaks. Eestlaste hulgas juurutas Eesti nime Johann Voldemar Jannsen. · Loodus Eesti asub Läänemere idakaldal. Keskmine kõrgus on 50 meetrit merepinnast ja kõrgeim koht on Suur Munamägi Eesti kaguosas 318 meetrit merepinnast. Eestis on üle 1400 järve. Enamik neist on väga väiksed, suurim, Peipsi-Pihkva järv, on 3555 km² suurune. Eestis on palju jõgesid. Pikimad on Võhandu (162 km), Pärnu (144 km) ja Põltsamaa jõgi (135 km)
Oma vaadetelt oli Hupel ratsionalistlik ning rahvavalgustust pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Tema organiseeritud oli ka Põltsamaa lugemisring, mis ühendas kohalikke haritlasi üle 30 aasta. Hupel oli ka viljakas literaat, kes pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi Eesti- ja Liivimaa majanduslikest, geograafilistest, looduslikest ja mitmetest teistest oludest 4-köitelises teoses "Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" ja jätkväljaannetes "Nordische Miscellaneen" ning "Neue nordische Miscellaneen". Kõigil neil väljaannetel oli rohkelt kaastöölisi kõikjal üle Liivi- ja Eestimaa kubermangude. Tema põhjalikku tööd väärtustasid nii kaasaegsed kui ka järeltulevad põlved, eriti olulised on need aga toonaste olude tundmaõppimiseks ajaloolastele. Koos kohaliku arsti Peter Ernst Wildega andis ta Põltsamaal välja esimest
rahvalaulu Baltimaade valgustus: A.W. Hupel ja G. Merkel; August Wilhelm Hupel, kes kuulus Baltimaade valgustuse nn vanemasse põlvkonda, töötas pärast õpinguid Jena ülikoolis esmalt koduõpetana Põhja-Liivimaal, hiljem pastorina Põltsamaal Äksi kihelkonnas. Kirjamehena sai ta tuntuks ajakirja "Lühhike öppetus" saksakeelse käsikirja tõlkimisega eesti keelde, tema peamiseks uurimisvaldkonnaks kujunes kohalik balti temaatika, peateoseks ,,Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" (,,Topograafilisi teateid Liivi- ja Eestimaalt"), milles kirjeldatakse Liivi- ja Eestimaa loodust, haldust ja seisuslikku struktuuri ning eesti ja läti talupoegade elu. 1781. aastal hakkas Hupel välja andma üldteaduslikku ajakirja ,,Nordische Miscellaneen". Tegeles ka eesti keelega, andis välja "Eesti keeleõpetuse" mis sisaldab põhja- ja lõunaeesti grammatikat ja sõnaraamatut. Garlieb Merkel alustas kirjanduslikku tegevust 1780ndate lõpus, kuuludes Riias tegutsenud
2011. aastal kogumikus Oma Keel nr 1. Samuti on kasutatud veel Huno Rätsepa artikklit „Pahupidi kadakasaksad. Rahvaetümoloogiaid eesti keelest,“ mis on ilmunud 2012. aastal kogumikus Oma Keel nr 1. 3 1. Eesti, Eestimaa, eestlane, eesti keel Meie rahva ühisnimetus Eesti jõudis meie kirjakeelde alles 17. sajandil. 1638. aastal pastor Heinrich Stahli kodu- ja käsiraamatu III köites kohtame esimest korda saksa tõlkelaenu Eestimaa (Ehstland), seal käsiraamatus öeldakse: „üchtekit lambas, üchtekit rebbane, üchtekit hunt, üchtekit ilwis on waja sihn Estimah siddes.“ Rätsep ütleb, et nimetus Eestimaa tähistas tol ajal provintsi või kubermangu, mis koosnes neljast Põhja-Eesti maakonnast. (Rätsep 2007: 6) Autor meelest moodustatigi sõna eestlane ilmselt saksa Ehste alusel ning seda võib esmakordselt kohata kirjasõnas 1756. aastal Lundi ülikooli professori Arvid Molleri Eestimaa kirjelduses: „Mis
leame 7 tuh a eest kusagilt idast uuralist v lääne siberist 3. Eesti nime päritolu ja kasutamise areng. Kelle-mille ajendil ja millal hakkasid eestlased enda kohta nime eestlased kasutama. 1857 pöördus Jannsen Perno postimehes eestlaste poole maarahva asemel eestlaste poole. siis hakati seda nime kasutama. Enne kutsuti eestlaseid maarahvaks,. mis saksa keeles oli Ehsten-- >sealt tulenes Ehstland-->Ehstima-->Esti-land. Sealt arvatavasti tulid ka eestlased. 4. Mis ajaloosündmus või sündmused tähistavad Eestis keskaja algust? Miks? 13 saj i algus eesti massiline ristiusustamine mõõgavendade ja saksa ordu sõjalisel toel 5. Mis sündmus tähistab sümboolselt Eestis keskaja lõppu? Miks? Liivisõda 16 saj algul algul ja sel ajal saab eestis katoliiklus otsa ja tuleb protestantism ,luteri kirik 6. Nimetage keskaegsed linnad Eestis
pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Tema organiseeritud oli ka Põltsamaa lugemisring, mis ühendas kohalikke haritlasi üle 30 aasta (1760. aastate lõpust kuni 1799. aastani). Hupel oli ka viljakas literaat, kes pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi Eesti- ja Liivimaa majanduslikest, geograafilistest, looduslikest ja mitmetest teistest oludest 4- köitelises teoses "Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" (17721785) ja jätkväljaannetes "Nordische Miscellaneen" ning "Neue nordische Miscellaneen". Kõigil neil väljaannetel oli rohkelt kaastöölisi kõikjal üle Liivi- ja Eestimaa kubermangude. Tema põhjalikku tööd väärtustasid nii kaasaegsed kui ka järeltulevad põlved, eriti olulised on need aga toonaste olude tundmaõppimiseks ajaloolastele. Koos kohaliku arsti Peter Ernst Wildega andis ta Põltsamaal välja esimest eestikeelset ajakirja
Vanadel kaartidel esinevad nimekujud Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia või lihtsalt Esten (eestlased). Tavakohaselt käib see nimetus põhjapoolse Eesti kohta, kuid 15.17. sajandil eristub ka Päris-Eesti(Estonia Propria) Liivi lahe ja Võrtsjärve vahel. Muistsed Skandinaaviasaagad nimetavad maad Eistland'iks. 1930. aastate lõpuni kirjutati seda nime inglise keeles enamasti Esthonia. Saksa keeles kasutati varem nime alguse pika vokaali tähistamiseks nimekuju Ehstland. 19. sajandini nimetasid eestlased ise end maarahvaks ja oma keelt maakeeleks. Eestlaste hulgas juurutas Eesti nime Johann Voldemar Jannsen. Topograafia Eesti asub Läänemere idakaldal. Eestit mõjutab parasvöötme hooajaline kliima. Keskmine kõrgus on 50 meetrit merepinnast ja kõrgeim koht on Suur Munamägi Eesti kaguosas 318 meetrit merepinnast. Eestis on üle 1400 järve. Enamik neist on väga väiksed, suurim, Peipsi-Pihkva järv, on 3555 km² suurune. Eestis on palju jõgesid
,,Cosmographey" (1588). Kohtudokumendid (17.saj) nt teated usundiliste arusaavade ja rahvalaulude kohta. 12. Too esile vähemalt kaks suundumust Euroopa mõtteloos 18.-19. sajandil, millega oli seotud huvi tekkimine folkloori vastu. August Wilhelm Hupel (1737-1819) kogus andmeid eestlaste, liivlaste vaimuelude ja kommete kohta. Andis välja etnoloogia ja rahvaluule alase peateose ,,Topographische Nachirichten von Lief und Ehstland". Giambattisca Vico (1668-1744) väärtustas muinaskultuuri(paganarahvaste poeesiat ja mütoloogiat. Oli arusaam pärimuse ajaloolisest muutumisest ja soov pärimust süstemaatiliselt tutvustada ja uurida. Teosel ,,Scienza Nuova" on oluline mõju järgmistele uurijatele. Johann Heinrich Rosenplänter (1782-1846) hakkas koguma eesti rahvajutte ja rahvalaule, neid avaldama. Väärtustas ka eesti keelt. 13. Missugused olid olulised J. G. von Herderi ideed (ja teod), mis
koolihariduse ja majanduselu edendamisel. Tema organiseeritud oli ka Põltsamaa lugemisring, mis ühendas kohalikke haritlasi üle 30 aasta (1760) Oli ka viljakas literaat, kes pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi Eesti- ja Liivimaa majanduslikest, geograafilistest, looduslikest ja mitmetest teistest oludest 4-köitelises teoses "Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" (1772–1785). Koos kohaliku arsti Peter Ernst Wildega andis ta Põltsamaal välja esimest eestikeelset ajakirja Lühhike öppetus (ta tõlkis Wilde saksakeelsed tekstid eesti keelde). Lisaks andis Hupel välja veel kaheköitelise põllumajandusõpetuse ning tegutses ka eesti keele uurija ning uuendajana. Lisaks oli Hupel ka mitmete teiste väljaannete kaastööline nii Baltikumis kui ka Saksamaal.
