Eesti Lipp (0)

Eesti Lipp
„Lipp kui riikluse sümbol”
Paar nädalat tagasi, 24. veebruaril, vaatasin aknast välja ja silma hakkasid arvukad lipud, mis väljas lehvisid. See oli Eesti Vabariigi aastapäev. Sinimustvalge värvikombinatsioon on omandanud rahva seas väga erilise tähenduse. Mis on selle põhjus?
Lipp on sümbol, millega tänapäeval väljendatakse oma riiklikku või kogukondlikku kuuluvust. Meie lipu lugu algas 1881. aastal, kui avaldati Eesti Postimehes üliõpilase Jaan Bergmanni luuletus „Eesti lipp”, kus Eesti värvideks nimetati helesinine, must ja roheline. Helesinine sümboliseeris usku, et kuni kestab taevas, jääb alles ka Eesti rahvas. Must viitas minevikule ja rahvusikku väärtust rõhuvale kuuele ning roheline väljendas lootust, et Eesti saab uueks, nagu loodus igal kevadel. Vironia korporatsiooni asutanud eestlased valisid oma värvideks selle värvikolmiku, aga asendasid Hugo Treffner soovitusel rohelise valgega, mis pidi sümboliseerima rahva püüdlemist valguse poole. Läks paar aastat mööda ning 1883. aastal kuulutati Eesti Üliõpilaste Selts sinimustvalge hoidjaks ning aasta hiljem õmbles Tartu Ülikooli eesti keele lektori Karl August Hermanni naine Paula lipu valmis. Lippu ei õnnistatud Tartus, kuna kardeti baltisakslaste provokatsioone, aga Otepää kirikuõpetaja Burchard Sperrlingki ettepanekul tehti seda Otepääl. Lipp õnnistati 4. juuni õhtul kui kogu Eesti lipuna ja selllest ajast peale levis ta üle maa. Eesti rahvas võttis lipu väga kiiresti omaks, kuna nende värvidega tekkis inimestel side.
Nüüd, kui eestlastel oli kujunemas tugev rahvussümbol, mille kaudu näidata ennast iseseisva kultuurilooga rahvana, ei tähendanud see siiski seda, et igal pool hakati demonstratiivset lippu lehvitama ja nõudma suuremat enesemääramisõigust. Aeg oli veel liiga raske. Esimest korda toodi sinimustvalge lipp avalikult välja 19. oktoobril 1905, kui korraldati meeleavaldus tsaari oktoobrimanifesti toetuseks . Meeleavaldusest peale muutus sinimustvalge lipu väljatoomine järjest tavalisemaks. See oli kõige selgem oma iseseisvumissoovi väljendus . 1917. aastal, kui eestlased nõudsid omale suuremat autonoomiat, võis lippe juba kõikjal lehvimas näha. 23. veebruaril 1918 kuulutati meie lipu lehvides välja juba Eesti Vabariik. 
Vabadussõja ajal kinnistusid need kolm värvi üha rohkem rahva teadvusesse. Samas on meie lipulugu nagu üks hea põnevusromaan, sest pärast Vabadussõda ei kinnitatud seda ametlikult Eesti sümboliks ning selle saatus polnud sugugi kindel. Avaldati arvamust, et värvikolmiku sümmeetria ei sobi uue riigi sümboliks, kuna meenutab värvide järjestuselt Serbia , Vene ja Saksa trikoloori. Taheti paigutatada lipuvärvid samasuguse šablooni järgi, nagu need olid tollastel Põhjamaadel ja Soomel. Eesti rahval jätkus jaksu käia omapead ning teha nii, nagu näis loomulikum ja oli saanud tavaks, mitte võtta eeskujuks mõne teise riigi rahvussümbolite kujundust. Eriti ägedalt seisid lipu muutmisele vastu kirjamees Karl August Hindrey ja Eesti Vabadussõja kangelane, kontradmiral Johan Pitka. Vana lipu säilitamise poolt olid kõik Vabadussõjas sõdinud, sest sinimustvalge lipu all võideldes kaotasid paljud oma elu. 
