Eesti vabariik 1920-1940 (0)

Eesti vabariik 1920-1940
Majandus-Eesti majanduse kiire areng oli seotud kriisi ületamisega ja majandusliku tõusuga kogu
maailmas.
1) Uueks nähtuseks on riigi aktiivne sekkumine majandusse:
* riiklikud aktsiaseltsid andsid 25% kogu tööstustoodangust
* loodi riiklikud komisjonid ja nõukogud loodusvarade uurimiseks ja tootmise
moderniseerimiseks
* riik reguleeris maksu-, hinna- ja laenupoliitikat
2) peamiseks majandusharuks kujunes tööstus: kiiresti suurenes ettevõtete rajamine ja tööliste
arv. 1930´aastate lõpuks likvideeriti tööpuudus.
3) põllumajanduse jätkus hoogsalt ühistegevuslik liikumine ja eesrindlike uuenduste
(väetised, sordi-ja tõuaretus, maaparandus) juurutamine
4) väliskaubanduses suurt midagi ei muutunud. Eesti tähtsamateks kaubanduspartneriteks olid
Inglismaa ja Saksamaa ning eksporditi endiselt peamiselt põllumajandussaaduseid.
Importkaupadest domineerisid tööstusseadmed, keemiakaubad ja tooraine (raud, kivisüsi,
naftasaadused, puuvill ).
1930. a. jõudis Eestisse USA-st alguse saanud ülemaailmne majanduskriis , mis kõige raskemini avaldus siin 1933. a. suvel, olles iseseisvusperioodi rängim majanduslangus .
Maareform -Eesti Vabariigi majanduspoliitikas oli esimeseks oluliseks sammuks 1919.a. vastu võetud maaseadus (maareform), mille alusel riigistati mõisate maa, hooned, tehnika, kariloomad. Suurem osa endisest mõisamaast jagati asundustaludena (u 35 000) välja rahvale, esmajärjekorras said maaomanikeks Vabadussõja silma-paistvamad veteranid. Kuigi esialgu oli uutel taludel raske toime tulla, said talupojad siiski hakkama. Mõisamajandus asendus talumajandusega, enamikul maasoovijatest oli võimalik olla maaomanik ning seetõttu kadusid varasemad teravad vastuolud.
Uus majanduspoliitika -
II Uus majanduspoliitika 1920 II poolel
1) riiklike kulutuste kärpimine (vähendati oluliselt laenude andmist);
2) lõpetati suurtööstuse arendamine ning põhirõhk pandi peamiselt siseturu jaoks
kaupu tootvate väikeettevõtete arendamisele, mis kasutasid Eesti toorainet;
3) peamiseks majandusharuks kujunes põllumajandus (suurem tähelepanu
loomakasvatusele > piima- ja lihasaaduste tootmine; loodi massiliselt
masinaühistuid, kus ühiselt hangiti moodsaid põllutööriistu) Põllumajanduse
pidusriks kujunesid liiga väikesed talud , sest neil polnud võimalust suurteks
kasumiteks ja seetõttu ka investeeringuteks.
4) väliskaubanduses orienteeruti Euroopa turgudele - peamisteks
kaubanduspartneriteks olid Rootsi, Inglismaa ja Saksamaa, kuhu eksporditi võid ja
peekonit.
5) 1.jaanuaril 1928 teostati välislaenuga rahareform . Rahaühikuks sai kroon, mis
seoti Rootsi krooniga ja mille tagatiseks oli olemas kattevara.
Põllumajandus-põllumajanduses tegutses ca 65% elanikkonnast. Põllumajanduse taastamise
aluseks oli 1919.aastal alanud maareform, millega kaotati mõisad ning lisaks 75
000 varasemale talule loodi juurde 56 000 asundustalu .
Põllumajanduses jätkus hoogsalt ühistegevuslik liikumine ja eesrindlike uuenduste
(väetised, sordi-ja tõuaretus, maaparandus) juurutamine
Tööstus- Veneaegsed suurettevõtted olid orienteeritud Venemaa toorainele ja turule,
neid polnud enam võimalik endisel moel tööle rakendada, kuid Eestis üritati just
esialgu arendada suurtootmist, mis tegelikult ei vastanud Eesti vajadustele ega
võimalustele. Loodi hulk väikeettevõtteid, mis tootsid peamiselt tarbekaupu
siseturule.
Rahareform-rahandussüsteemi loomine. 1919 võeti maksevahendina käibele Eesti mark, mille
väärtus pidevalt langes. Suuremaks finantsasutuseks oli Eesti Pank, mis andis välja
laene üle oma võimaluste. Puudujäägi korvamiseks realiseeriti enamus
kullatagavarast. Suureks probleemiks oli sõja ajal saadud võlgade tasumine
välisriikidele.
1928.a. viidi läbi rahareform: senise marga asemel võeti kasutusele kroon. 1920ndate teisel poolel arenes eesti majandus kiiresti, seda nii tööstuse kui põllu-majanduse osas, samuti tõusis elatustase.
Sisepoliitika - Majanduskriisiga kaasnes sisepoliitiline kriis. Rahvas oli rahulolematu, süüdistades poliitikuid nii võime-tuse pärast majanduskriisi ohjata kui ka erakondlikus korruptsioonis, parteiliste huvide eelistamises riikli-kele, valitsuskriiside kunstlikus tekitamises jm. Rahulolematuse kasv tähendas rahva võõrandumist riigist. 1930ndate algul tekkinud suurparteid (mitmed sarnase maailmavaatega väikeparteid ühinesid) ei pidanud pingetele vastu ja lagunesid, süvendades nii poliitilist kriisi. Samal ajal lühenes valitsuste eluiga (1932-33 oli ametis 4 valitsust). Riigiasutuste autoriteet vähenes ning teravnesid vastuolud erinevate poliitiliste rüh-mituste vahel. Mitmed erakonnad moodustasid isegi poolsõjaväestatud rühmi, mis pidid korraldama välja-astumisi vastaste üritustel. Rahvakoosolekuil toimus ka füüsilisi kokkupõrkeid.
1924. aasta mässukatse- 1924. aasta detsembris sai Moskva arvates Lenini poolt mainitud "hingetõmbeaeg" täis ja Eestis pidid siin loodud löögiüksused hävitama selle demokraatliku väikeriigi.
1. detsembri varahommikul asusid enamlaste löögiüksused Moskvast saadud direktiivide alusel Eestis võimu haarama . Saadud juhiste järgi pidid relvastatud löögiüksused okupeerima siinsed valitsusasutused ning posti- ja transpordikeskused, vallutama sõjaväekasarmud ja politseikeskuse ning arreteerima eesti riigitegelased, ametnikud ning ohvitserid .
Et kommunistid midagi plaanitsevad, polnud mingi saladus . 1924. aasta november oli möödunud suure kohtuprotsessi tähe all, mille tulemusel 149 Eesti riigi suhtes vaenulikku isikut süüdi mõisteti.
NSV Liidus toimusid samal ajal meeleavaldused loosungite all «Maha valge Eesti timukad!», «Maha Eesti kodanluse vabariik!» jms, Jamburgis (Kingissepas) kanti ringi tohutut papist granaati kirjaga «Meie kingitus Eesti timukatele».