Eesti sotsiaaldemokraatlik erakond (2)

Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond
2007. aasta märtsivalimistel said nad Riigikogus 10 kohta ning alates sellest on nad taas esindatud ka valitsuses. Erakonna esimees Ivari Padar on rahandusminister, Jüri Pihl siseminister ja Urve Palo rahvastikuminister. 2004. aastal Euroopa Parlamendi valimistel saavutas SDE hiilgava võidu: kolm kohta kuuest. Toomas Hendrik Ilves kogus üksipäini rohkem hääli kui mitu parlamendierakonda kokku. Kaks aastat hiljem, valiti erakonna endine esimees Toomas Hendrik Ilves vabariigi presidendiks. Sellest ajast esindavad sotsiaaldemokraate europarlamendis Andres Tarand , Marianne Mikko ja Katrin Saks. Lisaks sellele on nad esindatud ka terves hulgas kohalikes omavalitsustes.
Eesmärk
Eesti sotsiaaldemokraatide lähieesmärk on saavutada Eesti rahva väärtushinnanguis pööre inimestest hooliva poliitika suunas.

Missioon

Sotsiaaldemokraatide missioon on luua Eestis rahva üksmeelele rajanev heaoluriik, milles iga inimene tunneb end väärtuslikuna.

Visioon

Sotsiaaldemokraadid näevad Eesti riiki meie rahva koduna. Kodus ei ole kodutuid ja tõrjutuid, pole võitjaid ja kaotajaid. Kodus on igaüks väärtuslik, koduelust saavad kõik võrdväärselt osa. Kodus on tagatud jõukohane töö kõigile, kes jaksavad ja oskavad. Kodus hoolitakse neist, kes ei jaksa. Kodus õpetatakse neid, kes ei oska.

