Eesti mütoloogia (0)

Eesti mütoloogia
Eesti mütoloogia on eesti rahvapärimuses sisalduv müütide ja nende elementide kompleks. Müüt – see on pärimuslik mõtlemise vorm ja maailmanägemise viis, mis esinevad kultuuris lugudena. Müüdid erinevad teistest rahvaluulevormidest selle poolest, et neis käsitletakse maailmapildi olulisimaid osi, milledeks on maailma, inimese, ühiskonna ja kultuuri tekkimist ja ehitust. Müütide siht on kõnelda tavakogemusest väljapoole jäävaist olemuslikest nähtustest, õigustada ja põhistada olemasolevat ning kontrollida ja suunata ühiskonna toimimist.
Müütides kirjeldatud sündmuste tähendus on püha, neisse suhtutakse tõsiselt ja neid usutakse kahtluseta. Müütidest lähtub kogu ühiskonna religioon ja seetõttu on müütide uurimine , nende kogumine väga oluline, sest nii saadakse rohkem teada mingi maa või rahva tavadest , mõtlemisest jne.
Eesti mütoloogiast on üsna vähe andmeid, kuna eesti rahvapärimust hakati rohkem uurima ja koguma alles 19. sajandil. Selleks ajaks olid paljud müüdid ununenud ja rahva mälust kustunud. Siiski peame olema õnnelikud, et midagi on säilinud ja nii saame pilgu heita oma esivanemate mõttemaailma.
Tänu selle eest, et meil on siiski üsna palju müüte säilinud, peame kindlasti ütlema ühele tuntud eesti müütide kogujale Friedrich Reinhold Kreutzwaldile, kes on koostanud rahvaluuleainelisi teoseid („Eesti rahva ennemuistsed jutud“, „Kalevipoeg“). Rääkides eesti mütoloogiast, ei tohi mainimata jätta ka Friedrich Robert Faehlmanni , kes eesti kohamuistenditest lähtudes visandas suure osa „Kalevipojast“ („Kalevipoja“ pani lõplikult kokku Kreutzwald). Just Faehlmann arendas saksa ja antiikmütoloogia eeskujul välja pseudomütoloogilise eesti jumalatemaailma. Tänu Faehlmanni tegevusele hakati ka muudes maades huvi tundma eesti rahvaluule vastu ja samas mõjutasid need positiivselt kogu eesti kirjandust ja ka kujutavat kunsti.
Meie mütoloogias on mitme eri nimetusega hingeloomi, keda usuti inimese sees elavat . Arvati, et surnud ja ka elavate inimeste hinged esinevad loomade või lindudena.
Räägitakse ka, et hingeloomi ehk ämblikke, sipelgaid, liblikaid ei tohi tappa, sest sellega tapetakse inimhingi. Täide, sitikate, madude ja kilkide, aga ka hiirte , muttide, konnade või nahkhiirte allaneelamine, vere joomine, kõrvetamine ja tuha söömine oli vanal ajal mõjuvaks peetud arstimis- ja nõidumisvahend. Huvitav on ka see, et just loomakujuga seostati ka katku, mis tol ajal oli tohutu suure hävingujõuga haigus.
Arvati, et linnud olevat surnutega tihedas seoses ning neist ennustati õnnetusi või surma. Näiteks kui toonekurg sinu piiri mööda hulgub, siis tähendab, et mõni sureb . Isegi tänapäeval võib kuulda vanu inimesi rääkimas, et kui näiteks tihane tuleb ja kellegi aknale koputab, siis see võib tähendada kellegi surma. Et tihane tuleb mõnele hingele järele.
Usuti, et surnu tahab igavust tundes peagi ühte pereliiget endaga kaasa võtta, ning nii püüti inimese asemel surnule kaasa anda loomi: haual tapeti kas kukk, lammas või lehm . Matjad keetsid liha ja sõid haual, ülejäänud osa aga jäeti surnule. Haual söömist kutsuti peieteks.
Usse võrreldi surnutega peamiselt nende surmava mürgi ja talvise tardumise tõttu.
Nagu inimese elujõud keskendub teatud kehaosadesse, nii arvati, et ka lindudel ja loomadel sisaldavad eriti ohtrasti elujõudu kihvad , küüned, sarved , karvad, suled ja nokad. Kes selliseid asju endale sai, sai endale ka vastava olendi jõu, võimu ja väe. Siit ka põhjus, miks nii mitmetes muinasjuttudes on näiteks tervise saamiseks vaja tuua mõne erilise looma kihv või küün. Samuti võib muinasjuttudest leida, et mõne linnu sulg on vajalik täiusliku õnne leidmiseks.
Kõigi magajate, puhkajate hirmutis on luupainaja, mida kutsuti ka painajaks, luupaineks või ka tallajaks. Luupainaja valib enesele mingisuguse isiku ohvriks ja hakkab seda kas igal ööl ehk mõne öö takka painamas käima, nagu kivi rinnul, ühtlasi liikmeid ja konte nagu pihtidega pigistatakse. Niisugune rõhumine paneb pigistatava kangesti higistama , teeb keha märjaks. Ärkamisel värisevad painatava liikmed, süda peksab valjult ja ta nägu on sinine.
Eesti mütoloogias on palju tegelasi, keda on raske unustada. Meeldejäävaimad on lood vetevaimudest ja näkkidest, vanapaganatest ja metsahaldjatest. Meie mütoloogiast on teada veel selliseid tegelasi nagu ahjualune , pisuhänd, kolumats , sookoll, kodukäija, Ülemiste vanake ja vetevana. Üks tegelane, mis Eesti mütoloogias üsna tuntud on, on ka libahunt . Enamus eelpoolnimetatud tegelastest põhjustasid hirmu ja nende eest hoiatati ka lapsi. Lapsed pidid kartma neid ja need tegelased pidid lapsi eemal hoidma ohtlikest kohtadest . Näiteks ei tohi laps vee äärde minna, sest vetevaim või näkk võib ta enesega kaasa võtta. Kui laps uskus ja kartis seda näkki, siis ta veekogu lähedusse üksi ei läinud ja just seda ju vaja oligi. Samuti loeme müütidest ja muistenditest metsavaimudest, kes metsas elutsevad. Siin on tegu sarnase asjaga: laps ei tohtinud metsa üksi minna, sest ta oleks võinud sinna jäädagi.
Eesti mütoloogia on huvitav ja mitmekesine , siin oń palju huvipakkuvaid teemasid . Kindlasti vajaks rohkem aega ja pealehakkamist, et paremat pilti saada meie esivanemate uskumustest, kõigest sellest, mis nende elu mõjutas ja mida nad oluliseks pidasid .
KASUTATUD KIRJANDUS:

EE

ENE

Wikipedia
TALLINNA VANALINNA HARIDUSKOLLEEGIUM
EESTI MÜTOLOOGIA
Koostaja : Tõnis Takel
9a
Tallinn 2011