Eesti okupeerimine - allikad 39-40 (0)

Allikad
Eesti okupeerimine
Nüüd hakkasid asjad tõsiselt liikuma – kõigepealt kogunes piiri taha Punaarmee. Rivi rivi järel ületasid pärast keskööd piiri soomusautod ja tankid, seega vähe enne seda, kui Eesti rahvas kuulis uudist hommikul raadiost. Enne Nõukogude vägede liikuma hakkamist oli ette nähtud mängida mõlema maa hümni, nii et venelased oleksid mänginud Eesti oma ja eestlased “Internatsionaali”, kuid venelased ei tundnud Eesti hümni ja eestlastel tuli mängida mõlemaid.
( Oras Ants. Eesti saatuslikud aastad 1939 – 1944. Tallinn. 2002, lk 32)
Neile oli kehtestatud erakordselt soodus rubla vahetuskurss : 80 senti ehk umbes kaheksa korda nii suur kui rubla tõeline väärtus.
Seetõttu oli neil võimalus rahuldada suurimal määral oma ostukirge. Algul nad ebalesid pisut, nähes vaateakende kaubarohkust: kingad , särgid, ülikonnad, kindad, täitesulepead, kellad jne. Kõike oli külluses ja see tundus neile nagu muinasjutt. Kuid olles aru saanud, et neil on tõesti võimalik kõike seda osta rubladega, asusid nad täie hooga kauplusi tühjendama. Tavaline vaatepilt oli, et venelased lahkusid kauplusest, kaasas 8-10 paari kingi või 6-7 kella.....
Võiks arvata, et Vene politrukkidel oli raske seletada sellist heaolu kapitalistlikul maal, kus luksuskaup ja suurelt osalt igapäevasedki kaubad pidid olema kättesaadavad vaid kurnajatele, väikesele osale rahvast. “Kus teie töölised on?” küsisid hämmastunud Punaarmee komandörid, kuna nad ei olnud kohanud Eesti tänavatel ja teedel ainsatki räbalais ja vaesuses olevat “proletaarlast”.
Nutikad politrukid leidsid aga nendele küsimustele peagi vastuse, õieti mitmeid. “See on maa”, väitsid nad, “mida on kogu kapitalistlik maailm aineliselt aidanud selleks, et seda võiks kasutada peibutusena nõukogude rahva moraali kõigutamiseks”. See oli tavaline seletus ning kasutusel ka Lätis ja Leedus, hiljem teisteski vallutatud maades. Teine seletus oli, et inimeste vaesus takistab neil ostmast kaupu, mida nii rikkalikult on täis kaupluste vaateaknad, kuid Nõulogude Liidu elatustase on nii kõrge, et kaubal pole vaja ostjat kaua oodata.
(Oras Ants. Eesti saatuslikud aastad 1939 – 1944. Tallinn. 2002, lk 33, 34)
Juulikuu 6. päeval anti välja seadus, millega saadeti parlamendi mõlemad kojad laiali. “kuna need ei esindanud rahvast”, ja määrati uued valimised. Samas väideti, et eesti töörahval on nüüd esimest korda “vabadus valida organ, kes väljendab eesti rahva tõelist, võltsimatut tahet”......
Uued valimised määrati kaheksa päeva pärast, see on 14. ja 15. juuliks. Samadel päevadel pidid valimised toimuma ka Lätis ja Leedus........see oli vastuolus Eesti riigikorraga, mis nägi ette, et uued valimised võivad toimuda nende määramispäevast 32 ööpäeva hiljem.....
Kandidaatide esitamine pidi lõppema 9. kuupäeva keskööks ehk kolm ja pool ööpäeva valimiste väljakuulutamisest hiljem.....
Valimisseadust “lihtsustati” nii, et valitsusel oli kergem ja lihtsam valijaid mõjutada. Tühistatute hulgas oli § 40, mille järgi valija pidi ise valimissedeli urni laskma . Nüüd võis ükskõik milline valitsuse asjamees sedeli enda kätte võtta ja ise selle alles hiljem urni kukutada ......
