EETIKA ILUST JA KASULIKKUSEST (0)

EETIKA ILUST JA KASULIKKUSEST
 
Mõni aeg tagasi võeti uuesti ja ei-tea- mitmendat -korda-juba tõsiselt käsile meie võimumeeste eetiline pale . Ja juba ei-tea-mitmendat-korda leiavad uurivad ajakirjanikud ja opositsioonipoliitikud, et võimumehed ei ole kuigivõrd eetilised ja nende eetiline pale on õige määrdunud. Ikka ja taas ilmneb, et meie liidrid arendavad lisaks riigiasjadele ka oma pere- ja sõpruskondlikke asju. Seda tegevust saaks kuidagimoodi ja teatud tingimustel nimetada ka “teatud infrastruktuuri valdkondade või sfääride arendamiseks ”. Varasemad üritamised on läinud üsna tavapärast rada mööda: eksinuks ei ole keegi ennast tunnistanud ja ühiskondki on tasapisi lasknud esialgsel suurel lärmil ja hasardil lasknud hääbuda ning seega ise osutunud ekslikuks. Miks juhtub küll nii, et meie poolt ära valitud parimad pojad hakkavad võimul olles käituma nõnda, et suur hulk rahvast ja ajakirjanikest saavad nende peale õige tigedaks? Oleks veel, et võimumehed ja lehemehed oleks võõrad, kuskilt ostetud või laenatud. Ei, kõik on täitsa omad eesti mehed – nii ühel kui teisel pool.
Ühiskonnas reglementeeritakse selle liikmete käitumist mitmeti, kõige ulatuslikuma mõjuga on ilmsesti kehtivad eetilised ja juriidilised normid. Eetika ja õigus on ühtpidi õige sarnased ning isegi raskesti eristatavad, kuid paljuski ka oluliselt erinevad. Ei ole küll lühikese ajaleheartikli võimuses süstemaatiliselt vaagida moraali ja õiguse olemust ja omavahelisi seoseid , kuid kõigile on ilmsesti mõistetav, et mõne tehtud teo pärast tehakse häbi-häbi, kuid mõne eest tuleb kohtusse ja seejärel ka rootsi kardinate varju minna. Piirdugem järgnevalt vaid mõne momendiga, millest senises eetikamöllus on õige põgusalt juttu olnud.
Erinevalt seadustest ja õiguslikust süsteemist ei ole eetikat võimalik kehtestada ei rahvahääletuse, parlamendi, valitsuse ega presidendi poolt. Eetika ja tema seisukohad ja normid kujunevad märksa keerukamaid radu pidi, kus on oluline koht kultuuril , traditsioonidel, usul , kommetel jms., kusjuures need tegurid toimivad õige aeglaselt ja teinekord märkatultki, kuid see-eest ka õige kindlalt. Seega tuleb leppida ning ka arvestada selle paratamatusega, et ühiskonna eetiline muutumine läheb aeglaselt, hoolimata väga kiirest muutumisest õigussüsteemis, majanduses ja teisteski ühiskondliku elu valdkondades. Seetõttu kehtib eetika-asjades õige hästi rahvatarkus, et üle oma varju ei saa ikka hüpata. Eetika võlu ja ilu tunnustamine taandub sageli “loogikale”, et seal arenenud ja kultuursetes maades (näiteks seal Euroopas) käitub enamus inimesi vabatahtlikult ühtede kõigiti mõistlike hoolitsevate ja niiöelda “inimlike” reeglite järgi[2]. Et meie püüame pidevalt nende maade hulka ja eurooplasteks saada, siis tuleb meilgi nende reeglite järgi elada (seda enam, et oleme nendega koos ju olnud ja need reeglid on juba praegu paljudele meist meeldivad, arusaadavad ja omased ). Paraku on meie siinsed olud ja lähiajalugu olnud nii heitlikud ja kiiresti muutuvad, et palju 2. maailmasõja eelsest eetikast on pöördumatult läinud ja palju nõukogude-aegsest suhtumisest veel alles ning seda nii positiivses kui ka negatiivse külje pealt. Seetõttu võiks küll päris illusoorne arvata olla, et mõne aastaga saab kujuneda ja stabiilselt toimima hakata üks uus eetiline normistik, mis efektiivselt toetaks ja realiseeriks meie rahvuslikke huvisid[3]. Meie eetika etaloniks näib praegu olevat üks kujuteldav isik, kes on sisult rahvuslik ja vormilt internatsionaalne, hingelt eestlane ja vaimult eurooplanei[4]. Küllap annab meie rahva eetilistest kõhklustest