Eesti iseseisvumise kokkuvõte (0)

EESTI ISESEISVUMINE
Eesti iseseisvumine on otseselt seotud I maailmasõjaga, mille käigus lagunesid Euroopa impeeriumid Venemaa ja Austria-Ungari. Maailmasõja järel tekkisid Euroopa kaardile sellised uued riigid nagu Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhoslovakkia. Mõlemale, juba enne maailmasõda nõrgenenud, riigile sai maailmasõda saatuslikuks. Venemaa ebaõnn sõjas tõi kaasa protestiliikumise kasvu, mille kulminatsiooniks oli tsaarivõimu kukutamine 1917.a. veebruarirevolutsiooniga. Sellele järgnes segadus, enamlaste võimuhaaramine ja kodusõda lõid soodsa pinnase Eesti eraldumiseks Vene riigist. Eesti iseseisvumise eeldused kujunesid tegelikult välja juba varem. Nendeks olid nii majanduslikud, poliitilised kui ka kultuurilised eeldused. Majanduslikud eeldused olid, et seoses talude päriseksostmisega muutus talupoeg oma maa peremeheks ning algas tööstuse areng. Poliitilises vallas hakati looma erakondi, esile kerkisid eesti poliitikud, tõusis eestlaste osatähtsus maa-ja linnaomavalitsustes. Kultuuri valdkonnas kujunes välja rahvuslik haritlaskond , ühtlustus kirjakeel, rahva eneseteadvust suurendasid suurüritused( laulupidu , folklooripäevad). Veebruaris (8.märts) toimus Petrogradis revolutsioon , mille tulemusel tsaar Nikolai II loobus võimust ja see läks Ajutise Valitsuse kätte. Nagu mujal Venemaal kujunes ka Eestis välja kaksikvõim. Üheltpoolt teostasid seda Ajutise Valitsuse poolt ametisse määratud kubermangukomissarid, teiselt poolt Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogud. Märtsi lõpus loodi autonoomne Eestimaa kubermang Venemaa koosseisus, mida juhtis Ajutise Valitsuse komissar (J. Poska ) ning valimiste teel tuli moodustada Ajutine Maanõukogu ehk Maapäev. Senised vene ametnikud asendati eestlastega, asjaajamiskeeleks sai eesti keel. Asuti rahvusväeosade moodustamisele (1. Eesti Polk). I maailmasõja rinne jõudis Eestisse sügisel- saksa väed hõivasid Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu. Segases olukorras kerkis esile Eesti täieliku iseseisvumise idee. Esimesena esines taolise ettepanekuga J. Tõnisson. Oktoobris 1917 haarasid võimu enamlased ja võim läks nende moodustatud Sõja-Revolutsioonikomitee kätte. Koheselt hakati piirama kodanikuõigusi, alustati eraomandi riigistamisega, katkestati Eesti Asutava Kogu valimised. Enamlaste toetajaskond hakkas vähenema. Samal ajal jätkas tegevust ka Maapäev. Novembri keskel peetud Maapäeva koosolekul kuulutati end kõrgemaks võimuks Eestis. Enamlased ajasid Maapäeva jõuga laiali. Rahvuslikud ringkonnad kasutasid tekkinud võimuvaakumit Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks. Moodustati erakorraliste volitustega Eesti Päästekomitee (J. Vilms, K. Päts, Konstantin Konik ) ja koostati iseseisvusmanifest . Manifestis kuulutati Eestimaa Iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks ja see kanti ette 23.veebruaril Pärnus “Endlas”.
