Samal ajal lühenes valitsuste eluiga (1932- 33 oli ametis 4 valitsust). Riigiasutuste autoriteet vähenes ning teravnesid vastuolud erinevate poliitiliste rüh-mituste vahel. Mitmed erakonnad moodustasid isegi poolsõjaväestatud rühmi, mis pidid korraldama välja-astumisi vastaste üritustel. Rahvakoosolekuil toimus ka füüsilisi kokkupõrkeid. 1924. aasta mässukatse- 1924. aasta detsembris sai Moskva arvates Lenini poolt mainitud "hingetõmbeaeg" täis ja Eestis pidid siin loodud löögiüksused hävitama selle demokraatliku väikeriigi. 1. detsembri varahommikul asusid enamlaste löögiüksused Moskvast saadud direktiivide alusel Eestis võimu haarama. Saadud juhiste järgi pidid relvastatud löögiüksused okupeerima siinsed valitsusasutused ning posti- ja transpordikeskused, vallutama sõjaväekasarmud ja politseikeskuse ning arreteerima eesti riigitegelased, ametnikud ning ohvitserid. Et kommunistid midagi plaanitsevad, polnud mingi saladus. 1924. aasta november oli
Relvastatud ülestõus pidi algama 1. detsembri hommikul kell 5.15. Ülestõusnud olid relvastatud kolme kergekuulipilduja, 55 vintpüssi, 65 käsigranaadi, 8 tugevajõulise pommi ja 150 püstoliga. Plaan oli tehtud arvestusega, et töölised ja sõdurid ühinevad ülestõusuga ja üheskoos võetakse võim Tallinnas üle. Seejärel oleks välja kuulutatud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja moodustatud töörahva valitsus, mis oleks Eestisse kutsunud Nõukogude Liidu väed. Relvastatud löögiüksused pidid okupeerima valitsusasutused ning posti- ja transpordikeskused, vallutama sõjaväekasarmud ja politseikeskuse ning arreteerima eesti riigitegelased, ametnikud ning ohvitserid. Eesti politsei ja peastaap olid võimalikust ülestõusust informeeritud, kuid kuupäeva ei teatud. Kommunistide plaane rikkus suuresti 1924 aasta novembris toimunud 149 protsess, millega kõrvaldati suur hulk kommuniste, kes organiseerimistööga tegelesid.
Aastavahetuseks jõuti Tallinna, Paide, Põltsamaa, Viljandi ja Pärnu lähistele. Vallutatud aladel organiseeris okupatsioonivõim oma nukuvalitsuse - Eesti Töörahva Kommuuni. Elanike alistamiseks rakendati terrorit. 23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik J. Laidoner, kelle energilisel juhtimisel oli sõjavägi kogunud 13 000 meest ning 1919. a. veebruariks juba 30 000. Palju aitasid kaasa sõja edasisele käekäigule erialustel löögiüksused, s. h. Kuperjanovi pataljon. 12. detsembril 1918 saabus Inglise laevastikueskaader, tulid ka Soome vabatahtlikud. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis lõpuks Punaarmee pealetungi edasiliikumise peatada. Suurt rolli selles mängis ka paranenud sõjatehnika. Relvastusega varustas Eesti armeed peamiselt Suurbritannia. Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30
Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde-ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel.(1) 23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik J. Laidoner, kelle energilisel juhtimisel oli sõjavägi kogunud 13 000 meest ning 1919. a. veebruariks juba 30 000. Palju aitasid kaasa sõja edasisele käekäigule erialustel löögiüksused, s. h. Kuperjanovi pataljon. 12. detsembril 1918 saabus Inglise laevastikueskaader, tulid ka Soome vabatahtlikud. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis lõpuks Punaarmee pealetungi edasiliikumise peatada. Suurt rolli selles mängis ka paranenud sõjatehnika. Relvastusega varustas Eesti armeed peamiselt Suurbritannia. Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30