Liivimaale elama tulnud sakslaseid. Jannau on pärit Göttingenist, tulnud tagasi abipastoriks Põlvas. Pärast Tartumaa praost. Liivimaa konsistooriumi protsessir. Jannau terava kriitika sulega. Aadlitegelaste vastu. 1781 ,,Sitten und Zeit, ein Memorial an Lief- und Estlands Väter", noomib aadleid, et talurahva kõlblust ega majanduslikult ei hari. 1786 ,,Provintzialblätter an das Lief- und Ehstlandische Publikum" ja ,,Geschihte der Sklaverei und Charakter des Bauer in Lief- und Ehstland" I-II. Liivimaa ajalugu järkudesse resiimide järgi ja iseloomustanud, kuidas suhtumine talupoegadesse erinevatel ajajärkudel. Vaatleb, kuidas tugenev orjus on mõjunud halvendavalt talurahva iseloomule. Ideid, kuidas olukorda parandada. Poola valitsus parema valitsusega, paraneb talurahva olukord. Vene aja algus olukorra halvenemine, aadel ära kasutama aga valgustatud valitseja ajal asjad paranema. Kriitika kohalikele oludele vene keskvalitsuse toetus sellele olukorrale. 1793
Rahvapärasteks nimedeks on: sinilind, jäärähn, sinisibu-tsirk, vahajalg. Jäälind on rändelind. 17 KASUTATUD MATERJALID 1) http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/ALCATT2.htm 2) http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/ALCATT.htm 3) Drümpelmann, Ernst Wilhelm v. 1811. Getreue Abbildungen und naturhistorische Beschreibung des Thierreichs aus den nördlichen Provinzen Russlands, Liefland, Ehstland und Kurland betreffend. H. 8. Riga. 18 4) Fischer, Jakob Benjamin 1791. Versuch einer Naturgeschichte von Livland: Vögel, Aves. Zwote verm. u. verb. Aufl. Königsberg, J. G. S. Breitkopf. 5) Koch, Oscar 1911.Übersicht über die Vögel Estlands. Reval, Kluge u. Ströhm. 6) Kumari, Eerik 1939. Der Eisvogel, Alcedo atthis ispida L., ein neuer Brutvogel für den Pirita-Fluss (Estland)
Valgustusajastu vaimsed otsingud Rootsi riigi huvi muinsuste ja pärimuse vastu (Gustav Adolf II algatatud kogumisaktsioon 1630. aastatel) Venemaal Peeter I ajal loodud kummaliste artefaktide ja eksootiliste esemete kogud; Vene impeeriumi rahvaste kaardistamine ja kirjeldamine. August Wilhelm Hupel (1737-1819) õppis Jena ülikoolis 1754-1757 1760-1763 Äksi pastor 1763-1804 Põltsamaa pastor Rahvaluule alane peateos ,,Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" I-IV (1774- 1789) Hupelist: Jürjo, Indrek 2004. Liivimaa valgustaja A. W. Hupel 1737-1819. Tallinn: Eesti Riigiarhiiv. 18. sajandi ajaloofilosoofia Nt Giambattista Vico (1668-1744) ideed: o muinaskultuuri (paganarahvaste peoeesia ja mütoloogia) väärtustamine; o arusaam pärimuse ajaloolisest muutumisest; o soov pärimust süstemaatiliselt tutvustada ja uurida;
