Dmitri Sostakovits (1906 Peterburi 1975 Moskva) 20. saj suurimaid sümfoniste. Loonud 15 sümfooniat, 15 keelpillikvartetti, 2 klaveri-, 2 viiuli- ja 2 tsellokontserti; klaverimuusikat, 2 ooperit "Nina" (1928, esiet. 1930) ja "Mtsenski maakonna leedi Macbeth" (1932, esiet. 1934), millest tegi 1963. a. teise redaktsiooni nimega "Katerina Izmailova". Helikeele kujunemist mõjutas poliitiline olukord Venemaal: noorena oli julge modernist, 1930ndate lõpul oli sunnitud tagasi tõmbuma, helikeel pehmenes, kuid seda selgemini ja jõulisemalt väljendus üldinimlik traagika, inimese ja ühiskonna valulised suhted tolles ajas, humaansus laiemalt. Tema loomingus on nähtud oma ajastu tabavat muusikalist kroonikat, mis
muusikud tema arvates põdesid, ning pidas ka paljusid modernistlikke heliloojaid liiga vähe radikaalseteks. Oli veendunud atonaalse muusika pooldaja ning lähtus põhijoontes Schönbergi dodekafoonilisest tehnikast, eriti aga Weberni hilisloomingust ja Messiaeni klaveripalast "Mode de valeurs et d'intensités", ning oli üks serialismi väljaarendajatest. Heliloojana saavutas kuulsuse juba päris varaste teostega, eriti tänu Teisele klaverisonaadile (esiet. Darmstadti suvekursustel 1952, Yvonne Loriod). Darmstadt oli 1950ndatel Euroopa tähtsaim uue muusika keskus, sealsetel suvekursustel käis loenguid ja meistriklasse andmas omaaegne nüüdismuusika koorekiht. Nn Darmstadti serialistlikku koolkonda kuulusid peale Boulezi veel sakslane Karlheinz Stockhausen (19282007) ja itaallane Luigi Nono (192490). Dirigendina hinnatud nii 20. saj muusika (Debussy, Stravinski, Berg, Messiaen) kui ka varasema
annaabi.ee 