24.veebruaril 1918 kuulutati Tallinnas välja Eesti Vabariik. Moodustati Ajutine Valitsus eesotsas K.Pätsiga. Järgmisel päeval hõivasid sakslased Tallinna. Saksa okupatsioon kestis 1918.a. veebruarist novembrini. Ajutist Valitsust ei tunnustatud, saadeti laiali rahvusväeosad, osa riigitegelasi vangistati. Majandus allutati Saksamaa vajadustele. Eestis ja Lätis oli baltisakslastel kava moodustada Balti hertsogiriik. Eestlased avaldasid okupatsioonile passiivset vastupanu. Välisdelegatsioonil õnnestus saavutada Eesti omariikluse tunnustamine de facto Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt. Saksa okupatsioon lõppes seoses keisrivõimu kukutamisega Saksamaal novembris 1918. Ajutine Valitsus asus taas tööle 11. novembril 1918. Pärast Saksamaa lüüasaamist I maailmasõjas lootis Nõukogude Venemaa taastada Vene impeeriumi endised piirid ja ühtlasi korraldada revolutsioonid teistes Euroopa riikides. 1918.a. novembris koondas Punaaremee Eesti piiridele suured jõud. Eesti suunal koondas Punaarmee oma väed Narva jõe taha. Esimesed sissetungikatsed löödi tagasi veel siia jäänud saksa vägede poolt. 28.novembril 1918 vallutati Narva ja seal kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun (ETK), mille eesotsa seisis Jaan Anvelt . Eestlastest enamlaste kasutamisega lootis Nõukogude Venemaa jätta mulje kodusõjast mitte sissetungist. ETK jätkas vahepeal katkenud enamlikku poliitikat. Punaarmee liikus kiiresti edasi ning detsembriks olid vallutatud Ida- ja Lõuna-Eesti. Eestlaste üks ebaedu põhjusi oli see, et rahval puudus kaitsetahe , sest arvati, et Venemaad ei ole võimalik võita, pealegi oli I ms-st sõjatüdimus ja majanduslik kriis. Puudus oli relvadest ja muust sõjavarustusest. Meeste võitlusmoraal oli madal, selles oli omajagu süüd sõjatüdimusel. Murrang sõja käigus toimus 1919.a. algul, mil Eesti väed alustasid vastupealetungi ja veebruaris oli kogu Eesti taas vaba. Väga hea näide minu arvates siinkohal on 31.jaanuaril 1919 toimunud Paju lahing Julius Kuperjanovi juhtimisel, mis näitab kangelaslikkust. Kuni maini käisid ägedad lahingud Lõuna-Eestis ja Petserimaal, kuid eestlastel õnnestus need tagasi lüüa ja alustada ise vastupealetungi. Eestlaste edu põhjused olid: soomusrongide efektiivne kasutamine, Rahvaväe juhtimise ümberkorraldamine( vägede ülemjuhatajaks Johan Laidoner ), välisabi saabumine. Mina aga arvan, et siin mängis suurt rolli see, et eestlastel tekkis motivastioon sõdida oma maa eest ja kindalsti ka koolipoiste osalemine sõjas. Kevadeks aeti vaenlane maalt välja. Aprillis 1919 kui olukord rindel oli muutunud Eestile soodsamaks toimusid Asutava Kogu valimised. Valimistel saatis edu erakondi, kes lubasid läbi viia põhjaliku maareformi. Asutav Kogu võttis vastu kaks tähtsat seadust - maaseaduse ja põhiseaduse. Juunis 1919 toimus Landeswehri sõda, kus Eesti rahvaväel tuli sõdida lõunast lähenevate balti- ja riigisakslastest koosnevate vägedega. Suurem võit Landeswehri üle saavutati 23.juunil 1919 Võnnu lahingus. Võnnu vallutamispäeva 23. juunit tähistame Võidupühana. Augusti lõpul 1919 tegi Venemaa ettepaneku rahuläbirääkimisteks, kuid esimesed katsed kukkusid läbi, kuna novembris alustas Punaarmee uute katsetega Narva juures Eestisse tungida , kuid rünnakud löödi tagasi. Eesti delegatsiooni juhiks rahukõnelustel oli Jaan Poska. Tartu rahulepingu sõlmimisega 2.veebruaril 1920 tunnustas Nõukogude Venemaa esimese riigina de jure Eesti Vabariiki. Tartu rahulepingu sõlmimine tähendas Eesti iseseisvumisprotsessi lõppu.