EESTLASTE JA VENELASTE SUHTLUSKÄITUMINE (0)

TARTU ÜLIKOOL 
 
 
 
 
 
 
 
Angelina Savolainen 
 
EESTLASTE JA VENELASTE SUHTLUSKÄITUMINE 
 
 
Referaat 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tartu 2016  
Referaadi tegemiseks oli kasutatud kaht artiklit , mis puudutavad suhtluskäitumist, kusjuures ühe 
artikli uurimus ( Pajusalu jt 2010) on osaliselt inspireeritud teisest uurimusest ( Keevallik 1998). 
​
​
​ Artiklite eesmärgiks oli ​sina ja ​teie kasutamise​  uurimine koolilaste seas ning eestlaste ja 
venelaste võrdlus sellel teemal. Selles referaadis tahan näidata eestlaste ja venelaste 
suhtluskäitumist eelpool nimetatud artiklite põhjal. 
Paljudes situatsioonides on keeruline otsustada, kuidas pöörduda inimeste poole, kas ainsuse 
või mitmuse teise pöörde abil. Üldiseks reegliks võib pidada mitmuse teise pöörde kasutamist 
vanade ja võõraste puhul, kuid ei ole määratletud nende terminide piirid. „Reeglid ei kasuta 
inimesi, inimesed kasutavad reegleid“ (Keevallik 1998: 541). 
Renate Pajusalu jt​  uuringus oli küsitletud üliõpilasi kolmest linnast, samas kui Keelo Leevalliku 
uuringu puhul oli ka küsitletud õpilasi kolmest linnast, kuid erinevatel eesmärkidel. Pajusalu jt 
2010 uurimuses oli küsitletud eesti ja vene üliõpilasi eraldi, võrdluse eesmärgil, Keevallik 1998 
uurimuses oli tehtud erinevate linnade ja vanusegruppide  kaupa. 
Nimetatud uurimised näitasid, et suurem osa küsitletutest sinatavad oma sõpru ning 
generatsiooni võrra vanemaid teietavad (Pajusalu jt 2010, Keevallik 1998). Renate Pajusalu jt 
uurimus näitab, et eestlased rohkem sinatavad sugulasi, aga venelased mõnikord ka teietavad 
neid. Juhusliku kõneakti puhul teietavad inimesi nii venelased, kui ka eestlased, sama 
situatsioon on klienditeenindajatega. Kolleege aga sinatavad rohkem Eestis elavad venelased kui 
muud. Naabrite puhul on oluline ka elukeskkond. Venelased teietavad naabreid rohkem kui 
eestlased, kõige suurem vahe oli Kohtla-Järvel elavate venelaste ja eestlaste vahel (Pajusalu jt 
2010: 210–212). Kooliõpilaste puhul mängib tõenäoliselt tähtsat rolli ka ühiskondlik seisund. 
​
Paljud ei ütleks kunagi ​teie madalama ühiskonnakihi esindajale sh „joodikud“ ja 
klienditeenindajad (Keevallik 1998: 545–546). 
Oskus teietada võõraid inimesi on omandatud juba 7–8 aastastel ehk nad saavad aru 
​
​
erinevusest ​sina ja ​teie vahel. Paljud õpilased tõid ka konkreetseid näiteid. Suurem osa 
õpilastest ei mäleta, kust neil see oskus tulnud on (Keevallik 1998: 545). 
Uurimused näitasid, et peaaegu kõik üliõpilased ja vanemate klasside õpilased teietavad 
õppejõudu ja õpetajaid, mõned algkooliõpilased sinatavad neid(Keevallik 1998: 544, Pajusalu jt 
2010: 213). 
 Küsimusele „Kas oleks tore sinatada õppejõudu?“ vastas  suurem osa eestlasi eitavalt ning seda 
põhjustati sotsiaalse distantsiga või võimusuhtega. Need vastused olid sarnased Venemaa 
venelaste vastustega. Eestlastel puudus lugupidamise kriteerium sellele küsimusele vastamisel, 
mis palju esines venelastel. Eesti venelased aga absoluutselt ei soovi õppejõudu sinatada. See 
on põhjustatud vanusevahest ja lugupidamisest (Pajusalu jt 2010: 2013). Kooliõpilaste puhul 
sõltusid tulemused elukohast. Kõige sagedamini sooviksid õpetajaid sinatada kadrinalased ja 
palju madalam oli see protsent tallinlastel, ning vastupidi kõige rohkem soovisid teietamist 
tallinlased ja kõige vähem kadrinalased. See sõltub linna suurusest ja omavahelistest suhetest 
kooli kõrval (Keevallik 1998: 547–548). Peaaegu kõik eestlased vastasid, et õppejõud neid 
​
teietavad, kuid mõned ka sinatavad, venelased aga vastasud, et ​nii ja naa. Eestlaste vastustest 
on näha, et sinatamine ei ole nendele solvav. Venelaste puhul olid vastused erinevad, mõnele 
sinatamine meeldiks, mõnele mitte. Need, kellele ei meeldiks, põhjendasid seda 
lugupidamisega, st nende arvates peab tundma lugupidamine ka üliõpilaste vastu (Pajusalu jt 
2010: 214). 
Nii venelased kui ka eestlased olid vähemalt kord elus kokku puutunud selle probleemiga, kui 
nad ei tea kuidas pöörduda. Mõlemad grupid kahtluse puhul pigem teietavad. Konkreetseid 
näiteid ei ole artiklis toodud, aga nii vene kui ka eesti keeles on olemas umbisikuline ja 
geneeriline vorm, mis aitavad vältida otsest pöördumist (Pajusalu jt 2010: 216). Leelo Keevallik 
(1998: 548–549) nimetas ka mitut strateegiat otsese pöördumise vältimiseks. Sellised 
võimalused on pöördelõputa tingiv kõneviis , umbisikuline kõneviis, mitmuse 1.pööre ja ainsuse 
3. isik, kuigi need strateegiad pole täiuslikud ning nad on tõenäoliselt kõlbmatud kasutamiseks. 
Pajusalu jt (2010) uuringus esinesid ka küsimused kolmanda isiku nimetamise kohta. Oli esitatud 
2 eesti ja 2 vene nime ning 2 neist olid naiste ja 2 meeste omad. Eestlaste ja venelaste jaoks oli 
loomulikum nimetada kolmandat isikut ees-ja perekonnanime jargi. Vene nimede puhul 
proovisid mõned eestlased ka isanimesid kasutada, venelased tegid seda rohkem. 
Kokkuvõtteks võib öelda, et eestlased ja venelased valivad pöördumisvormi vanuse ja võõruse 
järgi. Samas on eestlastele tähtsam võõrus, venelastele vanus. Kooliõpilaste arvates on 
pöördumisvormide positsioon Eestis väga tugev ja see ei kao (Pajusalu jt 2010, Keevallik 1998). 
Viidatud kirjandus 
● Keevallik, Leelo 1998. Sinatamisest ja teietamisest kooliõpilaste arvamuste põhjal. 
– Keel ja Kirjandus nr 8, lk 541-553.  
● Pajusalu jt= Pajusalu, Renate, Virve Vihman , Birute Klaas, Karl Pajusalu 2010. 
Eestlaste ja venelaste suhtluskäitumine: sina, teie ja keegi veel. – Eesti 
Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 6, 207–224.