Eesti kunst 20. sajandi alguses (2)

Eesti kunst 20. sajandi alguses
Referaat

Kunstielu 20. sajandi algul

Sajandi algul toimusid eesti kunstis, nii nagu kogu kultuurielus , suured muudatused. Ühiskond oli muutunud juba nii rikkaks, et kunstnikud said Eestis oma töid müüa ning nad ei pidanud võõrsil leiba teenima. Tekkisid esimesed võimalused saada eestikeelset kunstiharidust. Tallinnas avas 1903. a. oma ateljeekooli Ants Laikmaa ja Tartus 1904 . a. Kristjan Raud. See haridus ei asendanud päris korralikku, kõrgemates koolides saadavat, kuid kanged eesti poisid õppisid ise omal käel, reisides palju, eelkõige Pariisi, külastades muuseume ja täiendasid end vabaakadeemiates (kool, kus väikese raha eest võisid kõik käia).
Kunstnikud võtsid koos teiste haritlastega osa 1905. a. revolutsiooni sündmustest, mis kajastus ka nende loomingus. Revolutsioonisündmustes osalemisest oli tegelikult tähtsam igapäevane rahvuslik tegevus, eesti rahva eneseteadvuse tõstmine. Näiteks A. Laikmaa koolitas mitmeid vaeseid eesti poisse tasuta ning ärgitas noort poetessi M. Underit eesti keeles luuletama. Nii Laikmaa kui ka Raud kutsusid rahvast üles säilitama ja koguma vanu esemeid, vanavara . K. Raud oli üks Tartus asuva Eesti Rahva Muuseumi asutajaid (1909. a.).
Kunstnike read olid sedavõrd täienenud, et 1906. a. oli põhjust korraldada esimene eesti kunsti ülevaatenäitus, mis sai teoks Tartus.