võimsa pealetungiga Narva all. Järgmiseks päevaks on Narva vallutatud Punaarmee jätkab rünnakut ka lõunast Eestlased taganevad Sõja algus Venelastele langevad 1919. a alguseks Jõhvi, Rakvere, Tartu, Tapa ja sihiks Tallinn Eesti sõjajõud 27.nov. 1918. a. Narva all 4. Eesti polk 600 sõdurit 23.dets.-5.jaan. J.Laidoneri mobilisatsioon-14 000 meest Vabatahtlikud löögiüksused: • Kuperjanovi partisanid, Kalevlaste Malev ja Skautpataljon • Baltisakslaste Balti pataljon Abiväed Inglise laevastik – 12.dets. 1919.a. • Julgeolek merel, lahingvarus Vene valged Mõningates riikides hakati Inglise laevastik Eesti toetuseks formeerima vabatahtlikest koosnevaid üksusi • Soome vabatahtlikud • Taani vabatahtlikud Soome vabatahtlikud
Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde-ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel.(1) 23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik J. Laidoner, kelle energilisel juhtimisel oli sõjavägi kogunud 13 000 meest ning 1919. a. veebruariks juba 30 000. Palju aitasid kaasa sõja edasisele käekäigule erialustel löögiüksused, s. h. Kuperjanovi pataljon. 12. detsembril 1918 saabus Inglise laevastikueskaader, tulid ka Soome vabatahtlikud. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis lõpuks Punaarmee pealetungi edasiliikumise peatada. Suurt rolli selles mängis ka paranenud sõjatehnika. Relvastusega varustas Eesti armeed peamiselt Suurbritannia. Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30
vallutas edasi Valga, Tartu ja Tapa. Aastavahetuseks jõuti Tallinna, Paide, Põltsamaa, Viljandi ja Pärnu lähistele. Vallutatud aladel organiseeris okupatsioonivõim oma nukuvalitsuse - Eesti Töörahva Kommuuni. Elanike alistamiseks rakendati terrorit. 23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik J. Laidoner, kelle energilisel juhtimisel oli sõjavägi kogunud 13 000 meest ning 1919. a. veebruariks juba 30 000. Palju aitasid kaasa sõja edasisele käekäigule erialustel löögiüksused, s. h. Kuperjanovi pataljon. 12. detsembril 1918 saabus Inglise laevastikueskaader, tulid ka Soome vabatahtlikud. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis lõpuks Punaarmee pealetungi edasiliikumise peatada. Suurt rolli selles mängis ka paranenud sõjatehnika. Relvastusega varustas Eesti armeed peamiselt Suurbritannia. Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30
Enamlased kogusid järjest enam populaarsust. Oktoobrirevolutsioon 1917 oktoobris haarasid enamlased üsna raskusteta Petrogradis võimu. Enamlaste põhiloosung tol ajal oli ,,Rahu, leiba, maad!" (venelased vajasid seda kõige enam). Enamlased moodustasid valitsuse Rahvakomissaride Nõukogu, eesotsas V. Uljanov (Lenin). Venemaa nimeks sai Nõukogude Venemaa. Kohe hakati ellu viima oma eesmärke, nt. majanduses natsionaliseeriti (riigistati) ettevõtted. Organiseerima hakati võitlusüksusi (löögiüksused) Punakaart (Lev Trotski (juut), üks rajajatest, tippkommunist). Kohe hakati jälitama teisitimõtlejaid. Asutati repressiivorgan (ve) tsekaa (hiljem NKVD > KGB). Tsekaa esimene juht oli F. Dzerzinski (poolakas). Oma tegevusega kaotasid enamlased kiiresti populaarsust. Sellest tingituna 1918. jaanuaris toimusid Asutava Kogu (A.K.) valimised, kus enamlased rängalt lüüa said. Seepeale ajasid nad A.K. laiali ja lisasid veelgi survet (ühiskonnas).