Inimesed, kes saabusid valima isikut tõendava dokumendita, tohtisid valida siis, kui kohaliku valimiskomisjoni liige seda lubas. Nii võisid soovijad valida paljudes valimisringkondades.
(Oras Ants. Eesti saatuslikud aastad 1939 – 1944. Tallinn. 2002, lk 57, 58)
“Rahva Hääl” kirjutas oma 14. juuli juhtkirjas selgelt ähvardades: “Valimistele mitteilmumine loetakse eriti mõtlematuks teoks. Praeguses olukorras peame me passiivset suhtumist vaenulikkuseks töörahva vastu. Passiivseks jäävad need, kes ei poolda töötegijaid”.....
“Eraomandit ei puuduta ”, “Eesti poliitiline sõltumatus jääb alles” – need olid valimiskampaania juhtlaused. “Need, kes ütlevad, et juhtub midagi sellist, on provokaatorid, kes tahavad võõrandada rahvast valitsusest, ja neid tuleb karistada ”. Seda sõnumit korrati jätkuvalt ajakirjanduses ja raadios...
(Oras Ants. Eesti saatuslikud aastad 1939 – 1944. Tallinn. 2002, lk 63)
Valimissedelid, kus oli valimisringkonna kommunistliku kandidaadi nimi......oli saabunud juba paar päeva varem. Lõikasime täpselt samasuurused valge paberi tükid ja läksime valimisjaoskonda, mis asetses paari minuti tee kaugusel meie kodust ühes koolimajas.
Lähenedes koolimajale, nägime midagi sellist, mida kunagi varem ei olnud valimisjaoskonnas nähtud: jõuk relvastatud Vene mundrites sõdureid seisis välisuksel. Sisse astudes kohtasime neid veelgi enam – nii teisele korrusele viival trepil kui valimisruumis....
Esitasime isikutunnistused...Üks laua taga istuvatest meestest registreeris meid. Seejärel anti meile tembeldatud ümbrik ja kummalegi uus valimissedel – ilmselt igaks juhuks, et äkki oleme endise ehk koju unustanud. Seejärel läksime võimalikult rahulikult sirmi taha, seal võtsime oma tühjad paberid ja panime need ümbrikusse. Seejärel sulgesime ümbrikud ja lähenesime valimiskastile. Sirmi taga käimine ja ilmselt juba see, et üldse pidime tarvilikuks sinna minna, näis äratavat kahtlust, kuna üks tsiviilülikonnas valves olevast mehest palus meilt ümbrikke ja uuris neid tükk aega vastu valgust. Ootasime hinge kinni pidades (kuigi üritasime näida rahulikuna), kas ta avab need. Seda ta siiski ei teinud ja ka tema uurimine ei andnud tulemusi. Tundus, et kuigi ümbrikud olid väga õhukesest paberist, ei olnud nad siiski läbipaistvad, nagu algselt oli mõeldud. Valimiste ettevalmistus oli olnud liialt kiire. Umbes poole minuti pärast ulatas ta ümbrikud meile tagasi ja me lasksime need urni.
(Oras Ants. Eesti saatuslikud aastad 1939 – 1944. Tallinn. 2002, lk 63, 64)
“Me saavutasime juulikuus suure Stalini targal juhtimisel hiilgava võidu”, teatas Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär Karl Säre IV partei kongressil. “Suure Stalini lähedaselt kaastööliselt, Leningradi bolševike juhilt sm. Ždanovilt tulnud abi oli äärmiselt suur. Töötava Rahva Liidu kandidaadid said 92,8 % kõikidest häältest. Kunagi varem pole Eesti valimistel olnud säärast innustunud osavõttu ega kunagi varem pole ükski poliitiline partei saanud sellist ülivõimsat enamust. Valituks said kõik Töötava Rahva Liidu kandidaadid”.