Seoses Eesti vägivaldse annekteerimisega Nõukogude Liidu poolt, kõrvaldatakse esimest korda, 1940. aasta 21. juunil, Pika Hermanni tornist Tallinnas sinimustvalge lipp ja asendatakse punasega . Sõjaõnne pöördudes, kolm aastat hiljem, langetatakse meie lipp pikaks ajaks lõplikult ning asendatakse võõrvõimu omaga . Meie rahvuvärvid olid muutunud keelatuks , aga ometi neid ei unustatud ja nad muutusid järgneva poolesaja aasta jooksul üha kallimaks. Värve pandi näiteks tarbeesemetesse – sokid, kindad , nukud ja sulepead . See oli vastupanu vägivaldsele okupatsioonile ning kuigi okupatsioonivõimud igasuguseid sarnaseid katsed vihkasid, ei saanud nad rahvusvärve ka täiesti ignoreerida. Sinine ja valge värv esinesid vähemalt uues lipus ja ka üliõpilaste mütsis Tartu Ülikoolis. Paguluses olevaid kirjanike inspireeris sini-must-valge värvikombinatsioon ja paljude hulgast võib esile tõsta Eduard Tubina loodud soololaulu Kalju Lepiku luuletusele „ Nägemus ”. 
Aastad möödusid, kuid mõte vabadusest ei olnud kadunud kuhugile ning selle kõige selgemaks väljenduseks muutusid kolm värvi- sinine, must ja valge. Okupatsiooni ajal oli lipuheiskamine märkimisväärne julgustükk, kuna sellele järgnes tavaliselt vabadusekaotus. Samas julgeid inimesi leidus ja aeg-ajalt oli jälle näha rahvuslipu kerkimist. Vabadusvõitleja Enn Tarto sõnul tekkis sini-must-valget lippu lehvimas nähes inimestes alati tunne, et „kõik ei ole veel kadunud”, et „Eesti elab...”. Nii tõusis sinimustvalge värvikombinatsioon esile üha rohkem, kui rahva lootuse hoidjana.
Mõte vabadusest ei kadunud kuskile, kuid tuli oodata kannatlikult oma aega. Liberaliseerumisega Nõukogude Liidus muutus üha enam võimalikuks oma rahvusvärvide näitamine ilma kartuseta, et sellele järgneb karistus . Esimesena tõusis rahvuslipp 1987. aastal Võrus. 15. aprilli muinsuskaitsepäevadel toimus ajalooline rongkäik, kus osalejatel oli kaasas kolm kangast , mis moodustasid kokkupannes Eesti lipu. Nii läks kõik omasoodu, kuni varsti ei näinud ühtegi koosviibimist ilma rahvusvärvideta. Lipp näitas selget soovi omada enda riiki ja vabaneda võõrvõimu alt. 8. mail 1990. aastal kell 11.23 sai Eesti Vabariik tagasi oma riiklikud sümbolid ning siit oli vaid väike samm päris oma riigini. 1991. aasta 20. augustil ennistati lippude lehvides sõltumatu Eesti Vabriik.
Lipulugu näivat taasiseseisvumisega saanud suurepärase lõpu, kuid ometi ootab ees veel üks üllatus . Esimese Eesti rahvuslipu saatus oli siiani teadmata. Selle suutis juuraüliõpilane Karl Aun 1943. aastal peita oma Läänemardi kodutalu korstnajala alla. Lipp oli pandud teraskasti ja keevitaja ütles, et kast peab vastu ainult kümme aastat. Saladust hoiti hoiti kiivalt aastakümneid. 1991. aasta 26. detsembril alustati korstnajala juures kaevetöödega ning kell 16.54 laotati lahti üllatavalt heas seisukorras ajalooline trikoloor , mis oli otsekui ärkanud nõidusunest. Põlustatud rahvuslipp oli jällegi väljas ning nüüd loodetavasti lõplikult.
Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv seitse ütleb, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Kahtlemata ei kujutaks ükski eestlane ettegi teistsuguseid värve. Meie lipp sobib väga hästi iseloomustama kogu eesti rahva ajalugu. Raske oleks unistadagi seiklusrikkama elulooga lipust, mille värvid on nii erilise tähenduse omandanud. Vaid kümendik maailma lippudest on vanemad kui sada aastat. Eesti lipp kuulub nende hulka. Samad värvid on maailmas vaid Aafrikas asuva Botswana lipul , kuid teises järjekorras. Meie lipp on imetlusväärselt eriline igas mõttes. Sinimustvalge värvikombinatsioon on minu jaoks muutunud meie rahva kestvuse sümboliks.