Eesti teadus ja ühiskond vajavad kooskõla (0)

Tere, tublid kaasvõitlejad.
Aitäh , et hoiate jätkuvalt kõne all Eesti elu pakilisi muresid ja propageerite osavalt EKRE programmilisi seisukohti. Lubage siinkohal omalt poolt mõned mõttemõlgutused nn. innovatsiooni teemal juhuks, kui peaks jutuks tulema .
Teadlased on suhteliselt väike inimrühm ja valimiskampaanias tähelepanu alt ehk väljas, aga kuivõrd asi on seotud meie majanduse edendamisega, siis väärib ehk meeles pidamist.
Mõni aeg tagasi esines Reformierakonna nimel Postimehes Rait Maruste ja kritiseeris valitsuse „Teadmistepõhise Eesti...“ arengukava: kuidagi ei suuda Eesti riik teadus- ja arendustegevuse (TA) finantseerimises jõuda 1%-ni SKT-st. Kusjuures võimu juures on ju pikka aega seda asja korraldamas olnud seesama Reformierakond , kelle hr. Maruste nüüd jälle häält tõstis. ( Võiks ju erakonna sees asjad ära klaarida).
Päevalehes oli hiljuti jälle intervjuu Akadeemia uue presidendi Soomerega ja uudiseartikkel OECD järjekordse hindamisraporti teemal meie teaduse võõrandumise teemal majandusest (ajakirjanik Riin Aljas).
Ma olen sellega seoses paar tekstikest meie ajakirjanduse „ sõnavabaduse prügikorvi“ visanud, ehk tulevad minu erakondlikele mõttekaaslastele kasuks!
Meie põhjanaabrid Soome ja Rootsi panustavad kaugelt üle 3% SKT-st. Eesti arengukavad loodavad eraettevõtluse panustamisele, aga nende kitsidust pole küll mingit põhjust manada. Kui riik ei reguleeri oma rahastamisotsustega temaatikat , millega tegeleb Eesti teadus, ei telli meilt majandusele, keskkonnale ja tervishoiule vajalikke uuringuid , siis pole ju meie ettevõtetel siinses teaduses ka partnereid, kelle uuringuid erainvesteeringutega toetada. Siis ostetakse uuringud välismaalt (nagu kuuldavasti tegi meie Viru Keemia Grupp, kui hakkas põlevkiviõli tehnoloogiat arendama).
Marustel on muidugi õigus, kui ta resümeerib: „et saada üle „mugavustsooni ringkaitsest“, võib olla kasu ka kõrvalt juhtimisspetsialistide/saneerijate kaasamisest“. Paraku pole selles midagi uut. Palun võrrelge välismaa nõustajate soovitusi :
OECD raporti 2014 originaaltekstist:
Manchesteri Ülikooli Tehnikateaduste ja Tehnoloogiapoliitika Instituudi 2003.a. hindamisaruandest meie teaduskorralduse kohta (allakir jutanuminu tõlge originaalist):
“Elaboration of economic and innovation policy is the responsibility of the Ministry of Economic Affairs and Communications. In parallel , the Ministry of Education and Research develops and coordinates developments of R&D strategies .
These two strategies are supposed to be complementary. However , poor coordination, duplication and lack of synergy between ministries have been continuous problems.” ….“As a result , RDI output does not contribute to the structural reforms of economy . The second major problem is that RDI is treated as an objective in itself and, therefore , remains only vaguely linked to the country ’s economic and social goals .”
