Eestlaste ja venelaste suhtluskäitumine Tänapäevases maailmas suhtluskäitumine mängib väga suurt rolli. Eriti multikultuurses ühiskonnas. Tähtis on teistest kultuurist lugupidamine ning suhtlus vahendite sobiv kasutamine. Selles töös tahan oma kogemuste abil vaadelda sellist probleemi nagu pöördsõna valimine eestlaste ja venelastega suhtlusel. Küll me teame, et Eestis elab palju venelasi ning eestlaste ja venelaste kultuurid mingil määral on ikkagi erinevad. Kuid aga sellises nö multikultuurses ühiskonnas peavad säilima traditisioonid ja lugupidamine. Tahan keskenduda sinatamise ja teietamise teemal, kuna minu jaoks see teema on aktuaalne ja mitu korda on probleeme tekitanud. Oma elus olen elanud nii venelaste kui ka eestlaste seas ning kultuuridevaheline erinevus just suhtluskäitumise küsimuses on ilmselge. Vene keskkonna eest võtame Ida-Virumaad ja eesti Tartumaad.
TARTU ÜLIKOOL Angelina Savolainen EESTLASTE JA VENELASTE SUHTLUSKÄITUMINE Referaat Tartu 2016 Referaadi tegemiseks oli kasutatud kaht artiklit, mis puudutavad suhtluskäitumist, kusjuures ühe artikli uurimus (Pajusalu jt 2010) on osaliselt inspireeritud teisest uurimusest (Keevallik 1998). Artiklite eesmärgiks oli sina ja teie kasutamise uurimine koolilaste seas ning eestlaste ja venelaste võrdlus sellel teemal
1. Keele mõiste Keel eristab inimest teistest loomaliikidest. Inimene on rääkiv loom ja sümboleid kasutav loom. Teised loomad küll suhtlevad omavahel, kuid nende suhtlussüsteemid ei ole võrreldavad inimkeelega süsteemi keerukuse, nüansirikkuse jm osas. Erinevus on pigem kvalitatiivne kui kvantitatiivne. Olulisim inimeste vahelise suhtluse vahend on loomulik keel (nt inglise või eesti keel): 1.keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel aastatuhandete vältel, sõnavara on kujunenud väljendama seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. 2.inimlaps omandab emakeele ehk esimese keele loomupäraselt, ilma õpetamiseta. 3.kui esimene keel on omandatud kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevases elus. Sõnad on polüseemsed (mitmetähenduslikud). Keel süsteemina erineb tegelikust kõnest või kirjutatud tekstidest. Rääkides kasutab inimene keelepädevuse kõrval ka nt argiteadmisi ja diskursusteave...
Karlssoni õpik: 15-48 Keele mõiste Inimeste võime omavahel keele abil suhelda on nii universaalne ning tundub nii loomulik ja enesestmõistetav, et selle üle ei jääda kuigi sageli mõtisklema. Inimene on rääkiv loom ja sümboleid kasutav loom. Teiste loomade suhtlussüsteemid ei ole võrreldavad inimkeelega süsteemi keerukuse, põhimärkide hulga, kasutuse vahelduvuse ja nüansirikkuse osas. Erinevus pigem kvalitatiivne kui kvantitatiivne. Keelt läheb meil vaja igal pool. Eestlaste rääkimiskiirus argivestluses võib olla 150-180 sõna/min. Täiskasvanud inglase keskmine lugemiskiirus on 250 sõna/min ehk 15 000 sõna/h. Kõige olulisem inimeste vahelise suhtluse vahend on loomulik keel (nt ainu, inglise, joruba, soome või eesti keel). Kõik normaalse kognitiivse arenguga inimesed räägivad mingisugust loomulikku keelt, paljud räägivad mitmeid keeli, mõned koguni kümneid. Vaegkuuljad viipekeel. ,,Loomulik" keel 1) keel tekkinud sadade tuhandete ...
1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Igal märgil on oma vorm ja tähendus. Märkideks on sõnad, käändelõpud jms. Inimkeele olemuslikud omadused: 1. keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol; aga: ikoonid ja indeksid); · ikoon märk, mille tähendus järeldub tema vormist, näiteks liiklusmärgid; · erand inimkeeles: onomatopoeetilised sõnad e. deskriptiivsed sõnad sõnad, millel on seos vormi ja tähenduse vahel. Näiteks: auh-auh, tirrrr... · indeks põhjusliku seosega märk, hääletoon, murrak vms; kitsamas tähenduses selgub indeksi tähendus alles kontekstis näiteks see, too, ma, ta jne. 2. keelemärgi diskreetsus e eristatavus (aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid); · paralingvistiline vahend intonatsioon jms; ...
annaabi.ee 