Ants Laikmaa

Ants Laikmaa sündis 5. mai 1866. aastal Vigala vallas. Ta sündis perre neljateistkümnenda lapsena. Isa oli Hans Laipman ja ema Leenu Redlich. Isa oli haritud, töötas talupidajana ja oli ka vallakirjutaja. Ema oli samuti haritud. Oma vaimukuse ja kunstimeele päris ta emalt. Ema suri 1884. aastal, isaga ei saanud ta eriti hästi läbi.
1891 . aastal asus ta Riiast teele Düsseldorfi. Tal oli olemas ka rongisõidu raha, kuid ta tahtis Saksamaad paremini tundma õppida. Enne teele asumist tegi ta kodutalus väikese portree oma õe vennast. Õppis Düsseldorfi Kunsti Akadeemias 1891- 1895 . Ta meeldis Düsseldorfi Kunsti Akadeemias töötanud õppejõududele töökuse ja visaduse poolest. Ta pidi vahepeal õpinguid katkestama rahapuuduse tõttu, kuid tänu abivalmis daami 75 margase toetuse tõttu sai ta õpinguid jätkata 1896- 1897. Laikmaa polnud seal ainuke eestlasest õpilane. Peale selle õppis seal ka 1888. aastal Paul Raud. 1899. aastal tuli ta tagasi Tallinna. Ta tahtis muuta Eesti kunsti populaarsemaks. Sellepärast kõlasid tema suust ka kriitilised avalduse Balti saksa kunstnike nimele . 1903 rajas ta ateljeekooli, mis oli esimene eesti kunstiõppeasutus Tallinnas. Seda pidas ta oma eluülesandeks. Ta rajas veel ühe asutuse selleks oli Kunstiselts 1905-1907 aasta revolutsiooni ajal viibis ta Soomes maapõues. Tegi peale selle reisi ka õppereise näiteks Belgiasse, Hollandisse ja Prantsusmaale. Sel ajal kui ta reisis tegi ta ka mitmeid maastikumaale (nt. Vallinkoski 1908 a.). Laad muutus postimpressionismi mõjul ekspressiivsemaks, pinnakäsitlus stiliseerivaks, koloriidile sai iseloomulikuks kontrastne värvikus.
„Itaalia poisike”
Tegutses 1913 –1932 aastal Tallinnas loovkunstnikuna ja pedagoogina. Maalis sellel ajal oma esimesed meisterlikud Eesti maastikud, tõi neis esile Läänemaa ja saarte looduse omapära (nt. Taebla - Nõmme 1918; Oru teorehi 1922; jne) Tollaseist portreedest paistavad silma “ Salme ”, “Kalde ema” jne. Teda hakkasid huvitama ka lillemaalid, eelistas maalida krüsanteeme. Looming arenes alates 1920. a. keskpaigast maalilisuse ja realismi suunas. Sulges 1932 oma ateljeekooli, elas ja töötas sest ajast põhiliselt oma talus Kadarpiku külas. Ta suri 19. XI 1942 Taebla vallas oma talus. Oli üks tähtsamaid kunstnike sel ajal.
Eesti kunst pärast teist maailmasõda
Eesti okupeeriti 1944. aastal Nõukogude vägede poolt ja taaskehtestati Nõukogude võim.
Ekspositsioon kirjeldab sõjajärgsete järskude sotsiaalsete muutuste mõju kunstile erinevate kunstnike pilgu läbi. Tollase nõukogude kunsti näol oli tegemist sotsialistliku realismi kurikuulsa stalinliku variandiga, mis pärines sõjaeelsest totalitaarsest ühiskonnast. Nõukogude mõjusfääri langenud Ida-Euroopa pidi vastu võtma sotsialistliku realismi ja terroristlike meetmetega tõrjuti kõrvale rahvuslikud koolkonnad.
Sotsialistliku realismi ajalugu Eestis algas kunstnikega, kes mobiliseeriti 1941. aastal Nõukogude armeesse ja koondati 1942. aastal koos rahvuskultuuri teiste valdkondade esindajatega tagalalinna Jaroslavli, kus neile leiti rakendust sõjakunstnikena. Evald Okas jäädvustas 1944. aastal grupiportrees “Eesti kunstnikud Jaroslavlis” (Adamson- Eric , Ferdinand Sannamees , Richard Sagrits , Priidu Aavik, Evald Okas) 1943. aastal toimunud Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu moodustamises osalejad. Uus organisatsioon tegutsesedaspidi topeltrollis, milles kunstnike kutseühinguga liitusid poliitilised kohustused. Jaroslavli kunstnike kirjeldused lahingustseenidest järgisid nõukogude tava kohaselt 19. sajandi sõjamaali eeskujusid ning näitasid sõjategevust sihipärase ja patriootilise tegevusena. Samal ajal käsitles Eestis Johannes Greenberg sõjateemat poeetiliselt allegoorilises vormis, tema “Kodutud” kirjeldab hävingut sõjaohvri positsioonilt.