„Tuleb märkida Eesti teadus- ja arendus-tegevuse rahastamise struktuuride mõningast killustatust. Kergesti eristatavad on kaks osapoolt: üks haridus - ja teadusministeeriumi alluvuses ja teine majandus- ja kommunikatsiooni-ministeeriumi alluvuses. Need kaks osa tegutsevad oluliselt erineval viisil ja põhinevad erineval arusaamal uurimistööst (teadusest) ja selle osast ühiskonnas. Ei ole mingit struktuurset alust ühendamaks neid kahte rahastamissüsteemi osa. Selle olukorra üheks tagajärjeks on, et kumbki osa ei suuda täita oma ülesannet, - akadeemilise teaduse osapool on ammendanud oma võimalused leida raha alusuuringuteks ja kommertsteaduse osa ei suuda rahastada innovatsiooni ilma tugeva rakendusteaduseta, mis praeguses olukorras jääb kahe rahastamisvoo vahele. Et efektiivsust tõsta, peab teadus- ja arendus-töö rahastamise süsteem hakkama toimima kui üks tervik, teiste sõnadega, süsteemi kaks osapoolt vajavad ümberorienteerimist.”
Eks ole ju üks ja seesama sisu viisakalt välja öelduna, aga ajaline vahe on 11 aastat.
Vahepeal on minu mälu järgi vähemalt kolm kaunisõnalist “teadmistepõhise Eesti” arengukava kokku pandud, palju sõnu ja ajalehepaberit selle teema peale kulutatud, “Teaduskompetentsi Nõukogu” on ümber nimetatud “Eesti Teadusagentuuriks”, teaduse “sihtfiantseerimised” on ümber nimetatud “institutsionaalseteks uurimistoetusteks”, kogu aeg just nagu midagi reformitud sellel alal, aga sisuliselt muutunud pole suurt midagi. Teaduskorralduse artiklite veebikommentaariumides avanev pilt on kardinaalselt teistsugune sellest, mida püüavad esile manada enamus trükivalgust näinud asjakohaseid artikleid.
Alar Karis kirjutas Postimehele (06.03.2008) pika arvamusloo veel siis, kui ta Tartu Ülikooli rektor oli ja kaitses seisukohta, et teaduse rahastamise üle otsustajate ring peaks olema laiem ja kaasama nii majanduse asjatundjaid kui ettevõtjate organisatsioone. Samal teemal võib Postimehe veebiväljaande kommentaare lugeda iga teadust puudutava artikli juurest. Kõik senine kriitika on meie „mugavustsooni ringkaitsele“ olnud nagu hane selga vesi. Me teadlased teame ja näeme, arutame omavahel ja kirjutame: julgemad oma nime all, kartlikumad anonüümselt. Lõpuks ju peab ometi keegi olema, kes selgesti välja ütleb, et „kuningas on alasti“. Meie teaduse rahastamise süsteem on sügavalt korruptiivne, ta teenib algusest (taasiseseisvumisest) peale üksikute teadlaste isikliku teadusliku karjääri huve selmet teenida Eesti riiki ja rahvast. Kartellipoliitika, nagu kõikjal muudelgi elualadel siin riigis. Teaduse hindamise kriteeriumid on spetsiaalselt välja mõeldud selleks, et võimalikult
suuremat hulka teaduseinimesi riigi kasina „supikausi“ äärest eemale tõrjuda.
Mõelgem end tagasi raskesse murranguaega. NSVL ajal oli teadusasutuste rahastamine riiklik ja ENSV eelarves. Lisaks saadi projektide ja isiklike sidemete kaudu tõhusat lisa üleliidulistest allikatest. Mitmel üleliidulisel ministeeriumil olid Eestis ka rakendusuuringutega tegelevad allasutused või nende osakonnad, kelle tegevusest avalikkus midagi ei teadnud , kelle tööaruanded olid tihti salastatud ja leidsid heal juhul kusagil „kodumaa avarustes“ rakendamist üldse mitte tegelike autorite nimel ja osalusel. Ja korraga pärast iseseisvuse tunnustamist Venemaa poolt varises see kõik kokku. Meie tööturul jäi vabaks terve armee inimesi, kes ootasid tööd ja leiba Eesti riigilt. Riigil oli aga raske, toitu jagati talongidega, eelarvet täideti riigivara müügiga erakätesse. Paljud nooremad ja aktiivsemad teadusemehed leidsid oma isiklike kontaktide kaudu töötamisvõimaluse välismaal. Selles kriitilises olukorras hüüdsid meie teaduse helgemad pead välja loosungi: tippteadus tuleb päästa! Seda päästmist me siis nüüd põeme juba üle 20 aasta.