Henrik) jne. Vanadel kaartidel esinevad nimekujud Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia või lihtsalt Esten (eestlased). Tavakohaselt käib see nimetus põhjapoolse Eesti kohta, kuid 15.17. sajandil eristub ka Päris-Eesti (Estonia Propria) Liivi lahe ja Võrtsjärve vahel. Muistsed Skandinaavia saagad nimetavad maad Eistlandiks. 1930ndate lõpuni kirjutati seda nime inglise keeles enamasti Esthonia. Saksa keeles kasutati varem nime alguse pika vokaali tähistamiseks nimekuju Ehstland. 19. sajandini nimetasid eestlased ise end maarahvaks. Eestlaste hulgas juurutas Eesti nime Johann Voldemar Jannsen. [redigeeri] Loodus Next.svg Pikemalt artiklis Eesti loodus, Eesti looduskaitse. [redigeeri] Topograafia Satelliidipilt Eestist. Eesti asub Läänemere idakaldal. Keskmine kõrgus on 50 meetrit merepinnast ja kõrgeim koht on Suur Munamägi Eesti kaguosas 318 meetrit merepinnast. Eestis on üle 1400 järve. Enamik neist
kasutatakse allikakriitilises töös, aga see ei aita määratleda, mis on rahvaluule. Essentsialistlik vs konstruktivistlik autentsuse käsitlus: Monumenta Estoniae Antiqua vanasõnade väljaande tekstide "autentsuskontroll" (kõrvale jäeti ligi pooled rahvaluulearhiivi kogutud tekstid) Regina Bendixi monograafia "In Search of Authenticity" (1997): kes vajab autentsust ja miks? Hupel- ,,Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" Hurt- rahvaluule väljaandmisele (`Liivi- ja Eestimaa topograaflised teated', IIV, 17741783) A. O. Väisänen 1912-1914, 1914. a. eestlased C. Kreek ja J. Muda EÜSi kogumisaktsiooni käigus.
Vanadel kaartidel esinevad nimekujud Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia või lihtsalt Esten (eestlased). Tavakohaselt käib see nimetus põhjapoolse Eesti kohta, kuid 15.–17. sajandil eristub ka Päris-Eesti (Estonia Propria) Liivi lahe ja Võrtsjärve vahel. Muistsed Skandinaavia saagad nimetavad maad Eistlandiks. 1930. aastate lõpuni kirjutati seda nime inglise keeles enamasti Esthonia. Saksa keeles kasutati varem nime alguse pika vokaali tähistamiseks nimekuju Ehstland. 19. sajandini nimetasid eestlased ise end maarahvaks ja oma keelt maakeeleks. Eestlaste hulgas juurutas Eesti nime Johann Voldemar Jannsen. 5 2. LOODUS Eesti asub Läänemere idakaldal. Eestit mõjutab parasvöötme hooajaline kliima. Keskmine kõrgus on 50 meetrit merepinnast ja kõrgeim koht on Suur Munamägi Eesti kaguosas 318 meetrit merepinnast. Eestis on üle 1400 järve
kagus, tekkis ajapikku veel mitu eesti asundust. Ajaloolase Viktor Maamäe andmeil lõid Põhjasõja ajal eesti põgenikud Pihkvamaale Luuküla, mille lähikonda hiljem tekkisid teised eesti külad, nagu Jersovo, Tsudskie Zahhodõ, Janovõ Zahhodõ ja Griva 22. Arvatavasti on tegemist sellesama 21 talust koosneva asundusega, millest kõneleb juba August Wilhelm Hupel oma teose "Topographiche Nachrichten von Lief- und Ehstland" kolmandas köites. Hupel paigutab küll küla mitte Pihkvamaale, vaid Oudova (Gdovi) maakonda (1782: 284), mis oli hoopis Peterburi kubermangu osa. Hilisemate, "Eesti Postimehes" avaldatud andmete kohaselt, mida refereerib Oskar Kallas, olevat tegemist koguni viie eesti külaga: Solnja, Luuküla, Kamenika, Ersova/=Jersovo/, Kasakova. Esimene asunik Peeter Luu olevat põgenenud sinna Ida-Tartumaal asuvast Meeksi mõisast23.
