Edgar Allan Poe novellid või M. Shelley jutustus "Frankenstein". Sama vana on ka kolmas seikluskirjanduse liik kriminaal- ehk detektiivromaan, mille üheks loojaks oli inglane Conan Doyle (Sherlock Holmesi lood) ja edasiarendajaks inglane Agatha Christie (miss Marple ja Hercule Poirot` lood) ning prantslane Georges Simenon (komissar Maigret` lood). 19. sajandi lõpus hakati kirjutama seiklusjutte, mis sageli toetusid varasematele kirjanduslikele ainetele, sealhulgas rahvaloomingule. Seikluskirjanduse tuntud teosed on A. Dumas romaan "Krahv Monte Cristo" ja H. Pyle "Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused". 20. sajandi üheks populaarseks seikluskirjanduse liigiks on ulmekirjandus, mille kõigi aegade menukamaks autoriks on prantslane Jules Verne ja inglane George Wells, aga ka ameeriklane I. Asimov ja poolakas S. Lem. Eesti kirjanikud on seikluskirjandust vähe viljelenud. Eesti keeles on aga ilmunud mitmeid
nii polegi dokumenteeritud allikatele viidates võimalik öelda, milline osa või liigutus on tantsus vanem ja milline uuem. Eesti rahvatantsu on peetud kollektiivseks, rahulikuks ja väärikaks. Puuduvad suured hüpped, kiired ja vaheldusrikkad liigutused, vähe on teada akrobaatilisi elemente. Kõige paremini iseloomustavad eesti tantsu korduvad motiivid ja lihtne liikumisskeem. Ei mingit särtsakust ega huvitavaid figuure. Korduvad motiivid on tegelikult iseloomulikud kogu Eesti rahvaloomingule -- neid võime kohata nii regilauludes, vöökirjades, puunikerdustes kui mujalgi. Arvatakse, et meie vanimad tantsud olid meeste tantsud, mille väljanägemine ja saatemuusika on üsna lihtsad. Nende hulka kuuluvad põhiliselt igasugused matkimistantsud, enamasti saba- või rühmatantsud, milles osaleb kindel arv tantsijaid. Vanemal ajal tähendas tants seda, et käidi ringis mööda suuremat talutuba ning lauldi näiteks "Vares vaga linnukene" jt. ringmängulaulusid. Eestlane elab tantsudele
uuem. Mis siis ikkagi iseloomustab eesti rahvatantsu? Eesti rahvatantsu on peetud kollektiivseks, rahulikuks ja väärikaks. Puuduvad suured hüpped, kiired ja vaheldusrikkad liigutused, vähe on teada akrobaatilisi elemente. Kõige paremini iseloomustavad eesti tantsu korduvad motiivid ja lihtne liikumisskeem. Ei mingit särtsakust ega huvitavaid figuure. Korduvad motiivid on tegelikult iseloomulikud kogu Eesti rahvaloomingule -- neid võime kohata nii regilauludes, vöökirjades, puunikerdustes kui mujalgi. Arvatakse, et meie vanimad tantsud olid meeste tantsud, mille väljanägemine ja saatemuusika on üsna lihtsad. Nende hulka kuuluvad põhiliselt igasugused matkimistantsud, enamasti saba- või rühmatantsud, milles osaleb kindel arv tantsijaid. Vanemal ajal tähendas tants seda, et käidi ringis mööda suuremat talutuba ning lauldi näiteks "Vares vaga linnukene" jt. ringmängulaulusid
ühes osas) · RAHVUSLIKKUS: Tekib heliloojate, kunstnike rahvuslikke koolkondi. Tekib huvi OMA MAA rahvatraditsioonid vastu, mis seni oli tugevalt allasurutud ja jäi prantsuse- saksa mõju alla. Nt. 19. saj. ei olnud rahvuslikku identiteeti Tehhil, suurel osal Ungaril, Poolal, Soomel. Nad olid allutatud oma suurte keiserlike naabrite poolt. Muusika on parim vahend rahvuslikun identiteedi taasavastamisel. Muusikaga saab väljendada Toetudes rahvaloomingule luuakse ka originaalteoseid. seda, mida sõnadega ei saa. Frederick Chopin - poola-prantsuse päritolu, elades suure osa elust eemal Poolast, kasutas oma teostes poola rahvatantsuviise Ferenz Liszt - ungarlane. Kasutas rahvuslikke rütme ning oma kodumaa Ungari mustlasstiili oma muusikas (,,Ungari rapsoodiad") Mihhail. Glinka - kirjutas esimesed rahvuslikud teosed Venemaal (ooper ,,Ruslan ja Ludmilla Edvard. Grieg - esimene mõjuvõimas Skandinaavia rahvuslik helilooja
annaabi.ee 