Väärtused

Sotsiaaldemokraatide väärtused on võrdsus, õiglus, solidaarsus ja töö väärtustamisele tuginev majandusmudel.
TÖÖ: sotsiaaldemokraatia seab toimetuleku- ja heaoluallikatest esikohale töö. Meie eesmärk on konkurentsivõimeline Eesti majandus. Selleks püüdleme täistööhõive suunas, tagame rahvale hea hariduse, kõrgepalgalised ja kõrget kvalifikatsiooni nõudvad töökohad. Paneme majandusarengu teenima inimesi, mitte vastupidi.
VÕRDSUS:sotsiaaldemokraatia vähendab ühiskonnas ebavõrdsust nii inimeste kui ka piirkondade vahel ning tagab kõigile osaluse heaolu kasvus . Sotsiaaldemokraatia vähendab vaesust ning piirab ahnitsemist ja priiskamist.
ÕIGLUS:sotsiaaldemokraatlik poliitika vastab üldisele õiglustundele, põhinedes ühiskonna tähelepanul kõigi oma liikmete suhtes. Sotsiaaldemokraatia kindlustab kvaliteetse ja kättesaadava arstiabi ning toetuse ja hoolekande erivajadustega inimestele ja eakatele . Kõigi ühiskonnaliikmete kohus panustada ühiste eesmärkide saavutamisse.
SOLIDAARSUS:sotsiaaldemokraatia lähtub erinevate huvide kokkuleppest ning ehitab võimalikult paljude hüvanguks toimiva riigi. Sotsiaaldemokraatia rajaneb ühishoolele meie tuleviku – laste kasvatamise – eest, igaühe õigusele saada tasuta haridust. Sotsiaaldemokraatia tagab varalisest seisust sõltumatud võrdsed võimalused eneseteostuses.
Eesti sotsiaaldemokraatia lähiajalugu
Tõenäoliselt on just Sotsiaaldemokraatlik Erakond see kooslus , mis võib pretendeerida kõige kauem järjepidevalt tegutsenud Eesti erakonna tiitlile. Sotsiaaldemokraatlik liikumine sündis nimelt revolutsioonilisel 1905. aastal. 1919. aastal võtsid tollased sotsiparteid Asutava Kogu valimistel koguni kolmveerand kohtadest . Olgu märgitud, et Eesti sotsiaaldemokraadid kuulusid Sotsialistlikkusse Internatsionaali juba enne Teist maailmasõda ning nende liikmestaatus taastati pärast Eesti taasiseseisvumist.
Sotsiaaldemokraatia taassünd Eestis Järjepidevuse kandvaks jõuks oli paguluses tegutsenud Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondis , mis liitus koos kolme teise erakonnaga 1990. aasta septembris Eesti Sotsiaaldemokraatlikuks Parteiks (esimees Marju Lauristin ). Põhiseadusliku korra taastamisele 1992. aasta suvel järgnenud parlamendivalimistel kandideerisid sotsiaaldemokraadid valimisliidu Mõõdukad nime all koos mõttekaaslastega teistest parteidest, samuti parteitud. Valimistel oldi edukad - saadi 12 kohta parlamendist, kellest neli olid sotsiaaldemokraadid - ning kuuluti Mart Laari moodustatud paremtsentristlikkusse valitsusse. Laari valitsuses esindasid Mõõdukate nimekirja sotsiaalminister Marju Lauristin, keskkonnaminister Andres Tarand, reformiminister Liia Hänni ja põllumajandusminister Jaan Leetsaar .
1994. aasta sügisel avaldas Riigikogu Laari valitsusele umbusaldust ning paljuski samadel erakondlikel alustel moodustatud uue valitsuse peaministriks sai valimisliidu Mõõdukad juhtfiguur Andres Tarand (hilisem erakonna Mõõdukad ja Rahvaerakonna Mõõdukad esimees). Tarandi valitsuses esindasid Mõõdukaid regionaalminister Eiki Nestor , reformiminister Liia Hänni ja põllumajandusminister Aldo Tamm.
1995. aasta parlamendivalimistel tabas Mõõdukaid tagasilöök - esindatus Riigikogus kahanes kaks korda kuue kohani. Opositsioonierakonnana asuti tegelema erakonna ülesehitamisega, mis osaliselt väljendus ESDP ja Eesti Maa-Keskerakonna liitumises 1996. aasta sügisel. Erakonna nimeks sai valimistelt rahvale tuttavaks saanud Mõõdukad.
Parim tulemus Riigikogu valimistel Kolm aastat hiljem saavutas valimisvõidu valimiste eel koostöökokkuleppe sõlminud Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate blokk , mille valitsust hakati nimetama kolmikliiduks. Riigikogus seekord koguni 17 kohaga esindatud Mõõdukatele kuulus valitsuses viis ministrikohta. Juba eelnevalt olid Mõõdukad alustanud sisulist koostööd aastaid varem Isamaaliidust lahku löönud poliitikuid ja talumeeste erakondi ühendanud Eesti Rahvaerakonnaga (esimees Toomas Hendrik Ilves). Sügisel 1999. toimus ka erakondade ametlik ühinemine.
Teises Laari valitsuses esindasid Rahvaerakonda Mõõdukad põllumajandusminister Ivari Padar, välisminister Toomas Hendrik Ilves, rahvastikuminister Katrin Saks, sotsiaalminister Eiki Nestor ja majandusministrina Mihkel Pärnoja, hiljem Hendrik Hololei.
Erakonna 2001. aasta üldkogul valiti erakonna etteotsa populaarne välisminister Toomas Hendrik Ilves. Võeti vastu ka erakonna uus nn kolmanda tee programm, milles sätestati: partei esindab sotsiaaldemokraatlikku maailmavaadet .
Kolmikliidu valitsuse lagunemisel 2002. aasta jaanuaris siirdus Riigikogu Mõõdukate 17-liikmeline saadikurühm opositsiooni. Ennekõike vastuoluliste erastamisotsuste tagajärjel oli erakonna maine sügavas madalseisus ning 2002. aasta oktoobri kohalikel valimistel tuli vastu võtta kaotus Tallinnas. Ilves astus erakonna juhi kohalt tagasi, partei juhiks valiti Ivari Padar.
Suure jõupingutuse tagajärjel õnnestus mõni kuu hiljem toimunud parlamendivalimistel sotsiaaldemokraatidel ületada viieprotsendiline valimiskünnis ning saada Riigikogus kuuekohaline fraktsioon . 2005. aastal liitusid fraktsiooni tööga neli Keskerakonnast eraldunud sotsiaalliberaali.
Nimevahetus ja valimisvõidud Sel kriitilisel hetkel suutis aga erakond end koguda ja panna aluse uuele tõusule. Mõnda aega väldanud arutelu partei sisu ja vormi ühendamise üle vormus konkreetseks ettepanekuks ja otsuseks 2004. aasta veebruaris korraldatud üldkogul: partei võttis endale tagasi õige nime, Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE). Mõni kuu hiljem toimunud Euroopa Parlamendi valimistel saavutas SDE hiilgava võidu: kolm kohta kuuest ning ligi 40% valimas käinute toetusest. Toomas Hendrik Ilves kogus üksipäini rohkem hääli kui mitu Eesti sots parlamendierakonda kokku.
Kaks aastat hiljem, 23. septembril 2006 valiti erakonna endine esimees Toomas Hendrik Ilves vabariigi presidendiks.
2007. aasta märtsivalimistel saatis sotsiaaldemokraate taas edu: uues Riigikogu koosseisus saadi 10 kohta ning üle mitme aasta kaasati erakond valitsuskoalitsiooni . Erakonna esimees Ivari Padar tõusis uues, Andrus Ansipi juhitavas kolmikliidu valitsuses rahandusministriks, Jüri Pihl siseministriks ja Urve Palo rahvastikuministriks. Vaevalt kolm nädalat ametis olnud valitsusel tuli seista silmitsi aprillimässuga. Just siseminister Pihli jõuline tegutsemine aitas hoida ära rahutuste levimise.
Aasta aega hiljem seisavad sotsiaaldemokraadid uue töölepinguseaduse arutelu ajal kindlalt töötajate õiguste eest ja rahandusminister Padaril tuleb tingituna majanduse kiirest jahtumisest teha olulisi eelarvekärpeid. Sotsiaaldemokraatide toetus on stabiilselt üle 10 protsendi. Erakond on alustanud ettevalmistusi edukaks esinemiseks 2009. aasta Euroopa Parlamendi ja kohalikel valimistel.