eine lettische Sage". Merkel tegutses publitsisti ja kirjandusarvustajana. Ta on avaldanud ka jutustusi. Pärisorjuse kritiseerija Heinrich Johann von Jannauega tema poeg Heinrich Georg von Jannau ilukirjanduslikke teoseid ei avaldanud. Merkeli mõttekaaslane Johann Christoph Petri õppis koduõpetajana (aastail 1784- 96) Eestimaad hästi tundma. Tema esimene, anonüümsena ilmunud teos ,,Briefe über Reval" (1800) käsitles Tallinna kodanike elu. Tema peateost, kolmeköitelist ,,Ehstland und die Ehsten" (1802, üle 1400 lk.), on nimetatud Merkeli raamatu ,,Die Letten" Eesti paralleeliks, kuid Petri lähtub kirjalikest allikatest. Ta kritiseerib pärisorjust ning kirjeldab oma teose teises köites eestlaste elu ja olukorda, rahvakultuuri ja .kombeid pärisorjuse kriisi perioodil. Johann Gottfried Herder (1744-1803) avastas rahvaluule õigupoolest alles Riias tegutsedes. Rahvalaule avaldamiseks hankides pöördus ta ka Hupeli poole, kellelt
Pastor Põltsamaa kihelkonnas. Väga viljakas kirjamees, kes lähtus valgustuse vaimust. On kirjutanud palju erinevatel teemadel. Paljud tema kirjatööd tuginesid abilistele, korrespondentidele, kelle kaudu kogus materjali, mida hiljem trükis avaldada. Kõige olulisem on neljaköiteline väljaanne tollaste Balti provintside kodulooline materjal, mis kirjeldas talupoegade olukorda, kirikute olukorda. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland I-IV, 1774-1789. Põhiosas on tegemist usaldusväärse allikana. Hupel on üks pakjudest baltisaksa valgustajatest. Baltisaksa valgustajad lõid uuelaadse institutsioonide võrgustiku, kuhu kuulusid eelkõige mitmesugused seltsid, klubid, lugemisühingud ja nende seltside juures oli oluliseks komponendiks ajalehtede ja ajakirjade lugemine, Euroopast tellitud ajalehed, aga samuti ka kohapealsed ajalehed. Baltisaksa ühiskonnas eriti 18.saj lõpupoolest
ehk ideoloogiline teogism. Johann Gottfried Herder- Sai kuulsaks oma tegevusega saksa aladel, nooremas põlves on ta lühikest aega tegutsenud Riias kiriku ja kooliõpetajana. August Wilhelm Hupel (1737-1819)- Põltsamaa pastor. Valgustus ajastu kõige viljakam kirjanik. Ta on mitmeid erinevaid sariväljaandeid väljaandnud. Tal olid omad korrespodendid ja abilised, kes jagasid materjali ja informatsiooni eriteemade kohta. Oluline väljaanne on "Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" Topograafilised väljaanded Liivimaa ja Eestimaa kohta. Annab ülevaate baltiprovintside eluolu üle. Baltimaades mitmed autorid hakkasid avaldama mõtteid, mis nõudsid talurahva olukorra parandamist. Talurahva olukorra kritiseerijaid oli mitmeid, kuid kõige välja paistvam oli Garlieb Helwig Merkel (1769-1850). Esimene, kes käsitles Eesti ja Läti talupoegi mitte kui pärisorju vaid rahvust, kellelt võeti vabadus vägivaldselt ära.
annaabi.ee 