Paljuke siis neid lojaalseid ja usaldusväärseid Vene ajal ikka oli, kel oli võimalik vahel harva oma töid välismaal avaldada! Kindlalt jäid välja eeskätt rakendusuuringutega tegelevad, varem üleliidulistest allikatest finantseeritud asutused ja inimesed. Sellest ajast on meie teadus ka akadeemiakeskne ja äärmiselt rakendusuuringute vaenulik , nagu ka välismaa hindajad on teraselt tähele pannud . Mart Laari esimest valitsust polnud tollases erastamise ja turumajanduse eufoorias raske veenda: rakendusteadust rahastagu ennekõike ettevõtted, kes rakendusi vajavad. Meil oli aga oma ettevõtlus alles sündimas, suurem osa tootmisest läks välisinvestorite omandusse ja uus oskusteave toodi sisse emamaalt. Meie oma rakendusteadus suri välja. Nüüd siis oleme täiesti absurdses olukorras. Tallinna Tehnikaülikool, sügavalt rakendusteaduslik õppe ja uurimisasutus , mis on kutsutud ja seatud oma teadusega eesti majanduse arendamiseks inimesi koolitama, peab konkureerima teadusraha pärast akadeemilise ülikooliga, lugema samadel alustel avaldatud publikatsioone ja tsiteeritavust rahvusvahelistes teadusajakirjades. Tule taevas appi, hüüaks ehk siinkohal kadunud president Meri.
Tehnikaülikooli spetsiifika on tegelda eeskätt uudsete tehnoloogiliste lahenduste otsingutega, see töö on suunatud patenteerimisele, et meie innovaatilist ettevõtlust õiguslikult kaitsta. Patenteerida aga ei saa avalikku teavet, mis teadusajakirjanduses igaühele kättesaadav. Publitseerimine ja patenteerimine välistavad teineteist põhimõtteliselt. Aga nagu sellest oleks vähe, sunnitakse meid ka oma häid mõtteid ja tulevikuplaane üksikasjalikult kirja panema, jagatakse need siis rahvusvahelistele ekspertidele laiali hindamiseks ilma vähimagi garantiita, et keegi neid ideid oma paremate rahaliste võimaluste juures ammu enne meid ära ei kasuta või maha ei müü. Kust siis peaks tulema see Eesti enda innovatsioon ???
Teaduse rahastamise süsteemi on pidevalt reformitud. Raha napib, tippteaduse tegemine läheb aga järjest kallimaks. Et „tippteadlastele“ siiski oma osa jääks , tuleb ikka rohkem ja resoluutsemalt teisi „näljaseid“ „supikausi“ äärest kõrvale tõrjuda. Seepärast pole ka midagi imestada, kui Teaduste Akadeemia uus president juba oma sissejuhatavas avakõnes kuulutas, et raha napib, tuleb arvestada teaduses töötavate inimeste edasiste koondamistega. Ka äsja avaldatud kõrge komisjoni eeloleva aasta reformikava (PM 05.01) ei tõota midagi uut. Tehakse kosmeetilisi parandusi mõnede suhteprotsentide osas, rakendusuuringute vajadusi ignoreeritakse endiselt ja Eesti teaduse välja kujunenud temaatikat ei üritatagi majanduse vajaduste suunas kallutada.
Tulemuste tõe pani kirja juba Vene klassik Krõlov kaks sajandit tagasi oma tuntud valmis: „...te istuge kas nii või naa/ teist mängumehi ikkagi ei saa“. Ei saa ka meie „teadus ja arendus“ reaalse eluga kokku enne, kui otsustajate seas saab kaalukaks majandusinimeste hääl, enne kui hakatakse vääriliselt hindama ka moodsa teaduse rakendusvõimaluste otsinguid Eesti majanduses.
Risto Tanner , 03. veebruar 2015
Soovin mõttekaaslastele siiralt edu valimisvõitluses!