1944. aastal põgenes läheneva Punaarmee eest Läände arvukalt eestlasi, sh. arvukalt nimekaid kunstnikke. Eduard Wiiralt jäädvustas väikestes ofortides oma pagulasekogemusi Euroopa purustatud linnades. Eestis kajastasid tohutuid sõjapurustusi varemete kirjeldused, kuid riigi initsiatiivil kujunes taastamisest esimene, patriotismi ja propaganda tähe all teostatud nõukogulik teema. Priidu Aaviku “Sadamas” (1947) kasvas taastamine industriaalmaastiku kirjelduseks, kus lööktööst jutustav ehitustander liitub efektselt varemete ja vanalinna panoraamiga.
Sõjajärgsete poliitiliste muutuste tagajärjeks oli alalhoidlik ja kammitsetud kunst. Kunstile 1946. aastal antud parteilises hinnangus on eesti kunsti puudusteks teoste apoliitiline suunitlusja individualistlik suhtumine loomingusse. Kuivõrd eesti kunsti keskpunktiks olid rahvus ja rahvuslikud traditsioonid, keskendus pealetungiv stalinism võitlusele kodanliku natsionalismi vastu. Kunstnikule jäi kaks valikut: kas integreeruda nõukogude kunsti või saada endale külge rahvavaenlase silt. Algul sobitusid kunstnikud uute nõudmistega oma esituslaadi realistlikumaks muutmise kaudu. Sõjajärgses kunstis levisid looduse rüpes toimuvate tööprotsesside kirjeldused, mis sulandusid maastikku ja lähtusid välise maalilise ilu jäädvustamisest, mida näeb Johannes Võerahansu, Lepo Mikko, Richard Uutmaa loomingus. Maastikumaal kuulus sotsrealismi pingereas teisejärguliste, mittesoovitavate kunstinähtuste hulka ja sellega liialdamist ei kiidetud heaks. Äikesepilvi kogus maastikumaali ümber ka sõjaeelse modernismitraditsioonide jätkumine kunstnike esituslaadis. Aleksander Vardi kargetoonilised talvemaastikud esindasid impressionismipõhist nüansirikast ja rafineeritud toonimaali, mis kuulutati peagi formalistlikuks. Mõned rahvuslikud kunstiteemad leidsid Moskva silmis ootamatult heakskiitu. Eesti kuvandiga sobis kokku kalurite temaatika ja tunnustamist leidis Richard Uutmaa, kes jätkas sõjaeelset põhjaranniku elulaadi romantiseerivat suunda.
Katseid lepitada sotsrealismi modernismiga leiab Elmar Kitse mitmekülgsest loomingust.
“Natüürmort aedviljadega” (1945) valmis eesti kunsti esitluseks Moskvas, Tretjakovi Galeriis. Kitse inspireeris motiivi valikul populistlik “rikkaliku laua” teema, mis käibis
sotsrealismis hea elujärje rekvisiidina. Kits sidus motiivi kokkukuhjatud aiasaadustega
impressionitliku aknalaua ja valguse teemaga, eksponeeris oma nägemismulje artistlikkust ja varjundirohket, õhulist maalimaneeri. Kitse järgnev käekäik on tollele ajale iseloomulikult täidetud kontrastidega, tal tuli ennast võimude ees lakkamatult tõestada, ent ta säilitas kriitilise suhte toimuvasse. 1949. aastal maalis ta huvist abstraktsema kunsti vastu “Kompositsiooni lastud rebasega”, mida tollal võis käsitleda riigireetmisena. Kunstnike seas, kes ei leidnud endale nõukogulikult organiseeritud kunstielus kohta, kohtab mitmeid kummalisi, sõltumatuid arenguid. Olgal Terril valmis aastatel 1945–1950 sari väiksemõõdulisi kompositsioone, mille aluseks on mõtisklused vägivallast ja kurjategija-ohvri suhete analüüs. Töös “Hirm” annab Terri psühholoogiliselt täpse käsitluse inimesest, kelle jaoks on hirm elu lahutamatu osa. Eesti kunstnikelt nõuti selget piiritõmbamist oma kodanliku mineviku ja sotsialistliku realismi vahel pärast ÜK(B)P Keskkomitee 1948. aasta määrust, mis mõistis karmilt hukka sotsialistlikule realismile võõrad apoliitilisuse ja ideetuse ilmingud. Kunstnikud puutusid määrusele järgnenud aastatel kokku stalinliku kultuuriterrorismi kogu võimalusteskaalaga, mis toimus paralleelselt sotsiaalse katastroofi – sundkollektiviseerimise ja 22 000 riigivastaseks elemendiks kuulutatud tsiviilisiku Siberisse deporteerimisega. Ekspositsioonis näeb joonistusi laagrielust Siberis, mida Ülo Sooster seal vaatamata keelule valmistas. 1949. ja 1950. aastal toimunud repressioonid kunstnike ja kunstiinstitutsioonide suhtes lõppesid sotsialistliku realismi võiduga Eestis. Võimude järgnevaks ülesandeks sai riikliku kunsti tootmise konveieri käivitamine ja töös hoidmine.