veebruaril kirjutati Tartus alla rahulepingule. 7 Laidoneri sõjastrateegia Sõjaväe isikkooseisu osas langetas Laidoner kaks eriti olulist otsust. Nähes rahva madalat võitlusmoraali sõja algul, loobus ülemjuhataja ajutiselt katseist sundmobilisatsiooni läbi viia ja andis korralduse luua vabatahtlikest valikväeosad. Nimelt need üksused tõidki pöörde Vabadussõja kulgu. Kui kriis oli möödas, muudeti löögiüksused tavalisteks väeosadeks, kuid valikväeosades juurdunud traditsioonid säilisid ka hiljem. Teine julge otsus oli oma ohvitseridekooli loomine juba sõja ajal. Vajadus selleks oli olemas algusest peale ja kasvas kogu aeg seoses suurte kaotustega ohvitserikorpuses eriti sõja algupoolel. Kummatigi nõudis perspektiivist mõtlemist ja julgust sellise sammu astumine juba sõja ajal, kus parimaid jõude tuli sõjakooli tarvis eraldada rivist
......................................................................................................... 6 23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner, kes kutsus oma staabiülemaks polkovnik Jaan Sootsi. J. Laidoneri energilisel juhtimisel suudeti Eesti sõjaväge aastavahetuseks 1918/19 suurendada 13 000 meheni, neist 600 olid ohvitserid. Kõrvu mobiliseeritud väeosadega moodustati vabatahtlikest territoriaalsed kaitsepataljonid ning erialustel löögiüksused: Julius Kuperjanovi pataljon ja Sakala partisanide pataljonid, spordiseltsi Kalev liikmeist Kalevlaste Maleva ja USA eriüksuste eeskujul Scouts-rügement. Juhtimise hõlbustamiseks asutati Lõuna-Eesti vägedest 2. diviis, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. Samal ajal pöördus Ajutine Valitsus abipalvega Suurbritannia ja Soome poole. 5. detsembriks 1918 saabus Soomest 5000 püssi ja 20 suurtükki koos laskemoonaga. 12
Eriti eesrindlikuks tuleb lugeda väikeste kergekoondiste loomist, kus ratsaeskadron toimis koos soomusautode ja motoriseeritud jalaväega. Sõjaväe isikkoosseisu osas langetas Laidoner kaks eriti olulist otsust. Nähes rahva madalamat võitlusmoraali sõja algul, loobus ülemjuhataja ajutiselt katseist sundmobilisatsiooni läbi viia ja andis 29. detsembril korralduse luua vabatahtlikest valikväeosad. Nimelt need üksused tõidki pöörde Vabadussõja kulgu. Kui kriis oli möödas, muudeti löögiüksused tavalisteks väeosadeks, kuid valikväeosades juurdunud traditsioonid säilisid ka hiljem. Teine julge otsus oli oma ohvitseridekooli loomine juba sõja ajal. Vajadus selleks oli olemas algusest peale ja kasvas kogu aeg seoses suurte kaotustega ohvitserkorpuses eriti sõja algupoolel. Otsus oli õige ja sõja lõpuks kasvas Eesti ohvitserkond 10% võrra. Sõjaväe tegusa süsteemi loomine oligi ülemjuhataja tegevuse peamine saavutus. Üks kogenud
mis tõid kaasa ka sisepoliitilise kriisi. 2.5 Laidoneri sõjastrateegia Sõjaväe isikkooseisu osas langetas Laidoner kaks eriti olulist otsust. Nähes rahva madalat võitlusmoraali sõja algul, loobus ülemjuhataja ajutiselt katseist sundmobilisatsiooni läbi viia ja andis korralduse luua vabatahtlikest valikväeosad. Nimelt need üksused tõidki pöörde Vabadussõja kulgu. Kui kriis oli möödas, muudeti löögiüksused tavalisteks väeosadeks, kuid valikväeosades juurdunud traditsioonid säilisid ka hiljem. (Walter 1990:11) Teine julge otsus oli oma ohvitseridekooli loomine sõja ajal. Vajadus selleks oli olemas algusest peale ja kasvas kogu aeg seoses suurte kaotustega ohvitserikorpuses, eriti sõja algupoolel. Otsus oli aga õige ja sõja lõpuks kasvas Eesti ohvitserkond 10% võrra. Sõja lõpulahingutes oli sel suur tähtsus.
Neist peamine oli sõjavägede ülemjuhatajaks määratud kindral J. Laidoneri tegevus. Enne Laidoneri saabumist valitses sõjaväe juhtimisel peataolek. Laidoneri juhtimisel loodi otstarbekas sõjaväe juhtimise struktuur. Laidoner ei hoolinud ohvitseride tsaariaegsest auastmest. Tihti määras ta kõrgetele kohtadele noori ja andekaid, kuid madala auastmega mehi. Tekkis väike kuid löögijõuline kaitsevägi, vabatahtlikud aga koondas Laidoner eriväeosadesse. Nii sündisid kuulsad löögiüksused nagu Kuperjanovi partisanide pataljon, Sakala partisanide pataljon, Kalevlaste Malev ja Skautpataljon. Erilise tähtsuse omandasid raudteed: kelle käes olid raudteeliinid, see valitses kogu olukorda. Seda taibates asus Eesti väejuhatus Tallinnas soomusronge ehitama. Soomusrongid andsid Eesti vägedele üleoleku raudteedel ja kuna venelased ei suutnud remontida Narva silda, mille nad olid taganedes 28. novembril õhku lasknud, ei pääsenud arvukad soomusrongid Eestisse.