(Oras Ants. Eesti saatuslikud aastad 1939 – 1944. Tallinn. 2002, lk 66)
Uue saadikutekoja esimese lühikese istungi ajal, juulikuu 23. päeval, kiideti heaks seadusettepanek pankade, suurte käitiste ja maa kuulutamiseks rahva omandiks, see tähendab riigistati, maksmata mingisugustki hüvitist natsionaliseeritud omandi eest. Kohe hakati tegutsema, et need sundvõõrandamised osutuksid tõhusaiks. Neli päeva pärast valimisi, s. o. 19. juulil kuulutati moratoorium , mille abil takistati inimestel võtmast pankadest oma sääste, isegi vältimatuks tarbeks.
Pankade natsionaliseerimisega kuulutati kõik üle 1000 Eesti kroonised hoiused riigi omaks. ....
Väikesäästjad võisid pangast välja võtta 100 krooni kuus. Riik oli omastanud kõik isiklikud rahatagavarad ning kõik said sõltuvaks vaid palgast. Sellest alates oli vaid üks suur tööandja – riik, kes peagi lükkas kõrvale kõik muud, ka kõige väiksemad. See suur samm muutis rahva täielikult riikliku järelevalve aluseks.
(Oras Ants. Eesti saatuslikud aastad 1939 – 1944. Tallinn. 2002, lk 69)
Kõikidelt riigistatud pankadelt, tehastelt jne. saada olev tühistati, kuid kõikide üksikisikute võlad tuli ära maksta. Aktsiad kaotasid väärtuse, osanikud oma varanduse . Veelgi hullem, et kõik osanikud – kuigi osadel oli vaid üks aktsia – pidid kõigi teiste varanduse kaotanute kombel eriseaduse alusel maksma kõrgeid makse, üüre ning pööraselt kõrget õppemaksu koolis käivate laste eest. Pealegi piirati nendele töösaamise võimalusi. Lühidalt, neid koheldi riigivastastena.
(Oras Ants. Eesti saatuslikud aastad 1939 – 1944. Tallinn. 2002, lk 71)
Suur osa tehaste uutest, ajakohastest masinatest oli lahti võetud ja Nõukogude Liitu saadetud . Tuli läbi ajada vanade seadmetega, mis olid mõne aasta eest käigust kõrvaldatud, kuid nüüd uuesti kasutusele võetud.
Sellest hoolimata oli toodanguplaan suurem kui kunagi varem, kuigi masinad võisid iga hetk laguneda. Kui taoline asi juhtus, pidi seadme kasutaja tasuma kahju viiekordselt. Mõnel juhul vähendati kogu tööbrigaadi palka kolmandiku võrra. Samuti oli alati olemas oht, et NKVD , kelle agente oli igal pool, süüdistas töötajat sabotaažis.
(Oras Ants. Eesti saatuslikud aastad 1939 – 1944. Tallinn. 2002, lk108)
Ühel kevadtalve päeval 1941. aastal läksin raamatukogu saali. Salk naisi kandis seal paberitega pooleldi täidetud kotte ühte nurka virna. “Mis see tähendab?” küsisin uksehoidjalt, kes neid vaatas. “Raamatud,” ütles ta, “ alumisel korrusel olev venelane raiub neid kirvega katki. Need on keelatud kirjanduse nimekirjas olevad teosed”. Läksin ülemisele korrusele, et saada lähemaid teateid. Asi oli tõesti nii. Sel kombel hävitati ainuüksi ülikooli raamatukogus 70 000 raamatut, kuid samasuguseid puhastusi pidi tehtama kogu Eestis. Nende seas oli teoseid usust, isamaast ja kommunismivastaseid, aga ka selliseid, mille “kahjulikkusest” oli raske aru saada. Näiteks Walt Disney Miki -Hiire eestikeelsed väljaanded.
(Oras Ants. Eesti saatuslikud aastad 1939 – 1944. Tallinn. 2002, lk115, 116)
3