tunnistust ka seniste eetikaskandaalide kuhugile rippujäämine ja eetiliste pretensioonide ja reeglite mittetoimimine. Ebakindlust süvendab ka usaldamatus rahva enese sees. Need, kes on haljama oksa peal, soovivad selle õndsa olukorra jätkumist ja kindlustumist ja arvavad sageli, et just nüüd on õige ja viimane aeg hakata dþentelmenideks. Paljud ülejäänud kurdavad paraku põhjendatult või ilma, et ausus ja õiglus on (Eesti)maa pealt kadunud ja me elame hundiseaduste aegu. Just riigimeeste kõrge moraal ja ideaalid ning nende laitmatu järgimine oleks ütlemata heaks palsamiks meie eetiliste lõhede ravitsemiselii[5]
Teine oluline moment on see, et lisaks seni paljuräägitud eetika võlule ja ilule on see ka ühiskonnale kasulik, efektiivne ja isegi hädatarvilik nii inimestele, huvigruppidele kui ka ühiskonnale tervikuna . Just eetika oma normide ja psüühilise toimega on see, mis reguleerib ja suunab enamasti inimeste käitumist ning vaid ainult väiksem osa inimeste vahelistest suhetest ja käitumisest reguleeritakse seaduste ning neid tagavate sunnimehhanismide poolt. Eetika ja moraal kujutavad enesest üht omapärast mitmetasandilist reeglistikku, mis ühelt poolt iseloomustab ja teiselt poolt tagab sotsiaalsete (huvi)gruppide eksistentsi. Pedagoogid , kerjused, meedikud, pätid, riigimehed , paadialused, sõdurid, ärimehed, tõrjutud, eestlased, kristlased ja suur hulk teisi seltskondi – kõigil neil on oma eetika. Kujutage vaid ette segadust , mis sugeneb, kui nimetatud ja ka nimetamata jäänud seltskondades puuduks oma eetika ja moraal. Mis oleks, kui olete haigestunud ja satute suli mentaliteediga valget kitlit kandvate meedikute juurde? Ning oh kui raske on riigimehel olla pättide hulgas ja vastupidi, pätil riigimeeste hulgas! Kuulumine teatud gruppi eeldab ka teatud teatud käitumisreeglite tunnustamist ja järgimist. Paraku teeb asja keeruliseks see, et inimene kuulub korraga mitmesse gruppi. See tähendab ka mitmete reeglite (mõnikord vastandlike) üheaegset järgimist. Kui eri gruppide reeglid välistavad teineteist, siis on konflikt isiku ja eri gruppide vahel varem või hiljem vältimatu ning millestki tuleb loobuda , olgu see kui tahes magus ja hea. Tuleb möönda, et erinevad grupid ei ole oma suuruselt, mõjult jms. sugugi võrdsed ja ühiskonna seisukohalt tuleb olulisemaks lugeda neid seltskondi, mille tähtsus ja mõju on ühiskonnale suuremad. Samas võiksid just eetiline käitumine ja edu olla need hoovad , mis toovad inimesele teiste usalduse ja autoriteedi ning saavad sillutada teed võimutüüri juurde. Selge peaks olema see, et eetilisus ja seaduslikkus pole päris üks ja seesama ning need, kes üht põhjendavad teisega ei ole kas asjast aru saanud või püüavad selgest ja ausast vastusest mingil põhjusel kõrvale hiilida[6]
[[2] Sellist lähenemist võiks kutsuda „jäljendavaks moraaliks“. Tegemist on igati kasuliku arusaamaga, mis võimaldab kohaneda teiste sotsiaalsete süsteemidega. Raskeks läheb siis, kui jäljendada tuleb pidevalt ja loomusele mittesobivat, kuid antud loos ei ole see suure tõenäosusega nõnda.
[3] Aeg teeb oma töö, praegu, 2003. a., on nõukogude aeg juba üsna ebamaine nähtus.
i[4] Euroliitu just ollakse teel ja etalon on muidugi jätkuvalt seesama.
ii[5] Asjad on paremaks läinud.
[6] Tegemist on ka praegu aktuaalse probleemiga ning jätkuvalt tuleb karta juura ja eetika ühitamist, sest nii loobume ühest alternatiivsest paragrahvidest vähesõltuvast ja väga vajalikust ühiskondliku regulatsiooni mehhanismist. Ka moraali ilu tähtsust ei tohi unustada või pigem seda tuleb just rõhutada just seetõttu, et eesti inimese sisemine vabadus vajab kasvuruumi.