Relvastatud ülestõus pidi algama 1. detsembri hommikul kell 5.15. Ülestõusnud olid relvastatud kolme kergekuulipilduja, 55 vintpüssi, 65 käsigranaadi, 8 tugevajõulise pommi ja 150 püstoliga. Plaan oli tehtud arvestusega, et töölised ja sõdurid ühinevad ülestõusuga ja üheskoos võetakse võim Tallinnas üle. Seejärel oleks välja kuulutatud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja moodustatud töörahva valitsus, mis oleks Eestisse kutsunud Nõukogude Liidu väed. Relvastatud löögiüksused pidid okupeerima valitsusasutused ning posti- ja transpordikeskused, vallutama sõjaväekasarmud ja politseikeskuse ning arreteerima eesti riigitegelased, ametnikud ning ohvitserid. Eesti politsei ja peastaap olid võimalikust ülestõusust informeeritud, kuid kuupäeva ei teatud. Kommunistide plaane rikkus suuresti 1924 aasta novembris toimunud 149 protsess, millega kõrvaldati suur hulk kommuniste, kes organiseerimistööga tegelesid.
Narva rinne: · 6. XII 1918 Punaarmee pealetung · 16. XII 1918 Rakvere · 24. XII 1918 Tapa · I 1919 Aegviidu Lõunarinne: · XII 1918 Võru · 17. XII 1918 Valga · 22. XII 1918 Tartu · I 1919 Mõisaküla, Mäo, Jõgeva 2.6. I 1919 murdelahingud 9. I 1919 Tapa vabastamine 17. I 1919 Utria dessant 19. I 1919 Narva vabastamine 4.3 Murrangutegurid ja võidu põhjused · korra kehtestamine maal valitsuse emissarid, mobilisatsioon · vabatahtlikud löögiüksused · väejuhtimise reorganiseerimine ülemjuhataja staap välisabi: Inglise kergeristlejate eskaader (Edwin-Alexander Sinclair) · relvad · Tallinna kaitse · enamlaste hirmutamine Soome vabatahtlikud: · Martin-Eugen Ekströmi pataljon · Põhja Pojad · Taani vabatahtlikud · Rootsi vabatahtlikud Pärast Narva vabastamist pöörati tähelepanu Lõunarindele. Kolm gruppi: · MõisakülaViljandi · TartuValga · VõruPetseri
majanduskriisi aastail, mis tõid kaasa ka sisepoliitilise kriisi. Laidoneri sõjastrateegia Sõjaväe isikkooseisu osas langetas Laidoner kaks eriti olulist otsust. Nähes rahva madalat võitlusmoraali sõja algul, loobus ülemjuhataja ajutiselt katseist sundmobilisatsiooni läbi viia ja andis korralduse luua vabatahtlikest valikväeosad. Nimelt need üksused tõidki pöörde Vabadussõja kulgu. Kui kriis oli möödas, muudeti löögiüksused tavalisteks väeosadeks, kuid valikväeosades juurdunud traditsioonid säilisid ka hiljem Teine julge otsus oli oma ohvitseridekooli loomine juba sõja ajal. Vajadus selleks oli olemas algusest peale ja kasvas kogu aeg seoses suurte kaotustega ohvitserikorpuses eriti sõja algupoolel. Kummatigi nõudis perspektiivist mõtlemist ja julgust sellise sammu astumine juba sõja ajal, kus parimaid jõude tuli sõjakooli tarvis eraldada rivist. Otsus oli aga õige ja sõja lõpuks kasvas Eesti
poliitika kohta kärpisid vasakpoolsust ja sundisid nägema enamlastes Vene okupatsioonipoliitika tööriistu; poolehoidu omariiklusele suurendas aga Ajutise Valitsuse lubadus teostada lähiajal radikaalne maareform. Vabatahtlike väeosad: Detsembri teisel poolel selgus rahvuslikult meelestatud meestele lõplikult, et keegi teine nende eest kodumaad päästma ei hakka, ning seejärel vallandus vabatahtlike omaalgatus. Üksteise järel sündisid vabatahtlikest koosnevad löögiüksused: Skautpataljon, Sakala Partisanide Pataljon, Kalevlaste Maleva. Vabatahtlikest koosnevad üksused paistsid silma tugeva lahingumoraali ja võitlustahtega. Üheks legendaarsemaks väeosaks kujunes Tartumaa Kaitseliidu ülema leitnant Julius Kuperjanovi Puurmanis formeeritud partisanisalk. Vabadussõja vältel astus vabatahtlikult teenistusse rohkem kui 16 000 meest. Eriti oluline roll oli kooliõpilastel. Vabatahtlikke kooliõpilasi leidus pea kõikides väeosades - nii
annaabi.ee 
